Slītere riigireserv piirirežiimi tsoonis

Vilnis Skuja: Nõukogude ajal töötasin Slītere riiklikus kaitsealal. Pidin piirivalvuritega sageli kohtuma, kuid püüdsime selliseid kohtumisi vältida, sest piirialal panid reservi töötajad - mehed binokliga näpus, kaardikott ja kaamera - iga piirivalvuri hetkeks seisma ja teada saama juhtumi asjaoludest. Siis tuli selgitus, mis kestis tavaliselt vähemalt pool tundi. Kui teil õnnestus piirivalveautot õigel ajal märgata, põrutasite kiiresti metsa. Meil oli isegi selline hüüe "roheline sõit"! Sel hetkel peitusid kõik automaatselt kuhugi. Kui tekkis vajadus (näiteks lindude rändevaatlus, rekordid jms) randa minna, siis taotleme alati ametlikult nn. Siis polnud probleemi, sest piirivalves oli ka mõistlikke inimesi, kes ei astunud meile ega teistele kohalikele vastu ühegi repressiooni ega väärkohtlemisega. Erandiks oli olukord, kus inimene (kohalik või sisserändaja) oli terav ja küsis ise tülisid.

Samuti tegid piirivalvurid erinevaid eeskirjade eiramisi. Nägi puud, kaevas liiva või kaevikut mitte sinna, kus seda vaja on. Kord tabati nad Kolka prügimäelt, kus metssiga oli ebaseaduslikult maha lastud. Oli juhtumeid, kui armee palgatud töötajatel õnnestus saada Kalašnikov ebaseaduslikule jahile. Kuigi kalapüük Kolka ja Ventspilsi vahel oli ametlikult keelatud, ei saanud kohalikud piirivalvurite varjus merele minna ja päris legaalselt kala püüda. Nad "maksid selle eest piirivalvuritele sõnnikut". Ja ainult nii sai kalastada.

Piirivalvurid kadusid Kolkas ja Mazirbes. Omal ajal ehitati torusid ka Saunaga ja Pitraga rekvisiitide või mudelitena. Pimedal ajal merd ja kallast valgustanud prožektorid asusid Kolka ja Mazirbe lähedal. Mazirbe randa lubati (suvel) kella 08.00-22.00 ja seda hoiatati selle eest kahes keeles. Mazirbes oli üks suurimaid randu. Teistes liivikülades olid vaid väikesed rannajooned, kus tsiviilisikutel lubati viibida. Kaheksakümnendatel aastatel pidi isegi idee olema rajada kogu rannikule katkematu okastraataed. Selleks osteti Slītere kaitsealast paberipuitu.

Alanda Pūļiņa: Kui ma nõukogude ajal veel Slītere riiklikus reservis töötasin, asus reservi administratsioon Liivi rahvamajas. Mäletan piirivalvurite haaranguid, et kontroll oli suurenenud - piirivalvurid korraldasid haaranguid bobikelkudega ja palusid isegi samadel inimestel dokumente esitada rohkem kui üks kord. Sellest ajast alates olid mul veel propuksid (pass piirirežiimi alal). Kui sõitsite Mazirbe poole Dundagast, algas piirirežiimi tsoon juba Jaundundagas, kus oli tabamus ja piirivalvepost.