Jalgratturite tervisehoiu erisoovitused
Jalgratturite väljaõppe eeskirjades mainitud soovitused on mõeldud Läti armee jalgratturite väljaõppeks. Soovitused keskenduvad peamiselt sõdurite terviseküsimustele.
Jalgratturite tervise eest hoolitsemise erijuhised:
Uute sõdurite väljaõppeperioodi lõpus peab arst läbi viima tervisekontrolli neile sõduritele, kes ei talu pikki reise. Kui arsti hinnangul ei sobi nimetatud sõdurid jalgrattaešeloni ja kui neid ei saa kasutada motoriseeritud ešelonis, tuleb nad üle viia teistesse üksustesse.
Nõuetekohane tervishoid parandab jalgrattaspordi meeskondade sooritust
Liigutuse sooritamisel tuleks käsklus vajalikuks kergenduseks rakmete riietuses anda võimalikult varakult liigutuse alguses.
Jalgratturite riided ja rakmed tuleb sättida nii, et need ei segaks keha vereringet.
Sagedasem külma duši all käimine enne ja pärast sõitu kaitseb jalgu ja puusi hõõrdumise eest (sooja ilmaga sõites).
Alkoholi tarbimine enne marssi, marssi ajal ja vahetult pärast marssi lõppu on keelatud.
Matka ei tohiks alustada ei tühja ega täis kõhuga.
Lihaskrampe saab ennetada massaažiga. Krambid tekivad kätes ja jalgades, kui jalgrattur pole veel piisavalt treeninud, kui jalgratta sadul on valesti paigaldatud, kui jalgrattur hoiab pikka aega käsipidurit või hoiab lenkstangi pidevalt samas kohas, kui jalgratturi riided on kitsad ja mitte piisavalt mugavad. Liiga kitsad püksid või aluspesu põhjustavad teravat valu põlvedes ja jalalihastes.
Kui jalgrattur ületab oma vastupidavuse piirid, kogeb ta kiirenenud ja ebaühtlast südamelööki ning hingamisraskusi.
Kui jalgrattur kogeb üldist nõrkust koos külmavärinate, külma higi, kahvatu näo, hingamisraskuste, lämbumistunnete ning kiire ja ebaühtlase südamelöögiga, tuleks jalgrattur pikali heita, riided lahti nööpida ja talle veidi süüa koos kohvi või teega anda; pärast lühikest puhkust taastub jalgratturi kaotatud jõud.
Päikesepiste korral tuleb arvestada siseteenistuse määrustikus nimetatud sätetega.
Eriti ettevaatlik tuleks olla jalgrattaga ujumispauside ajal sõites. Ujumine on lubatud ainult siis, kui jalgrattur on piisavalt maha jahtunud ja pulsisagedus on normaliseerunud.
Jalgratturite väljaõppe eeskirjad. Riia: Armee Peakorteri Väljaõppe Osakond, 1940.
Seotud ajajoon
Seotud objektid
Sõjaväejalgrataste väljapanek Saulkrasti Jalgrattamuuseumis
Jalgrattamuuseum asub Saulkrastis Valge luite (Baltā kāpa), maantee A1 ja Pabaži raudteejaama läheduses. Muuseumikogu koosneb tehniliselt kõige põnevamatest Läti jalgrattaajaloo näidetest. See on Baltimaade suurim jalgrattakollektsioon, kuhu kuulub umbes 60 Lätis valmistatud ja kasutusel olnud jalgratast, sealhulgas sõjaväe näidisrattad. 20. sajandi alguses hakati sõjavägedes laialt kasutama jalgrattaid tänu nende kättesaadavusele ja eelistele. Moodustati spetsiaalseid ratturite üksuseid, mis suutsid kiiresti liikuda. Ratturid suutsid kergemini luureandmeid koguda, korraldada ootamatuid rünnakuid vaenlase vastu ning tegutsesid suurel maa-alal jalaväest osavamalt. Pärast Esimest maailmasõda olid ka Läti armees ratturite üksused, mis kasutasid Lätis toodetud sõjaväejalgrattaid. Ratturite üksusesse kuuluv sõdur pidi vastama rangetele nõuetele. Ta pidi olema vastupidav, hea nägemise ja kuulmisega ning tema süda ja kopsud pidid olema terved. Ta ei tohtinud kaaluda alla 80 kg ning pidi olema 165–180 cm pikk. Läti sõjaväes oli kindlaks määratud, et hea ettevalmistuse saanud rattur pidi päevas läbima 80–100 km ja kui olukord nõudis, siis ka 150 km. Talvel, kui jalgratast kasutada ei saanud, sõideti suuskadel. Rattur pidi päevas suutma suusatada 50–60 km. Paljudest sõjaväe ratturitest said professionaalsed sportlased.
Läti Sõjamuuseum
Läti Sõjamuuseum asub Riia vanalinnas Vabadussamba läheduses ajaloolises hoones, mida nimetatakse Püssirohutorniks. Muuseumis on 11 ekspositsiooni. Näitustele on välja pandud relvi, dokumente, vormiriietust, autasusid ja muid sõjaga seotud või sõdurite igapäevaelu kirjeldavaid esemeid. Läti Sõjamuuseum on üks vanimaid muuseume Lätis. See sai alguse Esimese maailmasõja ajal. Muuseumikogu moodustati peamiselt sõdurite isiklikest või lahinguväljadelt leitud esemetest. Pärast Läti riigi iseseisvumist sai muuseumi peamiseks eesmärgiks luua ekspositsioon Läti sõjaajaloost ja elanikkonna aktiivsest rollist oma maa kaitsmisel. 1937. aastal laiendati muuseumi juurdeehitusega ja see oli tol ajal tehniliselt üks moodsamaid muuseume Euroopas. Püssirohutorn oli kunagi üks Riia kindlustuse tornidest. Seda on Liivatorni nime all mainitud juba 1330. aastal. Algne torn hävis 1621. aastal, kui Riia linna piiras Rootsi sõjavägi. 1650. aastal ehitati püssirohu ja relvade ladustamiseks uus torn. Pärast linna kindlustuse lammutamist on Püssirohutorn Riia kunagise kaitsesüsteemi üheks tähtsaimaks tunnistuseks.
