1941. ja 1949. aasta küüditamised II II maailmasõda

Mälestuspaik asub Torņakalnsi raudteejaamas Riias. See on pühendatud 1941. aasta juunis küüditatud Läti elanikele. Esialgu oli plaanis teha mälestuspaik Esplanāde parki, kuid hiljem otsustati see rajada Torņakalnsi jaama. Mälestuspaik koosneb viiest lõhutud kivist tehtud skulptuurist, mis sümboliseerivad hävitatud perekondi ja kolme küüditatute põlvkonda. Mälestuspaiga autorid on skulptor Pauls Jaunzems ja arhitekt Juris Poga. Selle avas 14. juunil 2001 Läti toonane president Vaira Vīķe-Freiberga. Jaamahoone kõrval asub kaubavagun ja mälestustahvel küüditatud Läti elanikele. Mälestuskivi kirjaga „1941“ on 1,2 m kõrgune töötlemata kivirahn. Mälestusmärgi autor on skulptor Ojārs Feldbergs.

Külastajatele on avatud endine KGB ehk NSVLi riigi julgeoleku komitee hoone. KGB-lased vangistasid, kuulasid üle ja mõrvasid siin Läti kodanikke, keda okupatsioonirežiim pidas enda vastasteks. Hoonesse on välja pandud Läti Okupatsioonimuuseumi näitus KGB tegevuse kohta Lätis. Vangikambrites, koridorides, keldris ja sisehoovis korraldatakse ekskursioone. 1911. aastal ehitatud maja on üks Riia kaunemaid hooneid. Rahva seas kutsuti hoonet Nurgamajaks ja see oli Nõukogude okupatsioonirežiimi kõige hirmsam sümbol Lätis, üks NSVLi võimusambaid. KGB tegutses Nurgamajas 1940–1941 ja uuesti aastatel 1945–1991. Poliitiline tagakiusamine puudutas otseselt kümneid tuhandeid Läti elanikke. Võitlus Nõukogude vaenlaste vastu jätkus ka pärast Teist maailmasõda. KGB tegutsemisviis muutus veidi pärast Stalini surma. Füüsiline piinamine asendus psühholoogilise terroriga. Enamik KGB agentidest olid lätlased (52%). Venelased moodustasid suuruselt teise rühma (23,7%). 60,3% agentidest ei olnud kommunistliku partei liikmed. Kõrgharidus oli 26,9% agentidest. Süsteem oli üles ehitatud kohalike elanike kaasamisele, et seeläbi saavutada kontroll ühiskonna üle. Töötajate nimekirjad ja teenistusdokumendid asuvad Venemaal. Need ei ole Läti ametivõimudele ja teadlastele kättesaadavad.

Gulbene raudteejaam asub Gulbene linnas. Esimese maailmasõja ajal 1916–1917 ehitati Pļaviņasesse suunduv kitsarööpmeline raudteeliin ümber 1524 mm laiuseks, et see ühendada Riia-Daugavpilsi liiniga. Lisaks ehitati raudteeliin Ieriķisse ja Sita külani, luues seeläbi ühenduse Põtalovoga (Abrenega). Niiviisi sai Gulbenest raudtee sõlmpunkt. Praegune jaamahoone (arhitekt Pēteris Feders) ehitati 1926. aastal. Vabadussõja ajal 31. mail 1919, kui Gulbene vabastati enamlaste käest, sai 1. (4.) Valmiera jalaväepolk siit märkimisväärse hulga sõjatrofeesid. 14. juunil 1941 küüditati Gulbene raudteejaamast nii tsiviilisikuid kui ka Litene suvelaagris arreteeritud Läti armee ohvitsere. 1944. aasta kevadel pommitati raudteejaama, kuna see oli oluline sõlmpunkt, kuid pärast sõda taastati see algsel kujul. 2018. aastal avati interaktiivne hariduskeskus „Raudtee ja aur”. Gulbene jaama kõrval asub ettevõte SIA Gulbenes-Alūksnes bānītis, mis pakub interaktiivseid tegevusi ja ekskursioone. Külastajad pääsevad jaamahoonesse ja perroonile. Samuti asub seal mälestustahvel ja -märk represseeritutele (skulptor Indulis Ranka).

