Kurzeme rannik - suletud ala

Nõukogude piirivalvekordon asus endise merekooli hoones. Selle kõrval asus piirivalve vaatlustorn, mis on hästi säilinud. Teine vaatlustorn asub merekaldal parkla juures. Vaatlustornid tuletavad meelde Nõukogude okupatsiooni aega, kui Mazirbe oli suletud piiritsoon ja tsiviilisikud tohtisid mere äärde minna vaid valgel ajal selleks ettenähtud kohtades. Piirivalve vaatlustorn on üks paremini säilinud sedasorti objekte Läti rannikul. Sinna ronimine on ohtlik.

Mazirbe, mis on ajalooliselt tuntud kui suurim Liivi keskus, on märkimisväärne Läti ranniku ainsa kalurite kalmistu poolest. See ehitati 1960. aastatel, viimased paadid toodi sinna 1976. aastal. Paadid sattusid siia nii püügipiirangute kui ka vanuse tõttu.

Tänapäeval on Mazirbes vähem kui kümme kalapaadi vrakki, kuid ajalooliselt on neid olnud palju rohkem. Paadid on maha pandud ka teistes mereäärsetes külades, kuid Mazirbe paadihauaplatsil on see tänapäeval kõige ilmsem.

Mazirbe paadikalmistu on ainus omataoline Läti rannikul.

Nõukogude piirivalvetorn asub Pāvilosta lõunapoolse muuli lähedal. Nõukogude piirivalve kunagine vaatlustorn, mida alates 1990. aastate algusest enam ei kasutatud, on nüüd muudetud vaateplatvormiks, millel asub 360 kraadi pöörlev maismaateleskoop. Sealt avanevad ilusad vaated merele ja laevadele ning seal võib vaadelda linde. Torni on lubatud ronida ainult suveperioodi valgel ajal. Kuna torni trepid on üsna järsud, peavad külastajad hindama oma võimeid, tervislikku seisundit ja võimalikke riske. Vaatetornis ja selle ümbruses on videovalve. Talvel on torn külastajatele suletud.

Mērsragsi tuletorn asub Mērsragsi külas, umbes 1 km Mērsragsi keskusest põhja pool. Tuletorn alustas tööd 1875. aastal. Signaaltule kõrgus on 21,3 m. Silindriline needitud raudkonstruktsiooniga tuletorn on 18,5 m kõrge, selle alumist osa toestavad raudbetoonist kontraforsid. Torni ülaosas on rauast rõdu, mis toetub konsoolidele. Tuletorni ehitas Pariisi vabrik Sotera, Lemonier & Coy, mistõttu kutsutakse seda rahva seas prantslaseks. 1944. aasta lõpus rajati tuletorni kõrvale Saksa armee 1003. suurtükiväediviisi patarei koos 60 cm läbimõõduga prožektoritega. Mais 1945 kavatses Natsi-Saksamaa juhtkond tuua siia üle 15. Läti SS-grenaderidiviisi, kuid plaan nurjus, sest läti sõdurid alistusid lääneliitlastele. Hoone varemed on Mērsragsi tuletorni lähedal säilinud, seal asus nõukogude ajal piirivalve suur prožektor mere valgustamiseks. Majaka kõrval on linnuvaatlustorn. Ekskursioonid tuleb Mērsragsi turismiinfokeskusest ette tellida.

Oviši tuletorn asub Kuramaa rannikul Tārgale vallas Oviši külas ja on vanim tuletorn Lätis (ehitatud 1814. aastal). Oviši tuletorn on 37 m kõrge. Tuletorni konstruktsioon on kahesilindriline: selle läbimõõt on 11,5 m ning kiviseina sees on teine torn, mille läbimõõt on 3,5 m. Selliseid kahesilindrilisi tuletorne kasutati 18.–19. sajandil Euroopas ka kaitserajatistena vaenlase rünnaku vastu. Oviši tuletornimuuseumi majakavarustuse ja navigatsiooniseadmete kollektsiooni peetakse Läti majakamuuseumite kogude seast suurimaks. Sobiva ilma korral võib Oviši tuletornist näha Irbe majakat.

Teise maailmasõja lõpus paiknes Oviši tuletorni lähedal Saksa sõjaväe pataljonistaap ja 530. mereväe suurtükidiviisi 4. patarei ühes mitme õhutõrjesuurtükiga. Võimalik, et tuletorni jalamil asus raadiolokatsiooni ja infrapunakiirguse avastamise seade Donau Gerät. Hiljem asus tuletorni lähedal Nõukogude piirivalvekordon, kuid ükski nõukogudeaegne hoone ei ole tänaseni säilinud. Tuletorni territooriumil asub endiselt Oviši jaamahoone.

Akmeņragsi tuletorn asub Saka vallas, Pāvilostast 10 kilomeetrit edelas. Majaka tippu viib keerdtrepp ning sealt avaneb vaade merele ja ümbritsevatele metsadele. Praegune 37 meetri kõrgune tuletorn ehitati 1921. aastal. Eelmine tuletorn hävis Esimese maailmasõja ajal.

