Veedan aega mere ääres.

Sõjaeelne periood
Edgars meenutab uut talu „Purvziedi“: „Enne sõda oli Vaide külas seitse niinimetatud vana talu: „Vecroči“, „Jaunroči“, „Lekši“, „Folmaņi“, „Žonaki“, „Lāžas“ ja „Pauli“. Neil oli maad üle kümne hektari. 1920. aastate lõpus eraldas Läti valitsus maata inimestele maad – seitsme hektari suurused uued talud, edendas nende arengut ja aitas laenudega. Inimesed ehitasid maju. Seejärel loodi ka „Purvziedi“.“
Enne seda polnud neil oma maad, vaid väike onn — niinimetatud väike maja «Lekši» maal. Igaüks ehitas nii palju, kui jõud lubasid. Edgarsi isa oli metsnik, vähemalt mingi sissetulek ja langenud puid oli lihtsam kätte saada. Varastada polnud sel ajal võimalik, seega pidi metsnik selle kohaga hüvasti jätma. Edgarsi isa oli suur metsseapüüdja ja jahimees ning jahihooajal koguneti majja sageli. Jahil käisid nii tuttavad kui ka Riia härrad. Jaht lõppes söögitoas suure laua taga ja seejärel toimus rõõmsameelne pidu.

Põrsas või metssiga?
Üks meelde jäänud juhtum on jaht, milles Edgars ise ei osalenud. Jahiseltsis oli mitu riialast. Kolcenieki Kangara taga, otse Vaide raja vastas - Oņķupa Kangaral - oli soo serval üsna tihe noorte mändide salu. Seal käisid metssead. Mu isa kõndis alati kaerakotiga ja peitis peotäied sambla alla, et sead peaksid neid kauem otsima. Nad ajasid masti Vaide rajalt kraavi, kus jahimehed seisid. Lasud kõlasid, aga ulukit polnud kusagil näha. Nad uurisid, mis lõpuks maha lasti. Põder! Aga põtru oli tol ajal harva. Kolka metsnik Bērziņš, karm mees, vihast punane, aga härrasmeestega ei tohiks liiga palju ropendada. Seep on olemas, aga hea, et teda pihta ei saanud. Riia mees ütles oma kamraadile: "Miks sa siis tulistasid?", tulistaja: "Noh, Max, sa ütlesid: põrsas on selline (Edgar osutab), põrsas on selline (käsi tõuseb) ja metssiga on too!"

Teine maailmasõda
Lennuk Bažu soos Teise maailmasõja alguses oli Edgars alles teismeline. Ta mäletab, et Saksa ajal kukkus Bažu soos Mustlaste raja lähedal, kus asub selline saar, alla Saksa lennuk. Poiss oli sellise ime nägemisest uskumatult huvitatud ja läks seda vaatama. Tsiviilriietes Šucmanid seisid lähedal oma tugijalgadega ja valvasid seda. Miks lennuk alla kukkus, on tänaseni teadmata.

Aizupe metsanduskool
Vaid kaks aastat, aastatel 1942–1944, õnnestus Edgarsil Aizupe metsanduskoolis õppida. Lõpuaktusel oli alles vaid kolmteist õpilast, sest aeg-ajalt kutsuti keegi tööteenistusse ja leegioni. Rinne oli juba lähenemas. Pärast ministeeriumi lähetust Ugāle, Mētra metsanduse ja Pasīči rajooni metsanduskoolist õnnestus Edgarsil paar kuud metsnikuna töötada, kuid siis ta enam seal ei olnud, ta pidi leegioni minema.

Sõjaaeg
Sõda Saksamaal lõppes 1944. aasta sügisel. Edgar oli sel ajal vaid üheksateist. Esimest lahingut meenutades naerab Edgar: "See polnud peaaegu midagi..." Nad pidid vallutama väikese linna, Nakeli. Noored sõdurid liideti 15. diviisi, mis oli lahingutes raskeid kaotusi kandnud. Enne rünnakut olid leegionärid linna ees asuvasse kuristikku laagrisse püsti pannud. Aeg-ajalt saadeti keegi linna jälgima, et näha, kas venelased tulevad. Ühel hetkel, liikudes ringi ilma kamuflaažvormita, sai Edgarist peaaegu linna snaipri sihtmärk. Mäletan siiani kuuli teravat mütsatust lumes. Kohe seal, väga lähedal. Poleks palju vaja olnud, et sinna ilma võitluseta jääda. Nad olid oodanud õhtuni ja isegi üritanud kedagi üllatada.
Seejärel vahetusid linnad ja paigad. Immerheimis võeti positsioonid sisse raudteetammil. Kõik pidid seal pikali heitma ja rünnakukäsku ootama. Mäletan ühte õnnetut juhtumit. Edgars oli kiirustanud oma käsigranaati enneaegselt kaitseriivis lahti laskma, öeldes, et turvaline on turvaline, et ta ei peaks enam jändama. Seega pidi ta seda pöidla abil kinni hoidma (naerab), et see enneaegselt ei plahvataks. Ta pidi vaid kompaniiülemale teada andma, et ta peab granaadist lahti saama. Kõik heitsid pikali ja Edgars viskas granaadi üle tammi. See oli Edgari ainus granaat.