Läti sõjaväe Litene suvine laagriplats asub Litene vallas Pededze jõe äärses metsakohas. Litene laagri algusaeg ulatub 1935. aastasse, mil Läti sõjaväe Latgale diviis hakkas siia rajama suvelaagripaika. Maikuust sügiseni harjutasid mitu tuhat sõdurit Litenes lahingutaktikaid ja laskmist. 1941. aasta suvel arreteerisid Punaarmee ja NKVD väed Litene suvelaagris olevad Läti armee ohvitserid. Mitu ohvitseri lasti kohapeal maha, ülejäänud küüditati Siberisse. 14. juunil 1941 arreteeriti ja küüditati Litene ja Ostrovieši laagrist (see asub u 10 km kaugusel Litenest) vähemalt 430 ohvitseri. Ainus ajalooline hoone, mis on laagriajast säilinud, on toiduladu. Teistest hoonetest on säilinud vaid vundamendid. Laagrialale on rajatud vaateplatvorm, kus lehvib Läti lipp, on sisse seatud pingid ja heakorrastatud lõkkekoht. Kaitseministeeriumi ja Riiklike Relvajõudude toetusel on siia paigaldatud suurtükk. Olemas on infotahvlid. Litene laagri sündmustega on seotud mälestuspaik Litene kalmistul – memoriaalansambel „Valumüür”. Läti armee YouTube’i kanalilt võib vaadata videot pealkirjaga „Litene, Läti armee Katõn”.

Asub Preiļi kultuurikeskuse ruumides.

Preiļi ajaloo- ja tarbekunstimuuseumis (PVLMM) on avatud näitus "Muuseumilood Lätile", mis käsitleb Esimest maailmasõda, Vabadussõda ja Teist maailmasõda.

Preili ajaloo- ja tarbekunstimuuseumi ekspositsiooni „Muuseumi lood Lätile“ (avati 2018. aastal) osa „Drywyse lugu“ on pühendatud Esimesele maailmasõjale, Vabadussõjale ja Latgale vabastamisele ning Lāčplēšana sõjaordu kavaleridele. Ekspositsiooni osa „Lipu lugu“ jutustab Teise maailmasõja keerulistest sündmustest, mille käigus Preili elanikke mõjutasid küüditamised, holokaust, osalemine sõdivate poolte sõjaväeosades ja pärast sõda rahvuspartisanide ridades. Välja on pandud ka Preili elanikule ja juudi päästjale Vladislavs Vuškānsile omistatud medal „Õige rahvaste seas“.

Ekskursioonid toimuvad vene ja inglise keeles eelneval kokkuleppel.

Kirjanikule ja kultuuriloolasele Melānija Vanagale pühendatud muuseum asub Amata külakoolis Võnnu (Cēsise) vallas. Muuseumis on välja pandud materjalid Vanaga elu, kirjandusliku tegevuse, suguvõsa ja saatuse kohta, seal on videomaterjalid Siberi ja sinna küüditatud lätlaste kohta ning Siberi muldonn, mis viib külastajad rännakule kirjaniku küüditamispaika Krasnojarski krais Tjuhteti rajoonis. Muldonni välimus ja sisseseade annavad realistliku ettekujutuse elust võõrsil. Muldonnis eksponeeritakse ainulaadseid ajaloolisi esemeid, mis on toodud Tjuhteti muuseumist: kasetohust nõu, savikruus ja petrooleumilamp. Muuseumis võib vaadata videointervjuusid piirkonna poliitiliselt represseeritud elanikega ja Melānija Vanaga raamatu „Veļupes krastā“ (Hingede jõe kaldal) kaheksateistkümne tegelasega. Muuseumi virtuaalne näitus „OLE SINA ISE!” (http://esipats.lv) avab viie küüditatud lapse ja nende vanemate kogemust, keda nõukogude võimud süüdistasid alusetult kodumaa reetmises.

