Pöördun mereaja poole

Sõjaeelne aeg
Edgars mäletab uut talu "Purvziedi": "Enne sõda oli Vaide külas seitse nn vana talu:" Vecroči "," Jaunroči "," Lekši "," Folmani "," Žonaki "," Lāža " "ja" Pauli ". Neil oli üle kümne hektari maad. 1920. aastate lõpus andis Läti valitsus maata inimestele maad - seitsme hektari suurused uued talud, edendas nende arengut ja aitas laenudega. Inimesed ehitasid maju. Siis tehti "Purvziedi". "
Enne seda polnud maa ise mitte, vaid väike onn - nn väike maja "Lekši" maal. Igaüks on ehitanud nii palju kui jõud on lubanud. Edgari isa oli metsamees, vähemalt mingi sissetulek, puude juurde oli lihtsam jõuda. Kuigi ta toona varastada ei osanud, pidi metsamees hüvasti jätma. Edgari isa oli suurepärane metsseakütt ja jahimees ning jahihooajal kogunesid inimesed sageli majja. Jahile läksid nii tuntud kui ka Riia härrad. Jahi lõpp oli söögitoas suure laua taga ja siis läks ta rõõmsalt siia.

Põrsas või metssiga?
Üks juhtum, mis mulle meelde jääb, on jaht, milles Edgar ise ei osalenud. Jahiseltsis oli mitu riialast. Kolcenieki känguru taga, otse Vaide raja vastas - Oņķupsi känguruni, oli üsna paks uus männimets. Sinna jäid metssead. Isa läks alati kaerakotiga ja hoidis neid peotäie sambla all, et sead peaksid kauem välja nägema. Mast aeti Vaide rajalt kraavi, kus jahimehed seisid. Mürinad, kuid mängust pole sõnumit. Uuris, mida siis lõpuks tulistati. Põder! Aga põdrad olid siis haruldus. Kolka metsnik Bērziņš, tugev mees, vihast punane, kuid härrastega ei saa palju vanduda. Seep on, aga noh, see pole hitt. Riialane ütles oma kaaslasele: "Miks sa siis tulistasid?", Tulistaja: "Noh, sina juba, Maxi, ütlesid: põrsas on selline (Edgar näitab), põrsas on selline (käsi tõstetakse kõrgemale) ja metssiga on selline! "

Teine maailmasõda
Lennuk Bažu soos Teise maailmasõja alguses oli Edgar alles teismeline. Ta mäletab, et Saksa ajal kukkus Saksa lennuk Bažu soos Mustlasteraja lähedal, kus selline saar. Poisi jaoks oli pööraselt huvitav sellist imet näha, ta läks seda vaatama. Privaatselt riietatud oravad seisid kõrval ja valvasid neid. Tänaseni pole teada, miks lennuk alla kukkus.

Aizupe metsanduskool
Vaid kaks aastat, 1942–1944, tuli Edgar õppima Aizupe metsanduskooli. Lõpetamisele jäi vaid kolmteist õpilast, sest aeg -ajalt kutsuti keegi teenistusse ja leegion. Rinne tuli lähedale. Edgars on pärast ministeeriumi määramist metsanduskoolist paar kuud jõudnud metsnikuna töötada Ugāles, Mētru metsanduses, Pasīči vallas, kuid siis polnud enam vaja leegioni minna.

Sõjaaeg
Karot kohtus Saksamaal neljakümne neljanda aasta sügisel. Edgar oli sel ajal vaid üheksateist. Esimest lahingut meenutades naerab Edgar: "Vaevalt, et midagi oli ..." Oli vaja hõivata linn, Nakeli. Noorsõdurid lisati lahingutes suuri kaotusi kandnud 15. diviisi. Enne rünnakut asusid leegionärid kuristikus enne linna. Aeg -ajalt saadeti keegi ülakorrusele vaatama, mis linnas toimub või kas venelased ei tule peale. Tol ajal muutus ilma maskeerimisülikonnata Edgar peaaegu linnast pärit snaipri sihtmärgiks. Isegi praegu kõlab mälus terav kuuliprits lumes. Samas, väga lähedal. Võitluseta ei jäänud palju vaja. Nad ootasid õhtuni ja proovisid ka kedagi vilja peale korjata.
Siis muutusid linnad ja kohad. Asendid võeti Immerheimi raudteetammilt. Kõik pidid seal lamama ja ootama ründekäsu. Mälus on halb juhtum. Edgar kiirustas kaitseklappist käsigranaadi vabastamist, tema sõnul jääb seif turvaliseks, nii et ta ei pea enam jalutama. Seda tuli siis pöidlaga hoida (naerab), et see enneaegselt plahvatama ei hakkaks. Piisas vaid ehete ülemale öelda, et peate granaadist lahti saama. Kõik jäid magama ja Edgar laotas granaadi üle muldkeha laiali. See oli ka Edgari ainus granaat.

