Leedu vabatahtlikud kaitseväed ja augustiputš (1991)

1991. aasta jaanuarist sai suur väljakutse Leedu riigile ja rahvale, kes püüdles vabaduse ja iseseisvuse poole. Nõukogude Liit üritas Leedu iseseisvust murda ja üks selline rünnak oli 13. jaanuari traagilised sündmused Vilniuse teletorni lähedal. Sellistel asjaoludel loodi 17. jaanuaril Leedu Vabariigi Vabatahtlik Riigikaitseteenistus (nüüdne Riigikaitse Vabatahtlikud Jõud). Muuhulgas usaldati vabatahtlikele oluliste riiklike ja energeetikaobjektide kaitsmine. 19. augustil 1991, pärast Moskva riigipööret, hakkasid Nõukogude sõjavägi hõivama strateegilisi objekte Leedus. Leedu Riigikaitseteenistustele anti korraldus kaitsta relvadega Ülemnõukogu ja Valitsuse Paleed. Ülemnõukogu Palee lähedal leidis aset üks intsidentidest, mille kangelaseks oli vabatahtlik Artūras Sakalauskas (1963–1991).

Pärast 13. jaanuari 1991 sündmusi liitus Artūras Sakalauskas Vabatahtliku Kaitseteenistuse Alytuse üksusega. Ta oli valves Ülemnõukogu palees, Kaunase ja Sitkūnase postidel (Sitkūnases valvati raadiojaama, millel oli tol ajal suur roll: 13. jaanuaril 1991 kell 2.01 öösel, pärast Vilniuse raadio- ja televisiooniülekande katkemist, alustas Sitkūnase raadiojaam 40 sekundit hiljem tööd ja edastas seal asuvast stuudiost hommikuni, kuni Kaunase raadio- ja televisioonistuudio oma hääle võttis).

Augustiputši ajal saabus Sakalauskas koos teiste Alytuse salga vabatahtlikega Vilniusesse ja asus Ülemnõukogu hoonet valvama. Temaga koos valves olnud vabatahtlik Igoris Kvedaravičius meenutab:

21. augustil 1991 lõpetasime oma teenistuse umbes kell 18.00. Läksime toitu ostma ja naasime Ülemnõukogu hoonesse. Oli vaikne ja ilus õhtu ning keegi ei osanud isegi kahtlustada lähenevat katastroofi. Seejärel soovitas Artūras meil minna esimesse posti. Me läksimegi. Seal rääkisime sel ajal valves olnud sõduritega. Kell oli umbes pool üksteist õhtul. Tõkkepuu üles tõstnud, lasid sõdurid mööda asetäitja auto ja seejärel sõitis sellest suurel kiirusel mööda miilitsa UAZ. Alguses ei saanud me midagi aru. Alles siis nägime, et see oli värvitud kollaseks siniste triipudega. Selle külgedel oli kiri "MILITSA". Keegi hüüdis, et see on "omon", ja langetas tõkkepuu. Seejärel jooksime Artūrasega tõkkepuu teisele poole ja hakkasime teele veeretama paksust armatuurist ja raudteerööbastest keevitatud siile. Siis ütlesin Artūrasele: "Tule, me oleme lõpetanud," ja ta vastas: "Me oleme kohe seal." Läksin meie poolele, et aidata sealviibijaid. Siis ilmus see „UAZ“. Me peatasime selle ja nõudsime, et reisijad väljuksid. Seal viibinud ei kuuletunud meile ja me püüdsime neid sealt välja sundida. Nad üritasid vastu panna ja siis algas tulistamine.

Leedu vabatahtlikud põrkasid kokku Nõukogude armee erivägede üksuse sõduritega. Kokkupõrke käigus hukkus Sakalauskas ja mitu teist vabatahtlikku said Nõukogude lõhkeseadeldiste tagajärjel vigastada.

Sakalauskas on maetud Alytusesse 1919. aastal Leedu iseseisvuse eest surnud esimese Leedu armee ohvitseri Antanas Juozapavičiuse kõrvale.