Valka raudteejaam asub Poruksi tänava lõpus mittekasutatavate rööbasteede kõrval. Jaamahoonega võib tutvuda ainult väljastpoolt; siia on paigaldatud infostendid raudtee tähtsuse kohta Valkas/Valgas. Jaamahoone lähedal asub mälestuskivi, mis on pühendatud 14. juunil 1941 Siberisse küüditatutele. Jaamahoone ehitati aastatel 1896–1897. Algselt rajati kitsarööpmelised raudteeliinid Valka-Ruhja (Rūjiena)-Pärnu lõigul. Esimese maailmasõja ajal sai raudtee kõvasti kannatada. Pärast riigipiiri kehtestamist sai Valka raudteejaamast (Valka II) piirijaam. 1920. aasta septembri lõpus saabus Valkasse raudteeameti erikomisjon, mis oli volitatud pidama Eestiga läbirääkimisi ja leppima kokku reisijate üleviimises ühe riigi jaamast teise riigi jaama. Strateegilise tähtsusega olid ka kolmnurkselt paiknevad rööpad Lugaži, Valka ja Valga jaamade vahel, sest need võimaldasid soomusrongidel ümber pöörata ja vastassuunas liikuda. Nõukogude ajal kasutas NSVLi sõjavägi raudteejaama ballistiliste rakettide toimetamiseks Valka. 1941. aasta 13.–14. juuni vahelisel ööl toimus Läti elanike massiline küüditamine NSVLi sisepiirkondadesse. Valka raudteejaamast küüditati ilma kohtuotsuse, eelneva hoiatuse või selgituseta loomavagunites rohkem kui 90 inimest Valkast ja selle ümbruskonnast. 1944. aasta septembris hävitas taganev Saksa armee jaamahoone.

1941. aasta juuniküüditamise ja 1949. aasta märtsiküüditamise mälestuseks on Skrunda raudteejaama juurde püstitatud mälestuskivi ja neljateljelisse vagunisse sisse seatud muuseum. See on esimene vagunimuuseum Lätis, kus on püsiekspositsioon: fotod, kirjad, memuaarid, dokumendid ja küüditatud inimeste valmistatud esemed. Skrunda jaam oli koht, kuhu välja saadetavad inimesed kokku koondati, ja üks kolmest piirkonnajaamast, kuhu toodi inimesi Skrunda ja Kuldīga ümbruskonnast. 1941. aastal küüditati siit Siberisse Krasnojarski kraisse hiljem taasiseseisvunud Läti Vabariigi esimeseks presidendiks saanud Guntis Ulmanise perekond.

Asub Drabeši vallas Amata piirkonnas endise Amata jaamahoone lähedal.

Külastada saab küüditatute mälestuspaika koos infostendi ja väljakuga.

Lätist küüditati 25. märtsil 1949 ja järgnevatel päevadel kokku 33 ešelonis üle 42 tuhande inimese.
27. märtsil 1949 kell kaks öösel lahkus Amata jaamast 62 vagunit - pikk ešelon nr 97322, milles oli 329 meest, 596 naist ja 393 last.

Keskseks objektiks saab 1318 erineva suuruse ja värviga metallposti. Igaüks neist sümboliseerib inimest, kes küüditati toonastest Cēsise ja Alūksne maakondadest 25. märtsil 1949. Igal postil on küüditatu ees- ja perekonnanimi, sünniaasta ja kihelkond – kust nad küüditati. Praegu on küüditatute endi või nende sugulaste toel paigaldatud 394 posti ning vaja on veel 932 posti.
Idee autoril Pēteris Ozolsil on samuti oma veerg, aga ikka tolleaegse perekonnanimega - Ozoliņš, kes viidi Kosa kihelkonnast "Pērkoņiemile" kuueaastaselt koos perega 26. märtsil 1949.
Infostendil on teave 1949. aasta küüditamise ja okupeeritud Balti riikides NSV Liidu repressiivorganite poolt läbi viidud operatsiooni "Priboi" (Rannalaine) kohta, mis oli küüditamise aluseks.

