Komandör Hugo Helmanise luuremissioon 14. novembril 1919

Meie vasakpoolne naaber, Latgale partisanide rügement, oli väga ebamugavas olukorras. Side tagalaga oli metsade ja soode tõttu väga raskendatud. Nende rügemendi ülem otsustas edasi liikuda ja asus varem määratud positsioonidele, et parandada oma rügemendi positsiooni. Kuna partisanide ülem ei saanud seda kavatsust ilma meie 2. pataljoni osaluseta ellu viia, võttis ta ühendust meie tolleaegse pataljoniülema kapten Ērglisega. Arvestades soist piirkonda, polnud ka meie pataljoni positsioon kadestamisväärne; seetõttu lubas kapten Ērglis omal vastutusel partisane toetada, et anda meile võimalus sood seljataha jätta ja soodsamaid positsioone sisse võtta. See juhtus 31. oktoobril. Ägedates kokkupõrgetes arvuliselt tugevama vaenlasega ajasid meie omad bolševikud üle Iča jõe ja tugevdasid oma jõudu selle ääres. See isikliku initsiatiivi samm osutus hiljem täiesti õigeks.

Ebameeldiv, eelnevalt kirjeldatud soovahe oli nüüd maha jäetud. Latgale vabastamise alguses oli meie pataljon juba ette toodud ja asus soodsates positsioonides. Meie rinde olukord: rindejoon kulgeb mööda Ķeibe ja Iča jõgesid. Kuna Sola ja Zvidzieni vahelised põllud olid avatud, valvasid viimaseid ratsaväepatrullid, sest soo ja järv olid jäätunud.

Päev varem sain käsu tulla kompaniiga pataljoni. Āboliņist endast kõndisime taas kõigi kuulipildujatega läbi poolkülmunud soo Sola poole. Sola võeti meilt võitluseta ära, sest bolševikud olid sealt juba lahkunud. Järgmisel päeval vallutasime uue valveala, algul Iča jõe ääres Saksmaļi külas ja hiljem Ķeiba jõe ääres Zosoļis. Kompanii staap asus Starija Zamokis. Punased taandusid tublisti maad tagasi. Nende lähim valvepost oli Kvapanis. Veelgi kaugemale taandusid Domopolje ja Bõkovo "revkomid", miilitsad ja teised lykeži jõugud.

Oli täiesti mõistetav, et olles kaotanud peaaegu kogu Domopolje kihelkonna, kahekordistasid nad koos Punaarmeega oma kunagi rahuldamata jäänud nõudmisi nende elanike vastu, kes olid määratud sattuma uude Punarinde tsooni.

14. novembri hommikul tõid sõdurid kompanii staapi mitu Ivdinist, kes olid väga innukad minuga rääkima. Ivdinise elanike nimel palusid nad abi ja rääkisid pisarsilmil punaste rõhumisest. Lähipäevil kavatsesid nad rekvireerida palju lehmi ja lambaid, põhjendades oma tegu sellega, et Ivdinis oli "valge gürevna". Olles vaenlase olukorra kohta põhjalikult uurinud, saatsin murelikud talupojad minema, lubades abi, mille eest nad olid siiralt tänulikud. Soovimata jätta õnnetuid elanikke igasuguse väärkohtlemise ohvriks, otsustasin korraldada karistusretke juba täna. Mõeldud - tehtud.

Kell 20.00 saabus Starij Zamokis asuvasse kompanii peakorterisse 20 sõdurit ja mõni aeg hiljem jäi Sola maha. Me külmusime neutraaltsoonis. Talv oli juba täies jõus. Rasked lumehelbed,

Ulgava tuule käes mässisime end jahedatesse valgetesse linadesse ja hinge tõmbades vaatasime korraks Latgale kurbi loodusvaateid, kui torm veidi vaibus. Peagi kerkisid lumepilved uuesti ja katsid need uuesti.

Liikudes vaikselt edasi, 1 1/2 kilomeetrit Kvapaniest keerasime teelt kõrvale ja läksime vasakule, ületades lumega kaetud põlde, möödudes Kvapaniest ja Ivdiņist. Tuuleiilid tabasid meid harvemini: kõndisime puude ja põõsaste vahel. Vajusime pehmesse lumme põlvini; kahlasime vaiksete kuuskede vahel. Ükshaaval kummardusid nad ja kattes lähima rahurikkuja oma valge talvekoormaga, tõstsid aeglaselt, justkui nii, oma kergendatud oksi; ümberringi oli kõik vaikne. Tänu suurele lumetormile – seekord meie parimale liitlasele – üllatasime Ivdiņi lähedal punaposti, kes pärast küsitlemist näitas meile, millises majas Punaarmee mehed asuvad. Jõudnud näidatud majani, piirasime selle vaikselt sisse. Koos suurepärase sõduri Vitkovskiga (Liepajast pärit) avasime aeglaselt ukse ja läksime sisse. Mõned Punaarmee mehed lamasid toa tagaosas selili ja norskasid, teised istusid laua ümber, veetsid aega kaartidega ja mängisid "silmi". Seinale kinnitatud lamp andis nõrka valgust. Relvad seisid ruumi paremas nurgas virnas. Mängijad olid nii haaratud, et ei pannud meie kohalolekut tähele. Värisevate kätega diiler avas kaardi, vaadates selle serva. Ta võitis ja küsis, mis veel toimub. Laual oli hunnik "kerenki" ja "nõukogude" raha. Kellelgi polnud julgust...

