Verine põrand Telšiai KGB keldris
Telšiai KGB vangla vangide memuaarid paljastavad kohutavaid kinnipidamistingimusi – alates füüsilisest piinamisest kuni ebainimlike elutingimusteni ülerahvastatud kongides.
„Teadvusele tulin alles Telšiais, KGB kongis, paljast lauast voodil,“ kirjutab partisan Stasys Mockus-Kiaunė. Tema käe murdmise lugu sai üheks jõhkramaks ülekuulamismeetodite näiteks – tema käsi „sisestati osavalt rauast uksepiida ja ukse vahele nii, et selle sulgemisel lihtsalt purustati kaks sõrme“.
5. oktoobril 1947 arreteeritud partisan Aldona Gričiūtė-Saulė meenutab õudusunenäolisi vangistustingimusi: „Meid, naisi, oli kongis üheksa ja see oli räpane ja vilets. Välivoodil ei saanud end pöörata, selle ots oli kõrgele laudadega kinni löödud – see oli nagu „padi“. Viis meist pidid siin lamama ja ülejäänud – maas.“
Ühel päeval viidi kaks tüdrukut oma kongist välja põrandat puhastama – verd oli kõikjal. „Nad viisid surnud välja – ta ei suutnud valu taluda,“ meenutab Gričiūtė-Saulė. Ta ise ei saanud peksmiste tõttu istuda, ta toetas end põlvedele ja küünarnukkidele.
Hügieenitingimused olid kohutavad: "Lähedale pandi ämber – käimla. Vähem kui nädal hiljem olid mu käed sügelisi täis. Hiljem olid kõik mu keha pehmed osad sellega nakatunud. Rotid roomasid mööda mu pead." Vangid tegid sõtkutud leivast roosikrantsi, mille külge nad sidusid vabaduses veedetud ajast alles hoitud medaljoni, kuid rott tiris ka selle oma koopasse.
Ülekuulamised toimusid öösel. „Ülekuulajad räägivad kalapüügist ja sina, mees, seisad nurgas ja kuulad võimukandjate juttu. Kui sa midagi ei vasta, saad kumminuiaga peksa,“ tunnistab Gričiūtė-Saulė.
Seotud ajajoon
Seotud teemad
Seotud objektid
Endine Telšiai vangla
Endine Telšiai vanglahoone asub Telšiai linna keskosas Vabariigi tänaval.
Pärast 1908. aasta Telšiai tulekahju ehitas eraisik, jõukas juut nimega Neiman, historitsistlikus stiilis neogooti hoone. Ta leppis okupeeriva tsaarivõimuga kokku, et ehitab hoone tulekahjus maha põlenud rajooni politseijaoskonna hoone tarbeks vastavalt võimude määratud tingimustele ja rendib selle võimudele. See oli üks Telšiais ilusamaid hooneid. Esimese maailmasõja ajal kohandati hoone Telšiai rajoonivanglaks. Vanglana kasutati seda nii iseseisvuse ajal (1918–1940) kui ka Nõukogude okupatsiooni ajal kuni 1950. aastate alguseni. Aastatel 1940–1941 ja 1944–1953 asus hoones NKGB–MGB–KGB Telšiai rajooni sisevangla.
22. juunil 1941, Nõukogude Liidu ja Natsi-Saksamaa vahelise imperialistliku sõja puhkemisega, vangistati Telšiai vanglas 162 vangi – 76 NKGB ülekuulatud vangi. 23. juunil üritati kõiki vange transportida, kuid see plaan ebaõnnestus, sest kohalikud kommunistliku partei, NKVD ja NKGB juhid põgenesid linnast. Vangide transportimiseks ei eraldatud sõidukeid. 24. juuni 1941. aasta hommikul piiras Telšiai vangla sisse 8. Punaarmee 123. diviisi üksus ja kiiruga moodustati kolmest kohtunikust koosnev kohus, mida juhtis NKGB Telšiai maakonna ülem Petar Raslanas – seega tema, Telšiai täitevkomitee esimees Domas Rocius ja NKGB Kretinga maakonna ülema asetäitja, riikliku julgeoleku leitnant Jermolajevas ja teised. Kõik 76 Telšiai vanglas viibinud poliitvangi mõisteti surma. Ülejäänud vangid lasti koju. 25. juuni lühike öö – idast hakkas koitma juba arglikult, kui vangidega veoautod Rainiai poole liikusid. Kolmel vangil õnnestus veoautodest põgeneda – kahjuks tabasid nad peagi Punaarmee kuulid... 28. juunil 1941 leiti Rainiaist kogemata 73 vangi moonutatud surnukehad.
Hiljem asus hoones Telšiai muusikakool, mis tegutses siin kuni 1994. aastani. Kahjuks sai hoone nõukogude ajal nii väljast kui ka seest tugevalt kannatada.
Hoone restaureerimise käigus avastati seinte seest nimekirju, Gediminase sambaid ja mitmesuguseid kuupäevi. Samuti avastati kinnimüüritud grottosid.
24. juunil 1997 avas Leedu Vanglateenistuse Telšiai filiaal hoone lähedal mälestustahvel, mis on pühendatud Telšiai vangla 73 poliitvangi mälestusele, keda piinati Rainiai metsas 24.-25. juuni öösel 1941. aastal.
2006. aastal avati Rainiai märtrite 65. aastapäeva mälestuseks endise vangla lähedal kunstiline mälestustahvel (autor - Gintaras Gailius, arhitekt - Algirdas Žebrauskas).
