Leedu relvajõudude tulevase ülemjuhataja, brigaadikindral Stasys Raštikise mälestused iseseisvusvõitlustest

Mälestustes jutustatakse, kuidas tulevane kindral pärast Esimese maailmasõja lõppu Rumeenia ja Türgi rindelt Vilniusesse naasis, end Riiginõukogu alluvuses olevas ohvitseride registreerimisbüroos registreeris ja oma vanemate juurde Dūkštasse läks. Leedu armee tulevane ülem leidis Dūkštast juba omavalitsuskomitee ja miilitsa, mille esindajad ostsid Saksa armeelt relvi. Mälestustes jutustatakse, kuidas Saksa üksused välja kolides lao õhku lasid, ning mainitakse, kuidas ühele orjusele järgnes teine orjus – Punaarmee.

S. Raštikis, veennud oma vanemaid, et talu ilma temata ei kannata, astus vabatahtlikult armeesse, olles eelnevalt naabritele rääkinud, et läheb Utenasse hobuseid ostma, võttis kaasa "kandiku", leiva ja juustu ning asus 200 km pikkusele teele Kaunasesse. S. Raštikise memuaarides on kirjas, et daamid nutsid oma mehi Leedu armeesse saates rõõmust, mitte valust, nagu nad nutsid tsaari armeesse saates, sest teadsid, et vaprad suudavad Leedu tagasi võita. S. Raštikise sõnul ei ole esimeste vabatahtlike veri kurbust, vaid suurimat austust ja valu väärt.

Olles tee edukalt läbinud ja rindejoone ületanud, astus tulevane armeeülem vabatahtlikult Vilniuse pataljoni ning märkas kohe, et vabatahtlikud olid halvasti väljaõppinud ja relvastatud. Mälestused kirjeldavad Žąsliai lahingut, räägivad, kuidas nad üritasid Vilniuse poole marssida. Bolševike poolt haavata saamise ja vangi langemise kogemus on väga ilmekalt edasi antud. Oli tunne, nagu oleks midagi tabanud teda õlga ja kuumus oleks selle teadvusetuks löönud, millele järgnes teine lask, mille järel teda valdas janu ja hirm, et kindral S. Raštikis saab täägist läbi. Püüdes seda vältida, hakkas ta palvetama.

Mälestustes kirjeldatakse, kuidas „venelased“ haavatud mehele lähenesid, ta taskud tühjendasid, kingad jalast võtsid ja Daugavpilsi viisid. Daugavpilsi saabudes kuulati tulevast kindralit üle, mille käigus ta pettis ülekuulajat, ning seejärel paigutati ta sõjaväehaiglasse.

Kui Leedu armee üksused lähenesid Daugava jõele ja alustasid Daugavpilsi pommitamist, viidi sõjaväehaigla ja S. Raštikis Velykij Lukisse ning hiljem Moskvasse, kus tulevast kindralit piinasid kohutavad unenäod. Pärast sõjaväehaiglast lahkumist saadeti S. Raštikis Tula sõjavangide laagrisse, kus ta haigestus tüüfusesse ning kirjeldas laagris valitsenud nälga ja rasket tööd, kuni luges ajalehest Leedu ja Venemaa vahel sõlmitud rahulepingust. Seejärel kirjutas ta kirja Leedu esindusele Moskvas ja naasis Leetu.