Sõja lõpp
Edgars oli juba haavatuna sõjaväehaiglas sõja lõppu oodanud. Nad viidi rongiga Berliinist tublisti eemal asuvasse Saksamaa linna. Kõigis üheksateistkümnes kohalikus koolis olid haiglad. Katustel olid valged ristid, mis kaitsesid neid pommitamise ajal mõnevõrra, kuid britid polnud neid kaitsnud. Edgars koges ühte sellist õhurünnakut. Haavatud sattusid väikelinna, mille Ameerika väed rinde lähenedes okupeerisid. Varem oli teada, et kokkuleppe kohaselt pidi territoorium pärast kapitulatsiooni venelastele tagastatama. Peaarst oli soovitanud kõigil, kes suutsid, venelasi mitte oodata ja lahkuda. Õnneks polnud Edgarsi vigastus nii tõsine ja ta suutis juba kõndida. Ta oli kuulnud, et umbes neljakümne kilomeetri kaugusel Jenas on suur rahvusvaheline laager, kus peatuvad reamehed, paljud lätlased, kõik need, kes üritavad läände pääseda. Võib-olla saaks ta selle grupiga kuhugi minna? Jena laagris anti neile kohe erariided. Venelaste lähenedes lubasid ameeriklased nad rongiga tsoonist välja viia, aga midagi ei juhtunud. Venelased saabusid ühe ööga. Lätlased rühkisid öösel minema, nagu kõik teavad. Edgars jäi, sest tundis, et oleks läänes rohkem korda saatnud kui siin.

Filtreerimine
Seejärel tulid filtreerimislaagrid. Edgars väitis, et ta polnud kunagi üheski leegionis olnud, oli sunnitööle kutsutud ja töötas kingavabrikus. Nad ei suutnud talle midagi tõestada. Lõpuks asustati Edgars Karpaatidesse Ukrainasse. Ta raius mägedes metsa "käsitsi". See oli ilus koht, kalju polnud eriti kõrge, aga seal oli raske töötada ja see oli üsna ohtlik. Kõige paremad puud, mida ei tohtinud maha raiuda, tembeldati spetsiaalse templiga. — Seal töötasid Poola metsamehed. Kohalikust linnast Borislavast saadeti ülevalt tulnud käsul asunikud gruppidena kodumaale tagasi. Ja nii naasis Edgars neljakümne kuuendal aastal enne jaanipäeva koju Vaidele.

Elu pärast sõda
Kaitsjad
Edgars ei mäleta, millal piirivalvurid siia saabusid, aga ta arvab, et see oli kohe pärast sõda. Piirivalvekord tekkis samaaegselt piirivalvega. Komandandi büroo asus Mazirbes, ilmselt endises apteegis, ja ka Saunagas. Saunagas, "Vecpauli" maal "Pauli" maja lähedal, ehitati niinimetatud "zastava" - piirivalveasula. See oli suur maja, nad elasid seal üsna pikka aega, aga siis lammutati see ja ehitati Mazirbesse uus. Nüüd on Saunagast alles vaid varemed.

ventspilsi-Kolka maantee ehitus
See pidi olema umbes 1952. aastal, kui maanteed ehitati. Seal töötasid sõjaväelased – niinimetatud strojbatid. Nad elasid punkrites. Tühja "Mežrukši" majja, kus elasid komandörid, oli sisse seatud komandopunkt. Kord oli üks sõdur ilmselt tööst viimse hetkeni väsinud. Ta ütles, et parem on ennast maha lasta kui tööd teha. Ohvitser, arvates, et see on vaid jutt, andis sõdurile püstoli. See klõpsatas! ja ta oli surnud. Sõdur lebab siinsamas Vaide kalmistul.