Asub Valka linnast 3 kilomeetri kaugusel, Valka - Inčukalnsi (A3) maantee ääres, vasakul pool (seal on silt).

Teise maailmasõja ajal oli Riia-Valka raudteeliin eriti oluline. See oli Saksa armee jaoks Leningradi rinde peamine varustusarter. Lugaži jaam rajati 1942. aastal Valka alajaamana sõjaväeešelonide formeerimiseks. Sellel oli 12 rööpapaari. Strateegiliselt olid olulised ka Lugaži, Valka ja Valga jaamade vahelised rööpad, mis moodustasid omavahel kolmnurga, et soomusronge saaks vastassuunas pöörata. Pilēnieši maja lähedal (jaama taga) on kokkuvarisenud valvemaja, mida Saksa sõdurid kasutasid sõjavangide - raudteetööliste - jälgimiseks.

Tänapäeval saab jaamahoonet vaadata ainult väljastpoolt.

Lugaži raudteejaamas on alates 25. märtsist 1992 püstitatud monument enam kui 600 Läti Vabariigi kodanikule, kes küüditati Siberisse 25. märtsil 1949 ja varem. See on arhitekt Aivars Kondratsi töö, mis põhineb Jānis Sīmanise monumendi kavandil. See on pooleks lõigatud kivina, sümboliseerides lõhenenud Läti perekonna südameid, sisuliselt ka kogu rahvast koos selle kultuuri ja moraaliga, tuletades meelde ühte Läti rahva ajaloo süngeimat lehekülge.

Kunsti leidub Litene kalmistul.

14. juunil 2001 avati Litene kalmistul arhitektide Dina Grūbe, Benita ja Daiņš Bērziņši ning kiviraidurite Ivars Feldbergsi ja Sandras Skribnovskise loodud mälestusmärk "Valumüür". See sümboliseerib 1941. aastal langenud sõdurite puhkepaika. 1988. aasta oktoobris leiti Litene kihelkonnas Sita silas endise Läti armee suvelaagri territooriumilt 11 ohvitseri tuhk, kelle Nõukogude armee mõrvas 1941. aasta juunis. Kuigi neid ei õnnestunud tuvastada, maeti nad 2. detsembril 1989 pärast Gulbene evangeelses luterlikus kirikus toimunud jumalateenistusel pidulikult ümber Litene kalmistule.

11 valget risti, mälestustahvel ja infotahvlid.

Asub Anna kihelkonnas Ezeriņi kalmistu keskosas.

Kalmistul, kus on matuseid peetud alates 1925. aastast, asub Annase kihelkonna valveosakonna kogutud vahenditest püstitatud ja 1933. aastal avatud monument Esimeses maailmasõjas ja Läti Vabadussõjas langenud Annase kihelkonna sõduritele. Kuni Teise maailmasõjani hoolitsesid monumendi korrashoiu eest Annase kihelkonna valvurid, kes käisid igal pühapäeval kalmistul ja langenuid austades asetasid lilli. 18. novembril 1940 lasti monument maha, kuulide jäljed on siiani nähtavad. Tänapäeval korraldatakse kalmistul igal aastal Lāčplēsise päevale pühendatud mälestusüritusi.

2004. aastal avati kalmistul mälestuspaik 1941. ja 1949. aasta poliitiliselt represseeritutele ning 2006. aastal mälestustahvel rahvuspartisanidele.

Asub Cesvaine'i luteri kirikus ja kiriku territooriumil.

