Krasnoflotski saatus pärast Nõukogude Liidu taganemist
Pärast viimaste Nõukogude vägede lahkumist Lätist 1993. aastal läks ka Krasnoflotski ehk Olmani rannakaitsepatarei Läti kaitseväe valdusesse. Varsti hakkasid orbude vara haarama tulundusprovektorid.
1993. aastal tõmbusid väed Olmanist välja, võttes kaasa raketid ja mürsud. Kõik muu - hooned, varustus ja muu vara - anti üle Läti valitsusele. Mõnda aega valvas sõjaväelinnakut Läti kodukaitse. Läti NBS kaalus rannakaitsepatarei säilitamist, et seda saaks tulevikus kasutada nii väljaõppeks kui ka kaitseks. Sellise rannakaitsepatarei olemasolu annaks Lätile sõjalise kontrolli Irbene väina üle ja tagaks tugeva kaitse poliitilise eskaleerumise korral. Tārgale vallavolikogu nõudis ka selle säilitamist turismi jaoks. Tolleaegne vallavolikogu tegevdirektor Ivars Smukkalns pöördus rohkem kui ühel korral nii piirkondlike kui ka riiklike ametiasutuste poole, et nad usaldaksid objekti haldamise kohalikule omavalitsusele. Kogu Euroopa oleks tulnud vaatama seda ainulaadset rannakaitsepatareid, nii nagu eurooplased tulevad nüüd vaatama Sveaborgi linnust, kus asuvad ka vene suurtükid ja mis on saanud UNESCO maailmapärandi staatuse.
Kahjuks ei saanud ükski plaan rahapuuduse tõttu teoks ning rannikupatarei jäeti saatuse hooleks, sõjaväelinnaku ja suurtükkide eest hoolitsesid mõnda aega kultuuri- ja ajaloohuvilised Edgars ja Zoja Sīļi. 200 tonni esmaklassilist metalli ei andnud aga varastele ja vandaalidele puhkust. Marodöörid rüüstasid linna vara ja vara, rüüstasid ka Irbe jõe ääres asuvat piirivalvepunkti. Kanoonid ise suutsid veel kolm aastat paigal püsida, kuid 1996. aastal lammutati ka need. Pärast musta metalli vargad tulid kaablivargad, võimsad diiselgeneraatorid demonteeriti, kaugusmõõtja vahetati välja ning sõjaväeeksperdid varastasid vormelid ja joonised. 2006. aastal süütasid kaks alkoholijoobes inimest kasarmu hooletult tuld käsitledes. Mõlemad hukkusid tulekahjus. Kasarmust jäid alles vaid telliskiviseinad. Ainulaadne sõjaväeajaloo pärand on hävitatud ja hüljatud. Nüüd satub sinna vaid haruldane sõjaajaloo harrastaja.
Olmanid. Aku nr 456 (diggers.lv)
Seotud ajajoon
Seotud objektid
Olmani patarei nr.456 (Nõukogude sõjaväebaas "Krasnoflotska")
Esimesi rannakaitsepatareisid Irbe väina kaitseks hakati ehitama pärast 1912. aastat, kui kiideti heaks Balti laevastiku miinitõrje positsiooniplaan, mis hõlmas mitmeid rannakaitsepatareisid ja meremiinipildujaid.
Irbe väina positsioon oli kõige lõunapoolsem ja selle ülesanne oli takistada vaenlase juurdepääsu Liivi lahele. Põhirõhk oli meremiinidel, mida Balti laevastiku laevad panid Esimese maailmasõja ajal Irbe väina kümneid tuhandeid. Alles 1916. aastal hakati Saaremaa saare lõunatipule, Sirvesi neemele, ehitama rannakaitsepatareisid. Kokku ehitati seitse patareid, kusjuures patarei 43 oli varustatud 305 mm suurtükkidega. Läti rannikule Irbe väina äärde kaitsepatareisid ei ehitatud.
Isegi pärast Läti Vabariigi loomist ei rajanud Läti sõjavägi ja merevägi Irbe väina kaitseks suurtükiväe positsioone.
