Partisanlus Leedu-Läti piiril

Oli külm ja vihmane november 1946, seda ei osanud isegi arvata – lumi, vihm või lörtsihood kimbutasid inimesi. Sellistel päevadel saabus Vaičėnai külla Liubartase juhitud partisanide salk. Mehed peatusid Ratuokliškise metsa lähedal, väikeses Dratai metsas. Nad plaanisid end talveks riiete ja toiduga varustada – kõigega, mida võis punkris talvitumiseks vaja minna. Samuti oli vaja sideohvitseridega kokku leppida, kuidas ja kelle kaudu partisanidega sidet hoitakse.

Varahommikul vihmasel novembril pidi Andrius juhtima kaks partisani teisest üksusest Liubartase meestelaagrisse. Vaatepilt, mida ta meeste toomisel nägi, jäi talle pikaks ajaks meelde.

Paljal maal lebasid lörtsist läbimärjad partisanid või kannatasid ehk lihtsalt vaikides külma ööd. Üks meestest lamas poolmantli klapid peas, härmas rind paistis läbi lahti nööbitud särgi, teisel oli pea all kuulipildujaketas ja kolmandal oli ainult rusikas põse all. Tahtsid tema härmas rinnale toetuda ja seda hingeõhuga soojendada, lahke sõna öelda, aga ta seisis vaikides. Ja kui mehed tõusid, ei kurtnud keegi neist külma ega väsimuse üle. Toimus tõsine arutelu selle üle, kuidas valmistuda järjekordseks kannatuste talveks.

Videvikus asusid nad marsile Lätti, kus Eglainė lähedal oli juba talvitumiseks punker üles seatud. Kui aga öisest marsist kurnatud mehed punkrile lähenesid ja nägid kuulide poolt õõnestatud jõulukuuski, sõdurite saabaste poolt tallatud metsa ja veelgi lähemal peidupaigale verd, said nad aru, mis oli juhtunud... Isegi puhatamata kiirustasid nad tagasi, eemale katastroofist. Nad said palju hiljem teada, mis nende sõpradega oli juhtunud.

Eglainė punkrisse jäänud vähesed partisanid pidid Liubartase mehi ootama. Kõik punkri juurde viivad lähenemised, rajad ja sildid olid maskeeritud. Kuid hakkas sadama lund, seega lahkusid kaks partisani, lootes, et lumi katab nende jäljed, punkrist värsket õhku hingama ja ringi vaatama. Lumi aga lakkas ootamatult, esimene lumi oli petlik ja alles jäid jäljed, mida isegi kõige targemad neist polnud märganud. Ilmselt jälgis julgeolekuüksus punkrit nende põhjal. Valves seisnud Stasys Kligys (pseudonüüm - Ąžuolas) nägi, et nad olid sõduritest ümbritsetud. Tal õnnestus oma sõpru ohust teavitada, kuid julgeolekutöötajad lõikasid tal automaatrelvaga jalad maha. Mitukümmend punkris olnud partisani mõistsid, et nad ei suuda kogu üksusele vastu pidada, ja leppisid kokku: samal ajal kui mõned katavad, teised taanduvad. Liubartase vend Bronius Vaičėnas - Sakalas jäi taganejaid katma. Partisanid taandusid ja Bronius Vaičėnas pidas kuulipildujaga edasitungivaid turvamehi tagasi, juhtides nende tähelepanu taanduvatelt partisanidelt kõrvale. Ta pidas vastu viimase kuulini ja hakkas siis ise taanduma. Siis nägi ta oma surmavalt haavatud vabadusvõitluses osalenud kaaslast – Stasys Kligist. „Ole mees,“ anus Stasys, „aita mul surra. Ma ei jää ellu ja ma ei taha elusalt okupantide kätte sattuda. Aita mind... Mul endalgi pole enam jõudu enesetapu sooritamiseks. Mul pole enam isegi millega ennast maha lasta...“ Sekundid lugesid halastamatult aega, otse tema selja taga, näis, kostsid turvameeste needused ja lasud ning tema sõber, kes eluga hüvasti jättis, anus oma pilguga viimast teenet... Bronius Vaičėnas oli kaks korda püstolit sihtinud ja... ei suutnud seda teha. „Jookse, jookse, kui sa ei saa...“ käskis haavatud mees. Ja Bronius jooksis, jooksis silmade eest, mis jätsid eluga hüvasti ja käskisid tal elada, jooksis jälitajate eest, käes juba tühi kuulipilduja, jooksis, kahe okupantide kuuli läbi haavatuna, veritsedes. Kuusepuude oksad rebisid ta rinda, haavad veritsesid ohtralt, ta teadvus tumenes, aga soov ellu jääda oli valust tugevam. Tundus, et ta ei tundnud valu. Kaugelt kostvad lasud kostsid aina nõrgemini, isegi oksad muutusid pehmeks, mitte haavavaks, vaid paitavaks. Ja maa, ei külm ega märg, langes tema alla ja mitte ükski külm tuuleiil ei paistnud tema kohal - päikeseline unenägu asetas ta pehmelt maha...

Lätlane leidis ta veritsevana, vaevumärgatavate elumärkidega. Ja ta lohistas partisani oma majja, seadis üles ahju taha peidupaiga, andis talle ravimeid, ravis ja põetas abitut, deliiriumis meest. „Rahu kaitsegu su kodu, hea mees. Aitäh,“ tahtis haavatud mees teadvusele tulles öelda, kuid liigutas ainult huuli. „Sa elad, sa elad nüüd,“ ütles lätlane talle. Nii nad kohtusidki. Kahju, et hea lätlase perekonnanimi on teadmata: vandenõu eesmärgil ei avaldanud partisanid midagi laiemalt, püüdes seda saladuses hoida.

Lätlane põetas Broniust peaaegu kolm kuud, põetades teda nii hästi, et too oli juba hakanud majast majja kolima. Aga... Bronius Vaičėnasel ei vedanud jälitajate eest pääsemisega. Võib-olla oli verejälg lumes liiga lai, võib-olla hiilis see lätlase majale liiga lähedale, aga külaelanikud kahtlustasid, et lätlane varjas partisani ja hakkasid teda jälitama. Vastlapäeval tulid ootamatult lätlase majja "Kolm kuningat" ja siis said kõik aru, kes need "kuningad" olid, kui nad kutsumata tulid. Ohtu aimates otsustas Bronius, kuigi ta oli veel nõrk, minna sõpru otsima. Ka peremees oli nõus: nad leppisid kokku, et otsivad kolm päeva partisanidega kontakti ja kolme päeva pärast, kui nad kedagi ei leia, kohtuvad. Kui Bronius ei leia partisane kolme päeva jooksul, naaseb ta lätlase juurde, võib-olla oleks lätlane midagi teada saanud. Oli tõesti ohtlik kauem oodata. Niipea kui Bronius lahkus, tormasid järgmisel hommikul sisse mitu turvatöötajat ja murdsid lätlase majja sisse: nad käskisid kellelgi majast mitte lahkuda, et nad ei saaks saata ühtegi signaali partisanide ohu eest hoiatamiseks. Omanik läheb vett tooma – ja nad lähevad koos, omanik läheb lauta loomi söötma – ja nad järgnevad. Nad hoidsid seda nii kolm päeva.

Bronius, kes omasid ei leidnud, naasis. Ta koputas kokkulepitud signaaliga aknale. Omanik nõjatus vastu seina ega saanud Broniust hoiatada. Bronius Vaičėnas, kes ei oodanud ohusignaali, astus sisse avatud uksest. Kõndides varises ta turvatöötajate kuulide käes kokku.