Järsku lähenesin ja ütlesin kõrgendatud häälel: "Ma olin pangas!" Kõuekärgatus ei oleks saanud suuremat muljet avaldada – vastuseks oli haua vaikus. Soolakammasteks muutunud "tšomid" vaatasid mind ammuli sui nagu kummitus. Üks neist ütles värisevate huultega: "Bieliye!" Esimesest hirmust toibudes tahtsid mõned püsti hüpata, aga mina hüüdsin: "Ni s miesta, ruki vverch!" Sõdurid tulid sisse ja haarasid kõik relvad. Kutsunud punase vanema, sain temalt bolševike parooli: seejärel, saades teada, et postide juures seisab endiselt kaks punaarmeelast, käskisin tal koos kahe meie sõduriga nad "asendada". Võtsime ilma ühegi lasuta vangi 17 punaarmeelast. Vangidelt sain teada, et nende kompaniiülem oli läinud lähedalasuvasse Mytiva külla ja polnud teada, millal ta tagasi tuleb. Edust erutatuna ja piirkonda eelmise luure põhjal hästi tundes otsustasin külastada ka Kvapanit, mida valvas 22 "tšoomi". Sõdurid ütlesid entusiastlikult: "Mida rohkem, seda parem!" Pealegi ei pidanud me tegema liigset ümbersõitu, vaid läksime otse koju. Siiski pidime tegutsema väga ettevaatlikult, vaikselt ja kiiresti. Telefoni ära võttes liikusime kõigi vangidega Kvapani poole. Jätsin punased Rēzekne jõe äärde 10 sõduri valve alla, aga ülejäänutel käskisin Kvapanile ettevaatlikult läheneda. "Stoi, kto idjet?" hüüdis keegi pimeduses. Olime juba lähedal. Peatusime. Läksin edasi ja vastasin: "Svoji!" "Propusk?" — "Žnur!" — "Proehodji!" Peagi leidsin kõneleja enda lauda juurest ja haarasin uimastatud Punaarmee sõduri käest vintpüssi. Saime teada, et Starõi Dvoris seisis 17 ja Kvapanoses neli inimest.

Äratasime magavad punased segamatult üles ja kutsusime nad meile järgnema. Kuuldes signaali, saabus ka järelejäänud üksus. Küsisin bolševike kompanii aseülemalt, kas kõik on kohal; ta vastas, et peale ülema enda on kompanii täis. Kui me vange lugesime, leidsime neid märkimisväärse arvu - 39 meest.

Kogusime trofeed ja suundusime tagasi "meie valgesse Lätti". Jõudsime oma kompaniisse kell 10.00. Veidi hiljem paigutasin vangid marsikolonni. Panin ühe sõduri rinde taha, seersandi asemele. Istusin hobuse selga ja andsin käsu: "Edasi marssima!", misjärel ratsutasin edasi. Käskisin vangidel laulda, mida nad ka parimal võimalikul moel teha püüdsid. "Tšubariki, tšuptšik, kalina" kajas teeäärsete majade seintel. Möödujad olid hämmastunud, nähes seda kummalist kompaniid. Peatusime pataljoni staabi juures. Ei läinud kaua aega, kui kogunes uudishimulike sõdurite ja kohalike latgalite rahvahulk. Olles andnud Punaarmee meestele korralduse pataljoniülemat väärikalt vastu võtta, astusin staapi. Pataljoniülem oli just rindele lahkunud, mistõttu tuli välja tema asetäitja, vanemleitnant Mednit. Ta hüüdis: "Zdrovo krasnoarmeici!" Üks tervitas paremini kui teine: "Zdravija želajem tovarišč komandir, visokoblagorodije, gospodjin oficer!"

Aadlikud olid juba valmis rügemendi peakorterisse minema, kui sõdurid tõid kohale uustulnuka. Selgus, et see oli kompaniiülem ise. Pärast lõbusat ööd järgmisel hommikul tagasi tulles ja nähes, et talle usaldatud kompanii oli valgete poolt "varastatud", asus ta kohe kompaniile kallale, "mis kasu sellest on, kui mu omad mind nagu koera maha lasevad!" ütles ta ülekuulamisel.