Sõja lõpp
Edgar ootas juba sõjahaiglas sõja lõppu haavatutena. Nad viidi rongiga ühte Saksa linna, mis asub Berliini tagant päris kaugel. Kõigis üheksateistkümnes kohalikus koolis oli haiglaid. Katustel olid pommitamise ajal päästmiseks valged ristid, kuid inglased ei sorteerinud neid. Edgar koges ühte sellist rünnakut. Haavatud sattusid rinde lähenedes Ameerika vägede poolt okupeeritud väikelinna. Varem oli teada, et kokkuleppe kohaselt tuleb territoorium pärast kapitulatsiooni venelastele tagastada. Peaarst soovitas kõiki, kes ei jõudnud venelasi ära oodata ja lahkuda. Õnneks polnud Edgari vigastus nii raske ja ta sai kõndida. Oli kuulda, et umbes neljakümne kilomeetri kaugusel Jenas on suur rahvusvaheline laager, kus on privaatne, palju lätlasi, kõik, kes üritavad läände minna. Võib -olla saab ta temaga kuskil karjas olla? Jena laagris muretseti kohe erariided. Venelaste lähenedes lubasid ameeriklased ešeloni tsoonist välja viia, kuid ei midagi. Venelased olid ühel õhtul kohal. Lätlased on öösel ära olnud, nagu kõik on õpetanud. Edgar jäi, sest tundis, et oleks langenud rohkem läänes kui siin.

Filtreerimine
Sellele järgnesid filtreerimislaagrid. Edgar leidis, et teda pole üheski leegionis, ta kutsuti teenistusse ja töötas kingavabrikus. Nad ei suutnud talle midagi tõestada. Lõpuks asus Edgar elama Ukrainasse Karpaatidesse. Ta on mägedes metsa raiunud "käsitsi". Ilus koht, pankrannik pole kuigi kõrge, aga tööd oli raske teha, ka üsna ohtlik. Silmapaistvamad puud, mida ei tohi raiuda, on tembeldatud spetsiaalse templiga. -. Seal töötasid Poola metsamehed. Kohalikust Borislavi linnast saatsid nad mingil korraldusel asunikke rühmadena tagasi kodumaale. Ja nelikümmend kuuendal aastal enne jaanipäeva naasis Edgar koju Vaidesse.

Elu pärast sõda
Kaotused
Mis hetkel piirivalvurid siia tulid, Edgar ei mäleta, kuid arvab, et kohe pärast sõda. Piirirežiim ilmus samaaegselt piirivalvuritega. Juhtimispunkt oli Mazirbes, ilmselt endises apteegis, ja ka Saunagas. Saunas, Vecpauļi maal, Pauļi maja lähedal ehitati nn asula - piirivalveasula. Suur maja, nad elasid seal üsna kaua, kuid siis lammutati see ja ehitati Mazirbesse uus. Nüüd on saunast alles vaid varemed.

Ventspilsi - Kolka maantee ehitamine
Kiirtee ehitamisest võis mööduda umbes viiskümmend kaks aastat. Armee sõdurid töötasid - nn strobo. Elas punkrites. Tühjas "Mežrukšu" majas asub komandopunkt, kus ülemad saavad elada. Kord oli sõduri töö ilmselt viimaseni väsinud. Ta ütles, et parem on tulistada kui töötada. Ohvitser, arvates, et see on selline jutt, andis selle relvaga sõdurile. See on kriuks! ja surnud. Siin Vaide kalmistul magab sõdur.

