Ajaloolised tõendid Līči – Laņģi kaljudes

"Punane savimuld, tellised, 400 miljonit aastat vanad soomusloomad, kaljulinn, mille liivakivimüürid paljastavad kogu Läti ajaloo, võssa kasvanud majade vundamendid – kohas, kus kunagi kogunes sõjaeelne Läti eliit. Ja kõik see Liepa vallas Priekuļi rajoonis, ebaatraktiivsete nõukogudeaegsete plokkmajade taga, mille peale loodusesõbrad nina kirtsutades mööda jalutavad."
(..) Aivars teab peaaegu kõike „Lodest“, tellistest ja Liepast. Ta sündis Liepas ja kogu tema perekonna ajalugu on seotud „Lode“ tehasega, kuhu ta kandideeris 1977. aastal, kohe pärast keskkooli lõpetamist, ja töötab siiani. Nagu tema isa, jätkab ka Aivars kihelkonna ajaloo uurimist, keskendudes eriti telliskivide valmistamise ajaloole, millest on saanud tema elu suurim kirg.
(..) 1973. aastal, kui loodi Gauja rahvuspark, ei võetud riikliku kaitse alla mitte ainult kilomeetripikkune liivakivimüür [Līči – Laņģi kaljud], vaid ka sellel olevad kirjad. (..)
Kaljuseintel olevad kriimud paljastavad alternatiivse ajaloo: mõned on selged, teisi on võimatu dešifreerida. (..)
„Krylov 1942.“ Aivars teab sellest pealdisest nii palju. „Saksa okupatsiooni ajal visati Vene sõjavange talupoegade majadesse, nii et ma sain aru, et üks neist oli pealdise kriimustanud. Mõtlesin, et noh, režiim polnudki nii karm, kui vangid said jalutama minna. Hiljem sain teada, et sel ajal oli „Lejas Lodēsis“ vangilaager. Aadlik nimega Krylovs oli pärit Gruusia aadliperekonnast ja töötas sakslaste heaks tõlgina. Ta oli privilegeeritud ja oli „Kalna Lodēsi“ omaniku sõber. Kui 1942. aastal Liepās lasti maha Saksa ohvitser, viidi vangilaager Valka.“ (..) „1909. aasta K. Maizītis.“ Aivars pakub, et nooruses jättis siia autogrammi Lāčplēsise ordu kavaler Kārlis Maizītis, kes langes 1919. aastal Pinkie lahingus ja maeti Liepa kalmistule.
(..) Üks kiri tundub Aivars Vilnisele eriti tähendusrikas. Korraliku käekirjaga on suurte tähtedega kirjutatud „Uguņi“ ja selle kõrval kuupäev: 19. juuni 1949. On aimu, et erinevalt teistest ei tehtud seda niisama. „Märts oli evakuatsiooniaeg ja juuni oli lõpetamise aeg. Sellel küljel pole sellist majanime ega perekonnanime. Tunnistan, et pärast sõda oli „Uguņi“ grupp militantselt meelestatud noori. See on muidugi vaid fantaasia sel teemal, sest selle kohta pole mingeid tõendeid.“
(..) Sajab paduvihma, me jääme savisse kinni, aga me ei anna alla – tõstes aeglaselt saviga kinni jäänud jalgu, kahlame edasi. „Kõik maailma paleontoloogid tunnevad „Lode” savikarjääri,“ alustab Aivars. 1970. aasta kevadel avastas geoloog Visvaldis Kuršs savikarjäärist Devoni kalade fossiile. See oli terve kalmistu. Leiu ainulaadne omadus oli see, et esimest korda paleontoloogia ajaloos leiti terveid kalade fossiile, mitte ainult fragmente. Leid tegi teaduses revolutsiooni, sest tõestati, et soomuskalaliik – Asterolepis ornata – nägi välja teistsugune kui seni arvati, nimelt oli tal pikem saba. Kõik algas aga 1970. aasta kevadisel pärastlõunal, kui Anna Babre karjääris seisis ja koormaid luges. Töö oli juba lõpule jõudmas, kui Anna märkas, et ühes kohas tekkis lame tasapind, kus olid näha mitmesugused luud. Just tema, käed pea kohal risti pannes, peatas buldooserid ja läks ülemuse juurde avastusest rääkima. Väljakaevamised jätkusid geoloog Ľubova Ľarska juhtimisel. Mõningaid Lode karjäärist leitud Devoni kalade fossiile saab vaadata Läti Loodusloomuuseumis.