IMS aegsed kaitsekraavid Väikese väina ääres.
Sõjasündmused algasid saartel 29. septembril 1917, kui Saksa armee maabus Saaremaal Tagalahe ääres.
Kuigi Saaremaa ja Muhu saar olid Peeter Suure merekindluse üks osa, algasid tööd alles 1915. aastal,kindlustused ja kaevikud, lõpetamata ja halvas seisukorras. Kohalikud teenisid nende töödega küll kena kopika. Ka Linnuse küla rahvas käis kaevikuid kaevamas.
Välikindlustused olid paremad Orissaare piirkonnas, kuid Saksa dessant haaras selle positsiooni juba operatsiooni „Albion“ esimesel päeval ja kasutas seda just vene vägede vastu.
Muhu väina kindlustatud positsiooni juhtis kontradmiral Dmitri Svešnikov. Tema staabiülem oli kapten Nikolai Reek, kelle kasuvanemad pärinesid Saaremaalt. Reegist sai hiljem Eesti Vabariigi kindral.
Muhu saare vägede juhataja oli kindralmajor Aleksei Martõnov, kelle 118. jalaväediviis oli saadetud abiväena saarte kaitseks: kokku u 15-20 000 meest, kes sakslaste lähenedes paanikas põgenesid.
Väikese väina ääres olevatesse kaevikutesse mõlemal pool Väinatammi oli 1. oktoobril asunud ainult 800-meheline Tallinna Surmapataljon kapten Pavel Šiško juhtimisel. Eelmisel päeval olid toimunud lahingud tammi pärast. Tammi Muhumaa poolse otsa juures vedeles taganenud vene vägede mahajäetud kahureid ja laskemoona. Esialgu liikusid tammil põgenevad vene soldatid, kuid õhtupoole liikumine lakkas, sest saksa väed olid tammi teise otsa üle kontrolli saanud. Järgmisel hommikul lähenes positsioonidele merelt kaks väikest paati, millelt avati kuulipildujatuli. Surmapataljon vastas omapoolse tulega ja laevad lahkusid. Sama kordus ka 3. ja 4. oktoobri hommikul. Kuna tee ääres vedeles mahajäetud vanaaegne kahur, siis otsustati see lähedal metsas üles seada ja kasutusele võtta. Kaevikute kohal toimus ka õhulahing saksa ja vene lennuki vahel. Saksa lennuk kahe lenduriga kukkus Linnuse küla vahel alla. 3. oktoobril jättis surmapataljon tee lõunapoolsel küljel olevad kaevikud maha ja koondus Vahtna ümbrusse, kust oodati sakslaste dessanti, sest üle tammi oli rünnak võimatu. 4. oktoobri õhtul algas sakslaste äge kahurituli Muhu ranniku suunas. Ka surmapataljon sai käsu lahkuda Väikese väina äärest. Väina tamm mineeriti. Hiljem selgus, et lõhkes vaid üks miin, mis suurt kahju ei teinud.
Eesti polgu I ja II pataljon saabusid Muhu saarele 3. oktoobril, kus nad juba Kuivastus nägid kaost ja korralagedust. Pataljoni koosseisu kuulus staabikapten Peeter Kann, kes oli sündinud ja kasvanud Muhu saarel. Pataljonil ei õnnestunud enam lahingutegevuses osaleda, sest puudus igasugune juhtimine.
Raugi all langes 5. oktoobril enamik väekontingendist sakslaste kätte vangi. Esimeste vangilangenute käest tõttasid sakslased küsima tuuleveskite kohta. Need olid nimelt tuulise ilma tõttu kõik jahvatamas ja Koguvas olid veel naised oma punaste siilikutega roninud Andruse-Tõnise veskile hiiglaslikke laevu vaatama. Sakslased olid kindlad, et tegemist on mingi märguandega ja tulistasid veski pihta mürsu, mis selle maatasa tegi. Õnneks olid inimesed sealt lahkunud. Surmapataljonist sai põgenema 114 meest ja 5 ohvitseri. Eesti polgust pääses üle Suure väina umbes 200 meest, kes oma väeossa tagasi ilmusid. Nende hulgas oli ka Peeter Kann. Sõjavangi langes Muhus kokku 5000 meest ja 600 ohvitseri (nende hulgas 1598 Eesti Polgu sõjameest).
Kuupäevad vana kalendri järgi
Tol ajal nimetati seda kunagise Liivimaa kuberneri auks ka Zinovjevi sillaks.
Surmapataljoni olid koondatud eriti ustavad ja põhimõttekindlad võitlejad, kes tõotasid võidelda nö „viimse veretilgani“
Muhu Muuseumi arhiivikogu materjalid.
Oskar Kurvits, Eesti rahvusväeosade loomine 1917-1918, 1. Eesti Polk. Tallinn, Ühiselu 1930
Seotud objektid
Esimese maailmasõja aegsed kaitsekraavid Väikese Väina ääres
Hästi nähtav lõik I maailmasõja aegseid Väikese väina äärseid kaitsekraave asub Muhu saarel Kuivastu-Kuressaare maantee kõrval, tuntud turismiobjekti Eemu tuuliku vahetus läheduses.
Need kaitsekraavid on väike osa kaitsekonstruktsioonide mitmekilomeetrisest tsoonist. Kaevikud ehitati aastatel 1915-1917 kaitseks pealetungiva Saksa armee vastu ja neid kasutati nii esimeses kui ka II maailmasõjas.
Korrastatud objekt on hea näide Muhu sõjaajaloost. Siksakiline tranšee on hästi vaadeldav. Kaitsekraavid on külastajatele väga ligipääsetavad – suure maantee ääres ja parkla kõrval. Vaadet rikastavad ajastutruud traatpiirded.
See militaarajaloo näidis on omakorda täienduseks sealsamas seisvale tööstuspärandi objektile – Eemu tuulikule, mis elas üle I maailmasõja lahingud, kuid hävis II maailmasõjas ning taastati 1980. aastal.