Kirikus on mälestusmärk Esimeses maailmasõjas ja Vabadussõjas langenud koguduseliikmetele.
Vabadusvõitluses langenud Cesvaine ja selle ümbruse elanike mälestuseks renoveeriti ja pühitseti 2004. aastal kirikus mälestuspaik, millele kirjutas luulekirja kirjanik Augusts Saulies.
Tahvlil on ka kõik 34 perekonnanime, mis olid vanal tahvlil graveeritud. Puidust altari valmistas kohalik käsitööline Juris Neimanis.

Kiriku aias saab külastada kommunistliku genotsiidi ohvrite mälestuspaika, mis avati ja pühitseti sisse 25. märtsil 2003. aastal ning mille keskel asub skulptor Bērtulis Bulsi loodud monument.

Cesvaine'i evangeelse luterliku kiriku torni katus ja vundamendid said Teise maailmasõja ajal kahjustada. Sõjajärgsetel aastatel hävisid orel, altar, kantsel ja aknaklaaside pliiraamid. 29. märtsil 1964 peeti kirikus viimane jumalateenistus, kuid 1978. aastal töötas arhitekt Maija Elizabete Menģele välja kiriku rekonstrueerimisprojekti, et seda saaks kasutada traditsioonide majana. 1985. aastal moodustati sisemiste rekonstrueerimistööde tegemiseks käsitööliste grupp. Esimene jumalateenistus toimus osaliselt renoveeritud kirikus 25. augustil 1990 peapiiskop Kārlis Gailītise (1936–1992) juhtimisel. 1994. aastal lõpetati altari ja kantsli ehitustööd. 17. augustil 2002 pühitses peapiiskop Jānis Vanags osaliselt restaureeritud oreli.

Allikas: http://www.cesvaine.lv/turisms/apskates-objekti-cesvaines-novada/cesvaines-luteranu-baznica.html

Asub Palsmane luteri kiriku lähedal.

Külastamist väärt monumendid - Läti Vabadussõjas langenutele ja kadunuks jäänud inimestele, Teises maailmasõjas langenutele ja kadunuks jäänud inimestele ning monument 1949. aastal küüditatud Palsmane kihelkonna elanikele.
Läti Vabadussõjas langenud ja kadunuks jäänud Palsmane kihelkonna elanike mälestusmärk avati 1927. aastal. Selle avas kindral Eduards Aire (1876–1933).
Monumendi loomiseks annetasid raha Palsmane, Mēra ja Rauza kihelkondade ühendused ja avalik-õiguslikud organisatsioonid.

Ajaloonäitust „Põlev südametunnistus” eksponeeritakse Võnnu (Cēsise) lossiplatsi lähedal. See asub nõukogudeaegses ajutises kinnipidamisasutuses ning tutvustab Läti okupatsiooniaega,  tutvustab üllatavaid ja kangelaslikke lugusid sellest, kuidas inimesed režiimile vastupanu osutasid. Hoovi on rajatud mälestussein 643 Võnnu piirkonna elaniku nimega, kes hukkusid Nõukogude repressioonide tõttu, sh 1941. ja 1949. aastal küüditatud, mahalastud või surma mõistetud metsavennad. Näitus tutvustab Läti okupatsiooniaega aastatel 1939–1957. Temaatilised tsitaadid kohalikest ajalehtedest võimaldavad võrrelda kahe okupatsioonirežiimi poliitilist propagandat. Kuus ajutiseks kinnipidamiseks mõeldud kambrit on tänaseni säilinud sellisena, nagu need olid aastatel 1940–1941 ning sõjajärgsetel aastatel. Siin hoiti enne KGB Riia peahoonesse saatmist eeluurimise ja ülekuulamise ajal neid Võnnu piirkonna elanikke, kes olid kinni peetud nõukogudevastase tegevuse tõttu: metsavendi, nende toetajaid, noori, kes levitasid nõukogudevastase sisuga lendlehti ning teisi ”isamaareetureid”. Siin on kõik algupärane: raudustega kambrid, uste sisse ehitatud toiduluugid, puulavatsid, kinnipeetavate käimla, väike köök koos ahjuga, tavapärased nõukogudeaegsed õlivärviga kaetud seinad. 2019. aastal sai väljapanek Läti disaini aastaauhinna konkursil rahvusdisaini kategoorias kolmanda koha.