Akmeņragsi tuletorn paistab teiste Läti tuletornide seast silma, sest see asub ühes meresõidu jaoks kõige ohtlikumas kohas kogu Läänemere rannikul. Majaka tuli tähistab umbes kahe meremiili ehk 3,7 km pikkust kivist madalikku, mis loode suunas merre ulatub. Selles madalikus on meri vaid veidi üle kahe meetri sügav. Majaka asukoht on jäänud endiseks, kuid rannajoon on aastate jooksul taandunud. Kuigi navigatsioonituli on siin olnud alates 1879. aastast, on Akmeņrags olnud tunnistajaks mitmele laevahukule. Nendest tuntuim on Läti aurulaeva Saratow madalikule jooksmine 1923. aasta septembris. 1919. aastal asus Saratowil lühikest aega Läti Ajutine Valitsus. Akmeņragsis asus varem piirivalvekordon ja siin võib näha endiseid Nõukogude sõjaväehooneid.

Užava tuletorn asub Užava külast 3 km kaugusel asustamata kohas, 28 m kõrgusel liivaluitel. Tuletorn on ehitatud 1879. aastal. 1910. aastal rajati 7–8 cm paksustest laudadest sulundsein, mis täideti eestpoolt kividega, sest sealne rand on lauge ning merelained olid hakanud uuristama luite jalamit. Esimese maailmasõja ajal sai Užava tuletorn kõvasti kahjustada: hävis tuletorni ülemine silindriline osa ning suurtükitules hävisid ka abihooned. Terveks jäi vaid torni kaheksanurkne vundament, mille peale ehitati 1925. aastal uus tuletorn. Uus torn sarnaneb välimuselt eelmisega. Nii kaua, kui tuletorn on selle koha peal seisnud, on tegeletud selle all oleva rannanõlva tugevdamisega. Torni kõrgus on 19 m, kõrgus merepinnast 44 m ja signaaltuli on nähtav 15 meremiili kaugusele.

Teise maailmasõja ajal 1944. aasta lõpus asus Užava tuletorni läheduses Saksa armee 113. julgestusrügemendi staap ühes mitme rannakaitsepatareiga. Otse tuletorni kõrval asus suurtükiväe eelvaatlustorn koos prožektoritega. Teise maailmasõja lõpus jäi Užava tuletorni lähedusse ainult 530. mereväe suurtükiväediviisi 7. patarei viie õhutõrjesuurtükiga.

Sõjalist infrastruktuuri Kolka neemele ei planeeritud, välja arvatud mitmed avamere tuletornid, mis ehitati ümber pika aja jooksul kas enne Esimest maailmasõda, Esimese maailmasõja ajal või Teise maailmasõja ajal. Rannakaitsepatareid kavandati Irbe väina kitsamasse ossa, Sirvesi poolsaare ja Mihkli torni tuletorni vahele.

Ainsad sõjalise iseloomuga kindlustused ilmusid 1944. aasta lõpus, kui Saksa armeegrupp Põhja valmistas end ette Nõukogude Balti laevastiku võimaliku maabumise tõrjumiseks. 1945. aasta kevadel, pärast jää taandumist, kaitsesid 532. suurtükiväediviisi kaks patareid rannikut Kolka neemel. 7. patarei nelja 75 mm suurtüki ja kolme 20 mm zenitpüssiga. Patarei 8 nelja 88 mm mürsu, kolme 20 mm mürsu ja ühe 81 mm mürsuga. Deserteritõrje jalaväe garnison koosnes Saksa mereväe ühest tuntuimast rannikukaitseüksusest, 531. suurtükiväediviisi 5. kompaniist. Kuigi see oli nime poolest suurtükiväeüksus, oli see kasutuse poolest jalaväeüksus, mis alustas sõda 1941. aasta juunis Liepāja juures. Seejärel oli üksus garnisonis Soome lahe saartel ja võttis hiljem osa lahingutest Saaremaal. Diviisi jäänused formeeriti üheks kompaniiks ja, tugevdatuna seitsme tankitõrjekahuri ja kolme 20 mm õhutõrjekahuriga, paigutati Kolka neemele.

Nõukogude mereväe maabumisoperatsiooni ei toimunud ja Saksa üksused kapituleerusid 1945. aasta mais.

Sõjalist infrastruktuuri hakati Kolka neemel rajama pärast Teist maailmasõda, kui siia paigutati nõukogude piirivalvepostid ja Kolka, nagu kogu Kuramaa rannik Mērsragist kuni Leedu piirini, muutus suletud tsooniks.

Pāvilosta Koduloomuuseumis võib vaadata näitust „Pāvilosta, suletud ala”, mis räägib elust Pāvilostas Nõukogude okupatsiooni aastatel: täitevvõimust, piiritsoonist, kalurikolhoosist, kultuurielust ja olmest. Lisaks püsiekspositsioonile on välja pandud interaktiivne tundeküllane diginäitus kahes keeles ning audiovisuaalne installatsioon filmiga Pāvilostast.

Lisaks on muuseumis välja pandud uus näitus „Pāvilosta kuldsed liivaterad”. Digitaalne väljapanek tutvustab ammuseid sündmusi, Pāvilosta kujunemist ja tähtsamaid arenguid alates 1918. aastast tänapäevani. Militaarpärandit puudutatakse vabadusvõitlejatest rääkivas Läti Vabadussõja sektsioonis ja Nõukogude okupatsiooni sektsioonis.