Nõukogude võimule vastupanu: sõnavabaduse levitamine

Elu Nõukogude Liidu raudse eesriide all oli tähelepanelik ja range kontroll. Võis olla vaid üks õige ja vastuvõetav sõna (ja mõte) – loodud nõukogude ideoloogia häälekandjate poolt ning heaks kiidetud nõukogude tsensuuri ja repressiivaparaadi poolt. Kuid isegi nõukogude terrori suurimatel aastatel, kui vabam sõna või isegi sel viisil sõna võtvate inimeste läheduses viibimine lõppes repressioonidega, leidis vabam mõte, tekst või heli tee. Näiteks põrandaaluste väljaannete näol. Siin on katoliikliku sisuga põrandaalune väljaanne „Leedu Katoliku Kiriku kroonika“, mida anti ja levitati Leedus aastatel 1972–1989. Kroonika trükiti kirjutusmasinal (umbes 20 eksemplari), levitati hiljem usaldusväärsetele inimestele ning mitmel viisil (kirjutusmasinate, koopiamasinate või piirituserotatrükkidega) paljundati ja levitati käest kätte andes. Väljaanne avaldas fakte Nõukogude kirikuvastase poliitika kohta. Selle paljundamise ja levitamise eest arreteeriti ja mõisteti süüdi 14 inimest, kuid see ei takistanud väljaande jätkumist. Okupatsiooni tingimustes ilmus kroonika 81 numbrit.

Ka okupeeritud Leetu jõudsid Leedu raadioprogrammid kardinate tagant. Üks esimesi oli Vatikani Raadio. Jaama leedukeelseid saateid edastati aastatel 1940–1941 ja saated taastati 1946. aastal. Saated edastasid NSV Liidu poolt keelatud teavet, lugesid ette "Leedu Katoliku Kiriku kroonikat" ja välismaist Leedu ajakirjandust. USA raadiojaama "Ameerika Hääl" saateid hakati leedu keeles edastama 1951. aastal. Saated teavitasid Leedu vastupanust ja inimõiguste rikkumistest NSV Liidus, Leedu emigrantide poliitilisest ja kultuurilisest tegevusest ning julgustasid säilitama religioosseid ja rahvuslikke väärtusi. 1951. aastal edastati Vatikani Raadio, "Ameerika Hääle" ja BBC saateid 102 lainel erinevates keeltes, sealhulgas 26 sagedusel leedu keeles. Kõik see sai Nõukogude juhtkonnale ja nende struktuuridele suureks väljakutseks. Soovimatute raadiosaadete mahasurumiseks või häirimiseks üritati kasutada tehnilisi vahendeid. Kuid ka need ei olnud täiesti tõhusad. Lisaks tehnilistele vahenditele kasutati ka repressioone. Asjakohaste raadiosaadete kuulamise eest ähvardati vangistus ning Nõukogude julgeoleku küüsi sattunuid süüdistati sageli ühe väidetava kuriteona välismaiste raadiosaadete kuulamises.

Algselt olid välismaised raadiosaadete summutusseadmed ainult Vilniuses ja Kaunases. Teistes Leedu piirkondades oli neid saateid veel mõnda aega ilma tehniliste häireteta kuulata. 1951. aasta kevadel oli Vilniuses 13 ja Kaunases 3 summutusseadet. Nendest seadmetest ei piisanud, eriti massiülekannete ajal. 1951. aastal nõudis Leedu Nõukogude juhtkond NSV Liidu institutsioonidelt, et nad tugevdaksid Vilniuses summutusseadmeid ja kiirendaksid nende ehitamist Leedu teistes osades. Kohalik juhtkond oli meeleheitlikult valmis neid raadiolaineid summutama. Aasta lõpuks oli Vilniuses summutamiseks juba kasutatud 20 raadiosaatjat, millest 18 kuulusid kommunikatsiooniministeeriumile, 1 tsiviilõhuväele ja 1 kalatööstuse ministeeriumile. Korraga oli võimalik summutada 20 sagedust. Kaunases kasutati 8-st (sel ajal oli neid kokku nii palju) saatjast 3 ka kohalike raadioprogrammide edastamiseks, seega sai neid kasutada välismaiste raadiojaamade saadete summutamiseks ainult "sellest tööst vabal ajal". Leedus aitasid saateid maha suruda ka 11 saatjat teistest NSV Liidu linnadest. Raadiosaatjate puuduste tõttu jäid aga Vilniuses ja Kaunases maha surumata 30 raadiosagedust, mis edastasid programme erinevates NSV Liidu rahvaste keeltes (vene, ukraina, valgevene, läti, eesti). Sel ajal oli Klaipėdas registreeritud 2815 ja oblasti rajoonides 2500 raadiovastuvõtjat, mille kaudu said nende omanikud vabalt kuulata „reaktsioonilist propagandat“.

1953. aastal olid Vilniuses, Kaunases, Klaipėdas ja Šiauliais juba töös spetsiaalsed raadiosaadete summutamise rajatised. Näiteks 1954. aastal kasutati Šiauliais asuvas rajatises nr 60 summutamiseks 15 saatjat. Rajatise enda ehitamine maksis 150 000 ja tehniline varustus veel 247 000 rubla. Klaipėdas asuv rajatis maksis sarnase summa. Need olid suured rahalised vahendid, kuid nõukogude võim ei säästnud isegi neid oma soovis inimeste mõistust kontrollida. Kui aga Leedu suurimates linnades oli okupantide soovimatud raadiosaated juba edukalt blokeeritud, siis maapiirkondades oli see palju keerulisem.

Nõukogude Liidu pingutused raadiosaadete mahasurumiseks kõikusid vastavalt Nõukogude juhtkonna kapriisidele ja vajadustele. Maha surumine võidi katkestada Nõukogude juhtide läänevisiitide ajal ning intensiivistuda uuesti pärast sündmusi Ungaris (1956), Tšehhoslovakkias (1968) ja Poolas (1980). Maha surumine jätkus aga kuni 1989. aastani.

Nõukogude ajal ehitati Leetu 5 raadiosummutavat jaama. Lisaks eelmainitud jaamadele Vilniuses, Kaunases, Klaipėdas ja Šiauliais (kõik ehitatud aastatel 1949–1952) ehitati viimane umbes aastatel 1985–1986 Panevėžyse lähedale. Vilniuses asus jaam aadressil Algirdo tn 27, selle juhtimispunkt aadressil Vytauto tn 20; Kaunases aadressil Vaižganto tn 11 ja punkt Laisvės puiesteel asuva peapostkontori juures; Klaipėdas töötasid saatjad vanal juudi kalmistul ja Panevėžyses Pažagieniais.

1980. aastatel kasutati NSV Liidus saadete segamiseks üle 3000 saatja võimsusega 600 000 kilovatti. Loodi tohutu võrk, kuid kõiki saateid ei suudetud kunagi segada.