Asub Krustpilsi lossis

Näitus "Vabadusvõitlused 20. sajandil" on avatud.
Nõukogude repressioonid. Karmid mälestused. Siin klubitoolil istudes on teil võimalus kuulata katkendeid Jēkabpilsi elaniku Ilmārs Knaģise raamatust „Olid sellised ajad“. Toa ühel seinal libiseb erapooletult Siberisse küüditatud kodanike nimekiri, nagu filmi lõputiitrid. Sealsamas vanal teleril saate vaadata amatöörvideot Lenini monumendi eemaldamisest Jēkabpilsis. Külastajaid huvitab lisaks sisule ka tehnilised võimalused – kuidas see film vanal teleril tehti.

Jēkabpilsi ajaloomuuseumis on võimalik kuulata muuseumispetsialistide ettevalmistatud loenguid või registreeruda ekskursioonile: Jēkabpils ja selle ümbrus Esimese maailmasõja ajal, Jēkabpils 1990. aastal, Barrikaadide aeg, 1949. aasta küüditamised - 70, Jēkabpillased - Lāčplēsise sõjaordu kavalerid jne.
Loengute keskmine kestus on 40 minutit. Lisainfo ja registreerimine loengutele on võimalik telefonil 65221042 või 27008136.

Hinnainfo

Jēkabpilsi ajaloomuuseum asub Krustpilsi lossis. 1940. aastal, pärast Läti liitmist NSV Liiduga, paiknes Krustpilsi lossis 126. laskurdiviis. Teise maailmasõja ajal asus lossis Saksa laatsaret ja pärast 1944. aasta augustit Punaarmee sõjaväehaigla. Pärast sõda asusid Krustpilsi lossis ja sellega külgnevates mõisahoonetes Nõukogude armee 16. kaugluurelennurügemendi ja 15. õhuväe keskladud.

Asub Drusti luteri kiriku lähedal.

Monument avati 19. juunil 1932.

14. juunil 1931 pandi monumendi nurgakivi, millele graveeriti tekst „Sajad aastad tulevad ja lähevad, kangelased ohverdavad isamaa eest“. Selle alla oli paigaldatud tsingitud plekist kapsel mälestuskirjaga, millele olid alla kirjutanud tollane armee staabiülem kindral Aleksandrs Kalejs, langenud sõdurite vanemad ja teised tseremoonial viibinud aukülalised.

Kommunistliku okupatsiooni ajal reljeefi all olev tekst tsementeeriti, kuid koguduseliikmed peitsid pronksist tahvli ära. Ärkamisaja alguses puhastasid Läti Rahvarinde kohalikud aktivistid kirja ja asetasid säilinud tahvli oma kohale.

Drusti kogudusest on tuvastatud 41 liiget, kes langesid Esimeses maailmasõjas ja Läti Vabadussõjas.

Kiriku müüri niššidesse on paigutatud kommunistliku terrori ohvrite mälestustahvlid - tammepuust raamitud 58 drustenlase ja gatartlase nime - nende nimed, kelle hauad on teadmata.

Mälestusmärk asub Risti alevikus raudteejaama kõrval.

Mälestusmärk, mille autoriks on Viljar Ansko, avati 1999. aastal ning see on pühendatud kõigile Lääne-Eestist küüditatutele.

Läbi Risti jaama kui Läänemaa piiripunkti viidi Siberisse enamik läänlasi, aga ka Pärnumaa, Raplamaa, Hiiumaa ja Vormsi rahvast. Kokku küüditati siitkaudu umbes 3000 inimest, lisaks veel Läänemaalt arreteeritud inimesed. Ligi 13 m kõrgune mälestusmärk on paigutatud väikesele kaubaplatvormile, kuhu viivad mõlemalt poolt kivitrepid. Platvormi neljast nurgast tõusevad taevasse neli raudteerööbast, mida ühendab enne tippu relssidest topeltrist. Peale lähimineviku massirepressioonide meenutamise on raudteerööbastest rist ka Risti raudteealeviku ajalooline sümbol.

