Slītere riiklik reservaat piirirežiimi tsoonis

Vilnis Skuja: Nõukogude ajal töötasin Slītere riiklikus reservaadis. Pidime piirivalvuritega tihti kohtuma, aga püüdsime selliseid kohtumisi vältida, sest piiritsoonis käskisid reservaadi töötajad – mehed binokliga käes, kaardiga kotis ja kaameraga – igal piirivalvuril kohe peatuda ja juhtumi asjaolusid selgitada. Seejärel toimus selgitamine, mis tavaliselt kestis mitte vähem kui pool tundi. Kui meil õnnestus piirivalve autot õigel ajal märgata, jooksime kiiresti metsa. Meil oli isegi selline kisa „rohelised inimesed lähevad“! Sel hetkel peitsid kõik automaatselt kuhugi. Kui oli vaja (näiteks lindude rände jälgimiseks, loenduste tegemiseks jne) randa minna, andsime alati ametlikult teada nn zastavale. Siis polnud probleeme, sest piirivalves oli ka mõistlikke inimesi, kes ei kasutanud ära mingeid repressioone ega suhtunud meiesse ja teistesse kohalikesse halvasti. Erandiks olid juhtumid, kus inimene (kohalik või immigrant) oli teravmeelne ja palus pahandust.

Piirivalvurid panid toime ka mitmesuguseid ebaseaduslikke tegusid. Nad raiusid maha puu, kaevasid liiva või kaeviku valesse kohta. Kord tabati nad Kolka prügimäel, kus nad olid ebaseaduslikult metssea maha lasknud. Oli juhtumeid, kus armee palgatud töötajatel õnnestus hankida Kalašnikov, et ebaseaduslikul jahil käia. Kuigi kalapüük Kolka ja ventspilsi vahel oli ametlikult keelatud, ei saanud kohalikud elanikud piirivalvurite varjus päris legaalselt merele ja kalale minna. Selliste tegude eest maksid nad piirivalvuritele altkäemaksu. Ja ainult nii sai kalapüük toimuda.

Piirivalvepostid asusid Kolkas ja Mazirbes. Kunagi ehitati poste rekvisiitide või makettide jaoks ka Saunagasse ja Pitragi. Kolka ja Mazirbe lähedal asusid prožektorid, mis valgustasid öösel merd ja rannikut. Mazirbe rannas (suvel) oli lubatud viibida kella 8.00-st kuni 22.00-ni ja selle kohta hoiatas kahes keeles silt. Mazirbe oli üks suurimaid randu. Teistes liivlaste külades oli vaid väikeseid rannikulõike, kus tsiviilisikutel oli lubatud viibida. Kaheksakümnendatel tekkis isegi idee ehitada kogu ranniku pikkusele pidev okastraataed. Selleks oli Slītere reservaadist juba ostetud paberipuitu.

Alanda Pūļiņa: Kui ma nõukogude ajal veel Slītere riiklikus kaitsealal töötasin – asus kaitseala administratsioon Liivimaa rahvamajas. Mäletan piirivalve haaranguid, et kontroll oli suurenenud – piirivalvurid bobikutega tegid haaranguid ja küsisid isegi samadelt inimestelt mitu korda dokumente. Nendest aegadest oli mul veel pääsme (pääsme piiritsooni). Kui sõitsid Dundagast Mazirbesse, siis piiritsoon algas juba Jaundundagis, kus oli tõkkepuu ja piirivalvepost.