Erilised märkused jalgratturite eest hoolitsemisel
Jalgratturite koolitamise eeskirjades nimetatud soovitused esitatakse jalgratturite väljaõppe ajal Läti sõjaväes. Soovitused keskenduvad peamiselt sõduri tervisele.
Erimärkused jalgratturite tervishoiu kohta:
Noorsõdurite väljaõppeperioodi lõpus peab arst läbi viima arstliku läbivaatuse sõduritele, kes pikka teekonda ei talu. Kui sõdurid arsti hinnangul ei sobi jalgrattaešelonideks ja kui neid ei saa kasutada motoriseeritud kaja jaoks, tuleb nad üle viia teistesse üksustesse.
Nõuetekohane tervishoid suurendab jalgrattasõiduüksuste jõudlust
Käigu sooritamisel telli riietuses vajalik leevendus anda võimalikult varakult käigu alguses.
Jalgratturite riietus ja rakmed peavad olema kohandatud nii, et need ei segaks kehavere ringlust.
Sagedasem külmpesu enne ja pärast sõitu kaitseb jalgu ja puusi hõõrdumise eest (soojal aastaajal kõndides).
Alkoholi tarbimine on keelatud enne marsi, marsi ajal, samuti vahetult pärast marsi lõppu.
Sa ei pea alustama tühja või täis kõhuga.
Lihaskrampe saab ennetada massaažiga. Krambid kätes ja jalgades, kui jalgrattur ei ole piisavalt treenitud, kui jalgratta sadul pole õigesti paigaldatud, kui jalgrattur hoiab pikalt käsipidurit või hoiab juhtrauda kogu aeg samas kohas, kui jalgratturi riietus on kitsas ja ebamugav. Liiga kitsad püksid või aluspüksid põhjustavad teravat valu põlvedes ja säärelihastes.
Kui jalgrattur ületab oma vastupidavuspiirid, on tal kiire ja ebaühtlane südametegevus ning hingamisraskused.
Kui jalgrattur kogeb üldist nõrkust, millega kaasnevad külmavärinad, külm higi, kahvatu nägu, hingamisraskused, lämbumistunne ning kiire ja ebaühtlane südamerütm – tuleb jalgrattur pikali heita, ülikonnanööbid lahti ja talle anda väike kogus kohvi või teed; pärast lühikest puhkust naasevad kaotatud jõud jalgratturi juurde.
Päikesepiste korral tuleb järgida siseteenistuse kodukorras sätestatut.
Erilist tähelepanu tuleks pöörata pauside ajal jalgratturitele. Ujuda saab vaid siis, kui jalgrattur on piisavalt maha jahtunud ja pulss normaliseerunud.
Jalgrattatreeningu eeskirjad. Riia: armee peakorteri väljaõppedivisjon, 1940.
Seotud ajajoon
Seotud objektid
Sõjaväejalgrataste väljapanek Saulkrasti Jalgrattamuuseumis
Jalgrattamuuseum asub Saulkrastis Valge luite (Baltā kāpa), maantee A1 ja Pabaži raudteejaama läheduses. Muuseumikogu koosneb tehniliselt kõige põnevamatest Läti jalgrattaajaloo näidetest. See on Baltimaade suurim jalgrattakollektsioon, kuhu kuulub umbes 60 Lätis valmistatud ja kasutusel olnud jalgratast, sealhulgas sõjaväe näidisrattad. 20. sajandi alguses hakati sõjavägedes laialt kasutama jalgrattaid tänu nende kättesaadavusele ja eelistele. Moodustati spetsiaalseid ratturite üksuseid, mis suutsid kiiresti liikuda. Ratturid suutsid kergemini luureandmeid koguda, korraldada ootamatuid rünnakuid vaenlase vastu ning tegutsesid suurel maa-alal jalaväest osavamalt. Pärast Esimest maailmasõda olid ka Läti armees ratturite üksused, mis kasutasid Lätis toodetud sõjaväejalgrattaid. Ratturite üksusesse kuuluv sõdur pidi vastama rangetele nõuetele. Ta pidi olema vastupidav, hea nägemise ja kuulmisega ning tema süda ja kopsud pidid olema terved. Ta ei tohtinud kaaluda alla 80 kg ning pidi olema 165–180 cm pikk. Läti sõjaväes oli kindlaks määratud, et hea ettevalmistuse saanud rattur pidi päevas läbima 80–100 km ja kui olukord nõudis, siis ka 150 km. Talvel, kui jalgratast kasutada ei saanud, sõideti suuskadel. Rattur pidi päevas suutma suusatada 50–60 km. Paljudest sõjaväe ratturitest said professionaalsed sportlased.
Läti Sõjamuuseum
Läti Sõjamuuseum asub Riia vanalinnas Vabadussamba läheduses ajaloolises hoones, mida nimetatakse Püssirohutorniks. Muuseumis on 11 ekspositsiooni. Näitustele on välja pandud relvi, dokumente, vormiriietust, autasusid ja muid sõjaga seotud või sõdurite igapäevaelu kirjeldavaid esemeid. Läti Sõjamuuseum on üks vanimaid muuseume Lätis. See sai alguse Esimese maailmasõja ajal. Muuseumikogu moodustati peamiselt sõdurite isiklikest või lahinguväljadelt leitud esemetest. Pärast Läti riigi iseseisvumist sai muuseumi peamiseks eesmärgiks luua ekspositsioon Läti sõjaajaloost ja elanikkonna aktiivsest rollist oma maa kaitsmisel. 1937. aastal laiendati muuseumi juurdeehitusega ja see oli tol ajal tehniliselt üks moodsamaid muuseume Euroopas. Püssirohutorn oli kunagi üks Riia kindlustuse tornidest. Seda on Liivatorni nime all mainitud juba 1330. aastal. Algne torn hävis 1621. aastal, kui Riia linna piiras Rootsi sõjavägi. 1650. aastal ehitati püssirohu ja relvade ladustamiseks uus torn. Pärast linna kindlustuse lammutamist on Püssirohutorn Riia kunagise kaitsesüsteemi üheks tähtsaimaks tunnistuseks.