Ventspilsi-Mazirbe raudteeliin, samuti Stende-Dundaga pikendus Mazirbesse koos haruga Pitragsi, oli ette nähtud ainult strateegiliste sõjaliste vajaduste rahuldamiseks. Nende liinide ehitamise ajal ja pärast seda evakueeriti kõik tsiviilelanikud piirkonnast. Irbe väina piirkonnas asuvate sõjaliste raudteede peamine ülesanne oli Saksa armee rannikukaitsepositsioonide varustamine relvade ja laskemoonaga.

Need ainult sõjaväe kasutuses olevad sõjaväe raudteed ühendasid ka kolme kõige tähtsamat tuletorni, mis asusid Ovišis, Mikeltornis ja Šlīteres.

Sellest hoolimata korraldati juba I maailmasõja aastatel ka reisijatevedu.

Stende raudteejaamas asub mälestuskivi (1989) 1941. ja 1949. aastal küüditatud lätlastele.

30. oktoobril 1919 hõivasid Stende raudteejaama Bermonti väed. 17. novembril ründasid K. Šnēbergsi juhitud Läti sõjaväe sõdurid jaama, ajades ära vagunid relvade, sõjavarustuse ja viljaga. Nende lahingute eest pälvisid 6 sõdurit ordeni: K. Bumovskis (1891-1976), P. Strautiņš (1883-1969), R. Plotnieks (1891-1965), E. Jansons (1894-1977).

Bauska lossiaia mälestusansambel avati Läti Vabariigi 90. aastapäeval – 18. novembril 2008. Mälestuspaik loodi Bauska piirkonna poliitiliselt represseeritud klubi „Rēta“ idee järgi. Kaheosaline hallist graniidist monument valmistati arhitekt Inta Vanaga projekti järgi Bauska linnavalitsuse ja annetajate vahenditest. Sellele on graveeritud tekst: „Nõukogude okupatsioonirežiimi vastu võitlejatele, 1940–1990 arreteeritutele, küüditatutele ja piinatutele“. Igal aastal 25. märtsil ja 14. juunil toimuvad selles kohas 1941. ja 1949. aasta küüditamise ohvritele pühendatud mälestusüritused.

Vecumnieki raudteejaam asub Vecumnieki külast lõunas.

Vecumnieki raudteejaam ehitati 1904. aastal ventspilsi-Moskva raudteeliini jaamana. Algselt kandis see nime „Neugut“ (Saksa okupatsiooni ajal aastatel 1916/1917 kandis see nime „Neugut Kurland“). Suurema tähtsuse saavutas see Esimese maailmasõja ajal, kui sellest ehitati Euroopa-laiune raudteeharu. 1916. aastal, kui Saksa armee rindel oli Daugava vasakul kaldal tugevnenud ja stabiliseerunud, otsustati 15. märtsil ehitada rinde varustamise vajadusteks 25 km pikkune raudteeliin rööpmelaiusega 1435 mm Vecumniekist Baldonesse (jaam: Mercendarbe - Merzendorf). 30. märtsil alustas tööd umbes 5000 töölist ning 1. maiks oli liin ehitatud Skarbe jaama ja 6. maiks Mercendarbeni. Jaamade järjestus lõunast põhja oli järgmine: Neugut Kurland, Nougut Nord, Birsemnek, Gedeng, Skarbe, Merzendorf. Suurimas jaamas, Skarbes, laaditi kaupa ümber, kust see hobuste veetava transpordiga rindele veeti. See raudtee eksisteeris vaid paar aastat, veel 1921. aastal veeti mööda raudteeliini palke ja küttepuid, kuni see 1925. aastal lammutati. Raudteeliini asukoht on eri lõikudes väga erinev - kohati ületavad seda erineva tähtsusega teed, kohati, kuna muldkeha on selgelt nähtav, ületab see metsamassiive. On kohti, mida on vegetatsiooniperioodil raske läbida.

