"Tagasi Mazirbesse" (fragment)

1950. aasta jaanuari lõpus, st õpilaste talvevaheajal, sattusin Dundagas vanemate juures käies peale autojuhile, kes sõitis kohe veoautoga läbi Mazirbe Pitragsi ja kohe tagasi. Ma ei oleks osanud soovida ideaalsemat varianti külastada oma ema õde Klārs Helmansi, kes elas Mazirbes "Vecbunku" majas. Sel ajal polnud sinna regulaarset bussiliiklust ja Mazirbesse jõudmine oli üsna keeruline. Clara tädi, ametilt õmbleja, oli mulle RMI-s (Riia Meditsiiniinstituut) õppimise ajal valge rüü selga pannud. Kauplustes, nagu tänapäevalgi, ei saanud neid ilma "blattideta" (siin: sidemed sõjaväelastega) osta.
Nagu hiljem selgus, olin rõõmus õnneliku kohtumise üle oma tädiga, sest kui me tolmusel ja lumisel teel Mazirbe piirivalvepunkti jõudsime, selgus, et mul polnud kõiki vajalikke dokumente rangelt piiratud piiritsoonis viibimiseks. Hetkega muutus kõik dramaatiliselt!
Clare'i tädi särava ja rõõmsa naeratuse asemel pidin vaatama ülespootud piirivalveülema lummatud perekonda ja kuulama ähvardust, et sellised piiririkkujad tuleks vähemalt kohapeal maha lasta, et mitte häirida nõukogude rahva helget elu. Püüdsin vastu vaielda, et olen peaaegu kohalik, sest olen Mazirbes elanud peaaegu 10 aastat, õppinud koolis, saksa ajal kõik majad järjest läbi käinud, sel ajal nn "ringkirja" kandes, ja peaaegu iga koer, kus veel inimesi on, tunneks mind ära.
Ükski vastuväide ei aidanud. Sellele „stafofonile“ oli kasulik käsitleda juhtunut kui ohtliku piiririkkuja tabamist kuriteopaigal, et oma valvsuse eest pälvida ülemuste kiitust ja võimalik, et isegi teenistuses edutamist. Nagu teate, said piirivalvurid juba ainuüksi mereranna liivast saapa leidmise eest kiitust ja autasusid! Seekord lubas major isegi mõtet, et olin tulnud üle jäätunud mere, võib-olla isegi Rootsist, mis kapitalistlikus süsteemis puhus. Selles vaikses nurgas oli piirivalve juhil ilmselt imeline võimalus armee karjääriredelil ronida. Et see kõik teoks saaks, olin halastamatult lukustatud külma laudas, mida valvas usinalt relvastatud sõdur, riietatud sooja lambanahksesse kasukasse sametjalgadega. Ma nägin seda kõike eredal talveööl. Laudakuuris oli mitu suurt vahet ja see oli kuuvalgel ööl selgelt näha.
Arvestades, et kuuri sees olev temperatuur ei erinenud välistemperatuurist kuigi palju ja oli umbes -20 °C, ähvardas mind külmumisoht! Ma polnud tänasest hommikust saati midagi söönud ega joonud ning olin sellest ootamatust kogemusest vaimselt alandatud ja väga väsinud. 21-aastaselt tahtsin aga väga ellu jääda, pidevalt treenida ja liikuda, nii palju kui kitsas ruum lubas. Kui see oleks külmunud, poleks seal ühtegi artiklit, kümneid tuhandeid ravitud patsiente, kirjutatud raamatuid, peaaegu 60 teadusartiklit, katseid, V33 (tervishoiuministeerium) registreeritud33 ratsionaliseerimisettepanekuid, mängitud ja lauldud meloodiaid, rollimängu, mitte midagi muud. Justkui oleksime sellest kõigest teadlikud, läbisin selle ebainimliku testi. Tunnistan isegi, et mu veres ringleb paar milliliitrit kaugete esivanemate liivlaste verd. Ilusad read kangekaelse liivlase iseloomu kohta on kirjutanud minu koolikaaslane, tuntud luuletaja Arnolds Auziņš:
"Ta on töökas ja hoolas lätlane, aga alati vaba hingega inimene."
Ja ta on sõnakuulmatu ja kangekaelne, tema esivanemad on kindlasti elavad!
Hommikul viidi pool minust vanglast koos valvuriga jaama, et paigutada mind spetsiaalselt vabastatud väikesesse vagunisse, kus iga ukse juures istus üks relvastatud Punaarmee liige, võitmatu, igavene. Püsside otstes läikis paljas pistoda! Lisaks tugevdasid valvet kogu tee ja vagunis treenitud jalakäijakoer ja kaaslane. Olin sellise "au" pälvinud vaid korra elus, sest koer valvas mind isegi Mazirbe jaama tualetis. Isegi mõne ohvitseri abikaasa oli tulnud sündmust vaatama, et lähemalt uurida "välismaale imbunud spioone".
Õnneks oli õde Daina ventspilsis suutnud puuduvad dokumendid tuua ja samal ajal ta ohtlikust kurjategijast koheselt NSV Liidu kodanikuks muuta.