Küla hävitamine
Uus valitsus püüdis vähendada inimeste arvu kogu mere ääres. Lielirbe hävitati täielikult, merele minek ei olnud enam lubatud - kõik kolisid Kolkasse, ventspilsi. See hävitas külasid. Saunagis oli paadisild suure okastraataia sees. Ainult seal tohtis merele minna. Sellised piirangud kehtisid kõigis külades, kus merele minek oli lubatud. Kõik toimus okastraadi taga. Ka randadeks määratud ala oli okastraadiga piiratud. Mazirbes oli rand umbes 500 m pikk ja sellel oli kiri "Pļaž" - rand. Randa võis külastada kella 6-st hommikul kuni 22-ni õhtul. Sel ajal pidi kõigil alati pass kaasas olema. Kui keegi tabati dokumentideta, oli protokoll vältimatu. Haldustrahv oli 10 rubla.

Punkri venelased
Metsavahtidele erilisi piiranguid ei seatud, välja arvatud see, et nad ei tohtinud tulistada ja loomulikult ei tohtinud nad otse randa minna. Alguses ehitati Saunagis "Žonaki" põldudel asuvatele luidetele punker, kus elas neli või viis piirivalvurit, keda kohalikud kutsusid punkrivenelasteks. Hiljem ehitati "Lekši" maja lähedale torn. Nende ülemus oli jõuline seersant, kellega metsas hiiliti ringi. Peamaantee taga, Vaide kraavi lähedal, oli must-toonekure pesa. Edgars ja tema isa olid juhuslikult seal, kui seersant mune tooma ronis. Kaklus oli kohutav, aga punkrivenelastega pidi sõber olema, sest neil endil polnud telefoni ja ühendust polnud nii kiiresti võimalik saada. Aeg-ajalt tuli nende juurde minna.

Jaunciemsi vanglas vahistati
Kord pidi Edgar ööbima Jaunciemsi metsareservaadis vangina. Sel ajal saadeti Šlīterest pärit Edgarsi aeg-ajalt metsavahtide patrullide revisjonidele. Metsavaht Ķierpe elas Jaunciemsis. Ta pidi koos temaga revisjoni tegema. Ķierpe oli mesinik ja austas teda alati medaliga. Nad jõid seda kahekesi pööningutoas. Aknast on näha Jaunciemsi metsavahti. Kohe ütleb Ķierpe akna tagant, et tallu oli just autoga palgid toodud. Need kadusid nii kiiresti, et Edgarsil polnud aega neid isegi märgata. Oli selge, et need olid varastatud. Ķierpe teadis, kus palgid metsas olid olnud. Läinud, jah - neid pole enam seal. Ķierpe kutsus ka metsnik Saulītise, sest palgid olid tema järelevalve all. Edgars läks kohe metsavahtide ülema juurde. Suur vihmahoog, ta sai ka medali, värinat pole ja pole vaja ümber pöörata. Ülemus oli auastme järgi kapten. Aga see näitab ühte tühja mähet, kus muidugi palke pole. Nad ei tohi mujalt otsida. Nad olid kiiresti minema jooksnud. Kostis karjumist, vaidlemist ja ähvardamist piirivalveülemaga (muide, on selgelt näha, et ta on rahvuselt juut). Kapten leidis mererannalt leitud Soome pistoda, mida Edgars vööl kandis, eriti kahtlane ja ebaseaduslik. See konfiskeeriti kohapeal. Siis nähvas ta vihaselt Edgarile: «Vaša mesto v lavke siģeķ, ņķe zģes načalņikom zastava!» (Sa peaksid istuma boksis, mitte siin piirivalveülemana). Vahistamine oli vältimatu. Ta lükati trepist alla, lukustati eraldi tuppa ja pidi seal ööbima. Kutsuti kohale tunnistaja Sīkragsist, kes sai kinnitada, et selline inimene seal tõesti elab. Samal ajal sõitsid sõdurid turvalisuse huvides ringi Edgari "kitsel" (mootorrattal). Järgmisel hommikul näidati Edgarile suurt paberihunnikut, mis pidid vangile vajalikku hirmu külvama – kui see komandandi kabinetti saadetaks (sel ajal asus see Mazirbes), siis oleks see väga halb. Noh, mis juhtub, see juhtub – neil on oma õigus, Edgaril on oma. Sekkus ka metsamajandusdirektor Siliņš. Aga hiljem ei kostnud komandandi kabinetist enam piuksugi. Kõik jäi vaikseks.