Kolonel-leitnant Kukinase mälestused Daugava rindelt
Mälestused annavad tunnistust sellest, kuidas sõjainvaliid Jonas Karutis sai haavata, kaotas ühe silma, kuid naasis võitlust jätkama.
Mälestused jutustavad, kuidas Leedu armee Panevėžyse salga sõdurid lähenesid Daugava jõele ja valvasid jõeäärset kaitseliini. Märgitakse, et valitses vaikne olukord, lahinguid peaaegu ei toimunud. Rõhk on igapäevarutiinil, kus mõned sõdurid olid valvel, teised aga ootasid rindelt lahkumist ja perede külastamist.
hüüdis kolonel Kukinas rindel – ärritades sellega Daugava jõe teisel kaldal asuvaid Punaarmee sõdureid. Samal ajal loosisid Leedu sõdurid, et näha, kes eelseisvad lahingud ellu jäävad ja kes mitte. Kuni lõpuks anti kolonel Kukinase juhitud sõduritele ülesanne hävitada raudtee Meškuičiai jaama lähedal. Ülesanne polnud kerge, kuna maapind oli juba kaetud talvekülmaga, kuid sellest hoolimata hakkasid sõdurid külmunud maad läbi kaevama. Sõnatult algasid lahingud, milles osales ka Jonas Karutis, sõjainvaliid, kes oli lahingutes juba ühe silma kaotanud. Käimasolevate lahingute käigus sai J. Karutis aga uuesti haavata ja pärast seda vigastust lamas ta 18 kuud haiglas. Kolonel Kukinase mainitud lahingutes hukkus mitu Leedu sõdurit ning on kirjas, kuidas haavatuid hakati sõjaväehaiglasse transportima ja seal ravitud sõdurid kogunesid ootama, kas nad näevad oma tuttavaid. Mälestustes on dokumenteeritud ka raskeid tingimusi sõjaväehaiglas, sõjainvaliidide toitmist suu kaudu ning surmajuhtumeid kopsupõletiku ja muude vigastuste tagajärjel.
- DIM. COL. Leitnant KUKINAS, Meškuičiai lahing, 1933, nr 5, lk 41-44.