Endise Gediņi jaama („Bahnhoff Gedeng“) juures hargnes kirdesuunas kitsarööpmeline raudtee, mille rööpad jätkusid Daugava poole. Sila maja juures ületas see Silupi (Kausupi) (endine jaam „Bhf. Sille“), kuid Podnieki maja juures hargnes see uuesti. Esimene haru läks paremale Berkavase poole ja teine vasakule Vilki mägede poole ning seejärel naasis Skarbe jaamas laiarööpmelisele (1435 mm) raudteele.

1917. aasta septembris ehitasid sakslased Mercendarbest ja Skarbest Daugava jõeni veel ühe kitsarööpmelise raudteeliini (rööpmelaiusega 600 mm), kuhu nad ehitasid pontonsilla ja avasid 1. oktoobril liikluse kuni Ikšķileni. 4. detsembri üleujutus uhtus eelmainitud silla minema.

Alates 1919. aastast kannab jaam nime Vecmuiža. 1926. aastal ehitati sõjas hävinud puidust jaamahoone asemele kivihoone (arhitekt J. Neijs). 1940. aastal nimetati jaam ümber Vecumniekiks. 14. juunil 1941 ja 25. märtsil 1949 küüditati Vecumnieki jaamast, aga ka paljudest teistest Läti raudteejaamadest, mitu sada Läti elanikku. Kokku kannatas 25. märtsi 1949. aasta küüditamisaktsioonide tagajärjel (kuni 30. märtsini) 44 271 Läti elanikku.

Aastal 2000 suleti reisirongiliiklus Jelgava-Krustpilsi liinil; praegu kasutatakse seda liini ainult kaubarongiliikluseks.

Arendole mõisa on ajalooallikates esmakordselt mainitud 16. sajandil. Aja jooksul on mõisa omanikud mitu korda vahetunud. Mõis on kuulunud Grappenbruckide, Lydinghausen-Wulfide ja Plater-Zyberkide perekondadele. Mõisahoone sai oma praeguse ilme aastatel 1895–1901 toimunud ümberehituse käigus. 14. jaanuaril 1921 võõrandati mõis põllumajandusreformi seaduse alusel ja anti Kalupe vallavalitsuse käsutusse. Mõisa mõisnikumaja renoveeriti ning 1925. aastal asutati sinna algkool ja lastekodu, teenijate majas aga sõjainvaliidide kodu. Kool ja invaliidide kodu tegutsesid kuni 1975. aastani.

1995. aastal ostsid Arendole mõisa mõisnike hoone eraomanikud ja alustati selle restaureerimist. Alates 2002. aastast tegutseb mõisas ühing „Es Latgalei” (Mina olen Latgale poolt), mis hoolitseb selle säilitamise ja arendamise eest.

Mõisa külastajatel on võimalus tutvuda renoveeritud ruumidega ja Latgale suurima antiiksete esemete koguga, samuti tutvuda 20. sajandi ajalooliste sündmustega Latgales. Erinäitus on pühendatud Kalupe kihelkonna endisele politseinikule Jānis Babrisele (1904–1982), kes 14. juunil 1941 osutas vastupanu küüditamisüksusele, tulistas miilitsaagendi Slicsi ja haavas kommunistliku partei täievolilist esindajat Jozānsi.

Arendole mõis pakub ööbimisvõimalusi ja rendipinda erinevateks üritusteks.

Mälestuspaik, kuhu 14. juunil 1989 püstitati mälestuskivi Läti rahva vastu suunatud Nõukogude Liidu genotsiidis kannatanud ja hukkunud jelgavalastele.

2008. aastal avati Svētbirzēs kommunistlike repressioonide ajal hukkunute mälestuseks mälestusmärk "Kannatuste tee". See on kujundatud umbes kahekümne meetri pikkuse raudteetammina.