Olukord muutus pärast Läti Vabariigi ja NSV Liidu vahel 5. oktoobril 1939 sõlmitud vastastikuse abi lepingut, mis nägi ette Punaarmee ja Balti mereväe laevastiku kontingendi paigutamise Kurzemesse. Nõukogude plaanid nägid ette ka rannikukaitsesüsteemi rajamist 1912. aasta plaanil põhineva, täiustatud rannikukaitsesüsteemi rajamist. Kavas oli ehitada rannakaitsepatareid Liepaja kindluse kohale, uued patareid Ventspilsist lõuna pool (patarei nr 46) ja kaks patareid Irbe väina kitsamas osas Mikeltornise lähedal. Juba pärast Läti okupeerimist ja annekteerimist täiendati Balti mereväe rannikukaitseplaane ning 1941. aasta juuniks kavandati 207. suurtükiväedivisjoni rajamist viie patareiga Kuressaare põhjaosas. Mikeltornise lähedusse kavatseti rajada kaks patareid - Lūžņas asuv 40. patarei 130 mm B-13 suurtükkidega raudbetoonist kindlustustes ja Olmanis (Läti sõjaväekaartidel Ķesteri nime all tähistatud koht) asuv 117. patarei 152 mm MU-2 suurtükkidega. Kuna 152 mm suurtükkide arendus jäi lõpule viimata, ehitati patarei raudbetoonist kindlustustele ajutised puidust platvormid ja paigaldati veel neli 130 mm suurtükki. Mõlemad patareid valmisid 1941. aasta juuniks, kuid Saksa 291. jalaväediviisi vastu peetud sõjas ei suudetud patareisid jälgida ja nende meeskonnad viidi Saaremaale.
Teise maailmasõja lõpus suhtus Saksa armeegrupp "Kuramaa" üsna tõsiselt võimalikesse nõukogude maabumistesse Põhja-Kuramaal, eriti pärast jää sulamist Soome lahel ja Eesti läänerannikul. Kogu Kuramaa rannikul olid paigutatud improviseeritud rannikukaitsepatareid. Nõukogude patarei nr 40, 289. suurtükiväediviisi Gerate Batterie Sommer kahe 122 mm nõukogude haubitsaga, oli paigutatud raudbetoonist positsioonidele Luzhne lähedal. Patarei 117 positsioonide piirkonnas asus 530. suurtükiväediviisi patarei 2 kolme 152 mm nõukogude trobikahuri, kolme 37 mm zenitdrooni, ühe 20 mm neljatahulise zenitdrooni, kahe 75 mm tankitõrjekahuri ja kahe mürsu valgustamiseks.
Pärast aktiivsete sõjategevuste lõppu 1945. aasta mais alustas NSV Liit Kuramaa rannikuväe kaitsesüsteemi ümberehitamist. 1945. aasta sügisel paigutati Olmanski kodu lähedale ajutine patarei 456 Kane'i süsteemi 152 mm suurtükkidega, mis nimetati ümber "Krasnoflotskajaks".
1952. aastal asendati patarei ajutised suurtükid uusimate 152 mm MU-2 relvasüsteemidega. Patarei koosnes neljast raudbetoonist suurtükipunktist, raudbetoonist komandopunktist koos kaugusmõõtja torniga ja tehnilistest hoonetest. Patarei ehitus lõpetati 1958. aastal.
1958. aastal, pärast Luzhnia rannakaitsepatarei lammutamist, asendati see liikuva 130 mm SM-4-1 suurtükipatarei nr 343-ga. Mobiilsetel suurtükkidel ei olnud raudbetoonist suurtükiväepositsioonid, kuid ehitati mitmeid palk- ja liivakonstruktsioone.
Patarei 343 tegutses kuni 1960. aastate alguseni ja patarei 456 kuni 1975. aastani, mil see säilitati. Patarei positsioonidel paigutati S-125 õhutõrjeraketikompleksid, samuti 10. rannakaitse suurtükiväerügemendi raketikompleksid CP-2 Sopka, ja infrastruktuur muudeti vastavalt.
Nõukogude armee andis 1993. aastal Olmani ja Luzhna patareide infrastruktuuri üle Läti Vabariigile.
