"Tagasi Mazirbes" (katkend)

1950 Jaanuari lõpus ehk õpilaste talvevaheajal Dundagas nende vanemate juures käies sattusin juhile, kes sõitis veoautoga kohe läbi Mazirbe Pitragi ja kohe tagasi. Ma ei saaks soovida ideaalsemat võimalust külastada oma ema õde Klārs Helmansit, kes elas Mazirbes "Vecbunku" majas. Sel ajal seal regulaarset bussiühendust ei olnud ja Mazirbesse jõudmine oli üsna keeruline. Clara tädi, ametilt õmbleja, oli mulle RMI -s (Riia Meditsiiniinstituut) õpingute ajal teinud valge rüü selga. Kauplustes, nagu ka täna, ei saanud neid ilma "blattideta" osta.
Nagu hiljem selgus, oli mul hea meel tädi saatel õnnelikult kohtuda, sest kui jõudsime tolmusele ja lumisele teele Mazirbe piirivalvepostini, selgus, et mul ei ole kõiki vajalikke dokumente rangelt piiratud piiriala. Hetkega muutus kõik dramaatiliselt!
Clare tädi särava ja rõõmsa naeratuse asemel pidin vaatama üles poodud piirivalveülema nõiutud perekonda ja kuulama ähvardust, et sellised piiririkkujad tuleb vähemalt kohapeal maha lasta, et mitte häirida helget elu nõukogude inimestest. Püüdsin vastu vaielda, et olen peaaegu kohalik, sest olen elanud Mazirbes peaaegu 10 aastat, õppinud koolis, kõndinud Saksa ajal kõik majad järjest, kandes sel ajal nn "ringkirja" ja peaaegu iga koer, kus on veel inimesi, tunneks mind.
Ükski vastuargument ei aidanud. Sellel "štafofonil" oli kasulik käsitleda juhtunut kui ohtliku piiririkkuja tabamist kuriteokohal, et teenida oma ülemuste kiitust ja võib -olla isegi teenistuses edutamist tema valvsuse eest. Nagu te teate, said piirivalvurid juba kiidusõnu ja auhindu selle eest, et nad ainuüksi mereranna liivast saapa leidsid! Seekord lubas major isegi kapitalistlikus süsteemis puhuvat mõtet, et olen sattunud külmunud merele, võib -olla isegi Rootsist. Selles vaikses nurgas oli piirivalveülemal ilmselt suurepärane võimalus ronida armee karjääriredelil. Et see kõik teoks saaks, olin ma halastamatult lukustatud külma aidalauta, mida hoolega valvas relvastatud sõdur, riietatud sooja sametjalgadega lambanahast. Ma nägin seda kõike heledal talveööl. Lauakuuril oli mitu suurt pilu ja seda oli kuuvalgel ööl selgelt näha.
Arvestades, et kuuri sisetemperatuur ei erinenud väljast palju ja oli -20 C ringis, oli mul külmumisoht! Ma polnud pärast hommikut kunagi midagi söönud ega joonud ning olin vaimselt alandatud ja sellest ootamatust kogemusest väga väsinud. 21 -aastaselt tahtsin aga väga elus püsida ning trenni teha ja pidevalt liikuda, nii palju kui kitsas ruum seda võimaldas. Kui see oleks külmutatud, poleks ühtegi artiklit, kümneid tuhandeid ravitud patsiente, kirjutatud raamatuid, peaaegu 60 teadusartiklit, katseid ega V33 (tervishoiuministeerium) registreeritud33 ratsionaliseerimisettepanekut, ühtegi mängitud ja lauldud meloodiat, ei roll k / f, mitte eriti nagu miski muu. Nagu oleksime sellest kõigest teadlikud, läbisin selle ebainimliku testi. Tunnistan isegi, et minu veres ringleb paar ml kaugetelt esivanematelt liivlastelt pärit verd. Ilusad read liivlaste kangekaelsest loodusest kirjutas mu koolivend, tuntud luuletaja Arnolds Auziņš:
„Ta on töökas lätlane ja püüdlik, kuid hingelt alati vaba
Ja ta on sõnakuulmatu ja kangekaelne, tema esivanemad on kindlasti elavad! ”
Hommikul viidi pool mind vanglast valvuri saatel jaama, et paigutada see spetsiaalselt vabastatud väikesesse vankrisse, kus iga ukse taga istus üks relvastatud üks relvastamata punaväest, võitmatu, igavene. Vintpüsside otstes säras paljas pistoda! Lisaks tugevdasid koolitatud jalamootorikoer ja kaaslane valvurit kogu tee ulatuses ja autos. Olin sellise "au" pälvinud vaid korra elus, sest koer valvas mind isegi Mazirbe jaama tualetis. Isegi mõned ohvitseride naised olid tulnud sündmust vaatama, et lähemalt tutvuda "välismaale imbunud luurajatega".
Õnneks oli õde Daina Ventspilsis suutnud tuua puuduvad dokumendid ja samal ajal muuta ta hetkega ohtlikust kurjategijast kehtivaks NSV Liidu kodanikuks.