Külade hävitamine
Uus valitsus püüdis vähendada inimeste arvu kogu mererannas. Lielirbi hävitati täielikult, nad ei tohtinud enam merele minna - kõik läksid Kolkale ja Ventspilsi. See hävitas külad. Saunas oli paadisadam suures okastraataias. Ainult seal lubati merele minna. Sellised piirangud olid kõikides külades, kus merele oli juurdepääs lubatud. Kõik juhtus okastraadi taga. Rannaala on ka okastraadiga piiratud. Mazirbes oli rand umbes 500 m ja kiri "Plage" - rand. Külastada lubati kella 6.00-22.00 Sel ajal pidid kõigil alati passid kaasas olema. Kui keegi tabati dokumentideta, oli protokoll vältimatu. Halduskaristus - 10 rubla.

Punkrivenelased
Metsavahil polnud mingeid erilisi piiranguid, ainult nad ei tohtinud tulistada ja loomulikult ei tohtinud nad randa välja minna. Sauna alguses seati "Jonaku" maapiirkonna luidesse üles punker, kus elas neli -viis piirivalvurit, kohalikud nimetasid seda punkrivenelasteks. Hiljem ehitati torn Lekšu maja juurde. Sest nende ülemus oli kopsakas seersant, kes varem koos metsa puges. Peamagistraali taga, Vaide kraavi lähedal, asus must -toonekure pesa. Edgar ja tema isa juhtusid seal olema, kui seersant munade järele üles ronis. Kokkutõmbumine oli kohutav, kuid punkrivenelased pidid olema sõbrad, sest neil endal polnud telefoni ja nii peagi polnud ühendust. Aeg -ajalt pidin ma nende juurde minema.

Arreteeriti Jaunciemsis
Kord tuli Edgar kinnipeetavana ööbima Jaunciemsis. Sel ajal saadeti aeg -ajalt metsaratsutajate poolt auditeerima Šlīterest pärit Edgarit. Ranger Ķierpe elas Jaunciemsis. Seda tuli auditeerida. Ķierpe on olnud mesinik ja alati teda medaliga austanud. Pööninguruumis on mõlemad seda rüüpanud. Aken näitab Jaunciemsi juhtumit. Siinsamas akna taga ütleb Ķierpe, et äsja toodi autoga palgid õue. Välkkiirelt kadunud, pole Edgar märganud. Selgelt varastatud. Ķierpe teadis, kus palgid metsas seisavad. Kadunud, jah - mitte rohkem. Ķierpe on kutsunud teise metsamehe Saulītiseks, sest palgid olid tema järelevalve all. Kohe läks Edgar ülemuse juurde. Iiveldus suur, medal ka tõmmatud, värinaid pole ja teed ei pea pöörama. Ülemus oli Hiina järel kapten, kuid see näitab ühte tühja mähet, kus palke muidugi pole. Ärge lubage otsida mujalt. Perses oli kiire. Ülemusega käis karjumine, vaidlemine ja ähvardamine (muide on selge, et ta on juut). Kapten leidis mererannast leitud Soome kongist, mida Edgar vööl kandis, kapteni jaoks eriti kahtlane ja ebaseaduslik. See konfiskeeriti kohapeal. Siis vihastas Edgar: "Vaša mesto v lavke sģeķ, ēe zģe načaļņikom zastava!" (sul on õige koht putkas istuda, mitte siin piirivalveülemana). Vahistamine oli vältimatu. Lükati trepist alla, lukustati eraldi tuppa ja pidi seal üleöö istuma. Sīkragsist kutsuti tunnistaja, kes tõestas, et ta tõesti elas seal. Vahepeal sõitsid sõdurid Edgari "kitse" (mootorratta) peal. Järgmisel hommikul näitasid nad Edgarile suurt hunnikut paberit, kes pidi vajaliku hirmu vahistama - kui see komandantiametisse saata (siis oli see Mazirbes), oleks see väga halb. Noh, see saab olema, see saab olema - neil on õigus, Edgaril on õigus. Sekkus ka metsandusdirektor Siliņš. Aga hiljem koos komandandiga ei tibu ega haara. Kõik vaikib.