Mosuli lahing

15. juulil 1944 sai Läti Leegioni 15. soomusrügemendi (1. Läti) SS-grenaderidiviisi 32. grenaderirügemendi ülem kolonelleitnant Kārlis Aperāts käsu loobuda oma positsioonidest Velikaja jõe kaldal ja taanduda Zilupe poole. Tema rügemendiga liitusid ka 33. rügemendi eraldi üksused ja 15. diviisi sapööripataljoni 1. kompanii. Teel Aperāti kolonni, mis koosnes umbes 540 Läti sõdurist, liitus ka umbes 200 Saksa 159. grenaderirügemendi sõdurit. Enne Zilupe poole jõudmist pidid nad pidama lahinguid bolševikega. 16. juulil jõudis Aperāti lahingugrupp Mozuļi mõisa, kus oli jõe kohal kahjustamata sild. Bolševikud olid aga juba teisel kaldal metsas, kes avasid silla kaitsmiseks tugeva tule. Sellest hoolimata õnnestus lätlastel esialgu sild ületada ja selle ette isegi väikesed kindlustused rajada. Vaenlase väed olid aga liiga tugevad ja kui venelased panid toime 20–30 tanki, pidid lätlased taanduma, kuigi neil õnnestus hävitada kaheksa Vene tanki. Samal ajal takistasid bolševike tankid roomikute abil haavatud Läti ja Saksa sõdureid ning tulistasid neid otse. Lisaks ründasid venelased ka lahingugrupi tagalat, mis muutis olukorra lootusetuks. Hiljem selgus, et see väike ja halvasti relvastatud lahingugrupp oli sattunud kahe Punaarmee diviisi vahele, mille käsutuses oli suur hulk tanke ja suurtükiväge. Väikesel rühmal Läti sõdureid õnnestus ujudes üle Zilupe jõe jõuda ja ükshaaval Saksa kaitseliinideni jõuda. Major Vilis Häzner, kes võttis lahingugrupi juhtimise üle pärast Aperāti vigastamist, suutis hilisematel aastatel tuvastada umbes 60 Mozuly lahingu ellujäänut.

Aperātsi lahingugrupil õnnestus Vene rünnakut ühe päeva võrra edasi lükata, mis võimaldas teistel Saksa ja Läti üksustel edukalt taanduda. Kolonelleitnant Aperāts sai surmavalt haavata, tema säilmeid pole tänaseni leitud. Pärast surma ülendati Aperāts koloneli auastmesse ja talle anti Raudristi Rüütlirist. Mozuļi lahingu pealtnägija Voldemārs Eglītis rääkis intervjuus "Latvijas Avīzesile": "Kolonel andis käsu jätta ta revolver rinnal rahule ja minna Läti piirile. Eemale liikudes kuulsime lasku, kui kolonel Aperāts end vangistamise vältimiseks maha lasi. Jõge üle ujudes sain plahvatavast kuulist raskelt vigastada mõlemasse jalga ja kätte. Pärast jõe üle ujumist kohtasin oma koolikaaslast Pauli Laukast, kes sidus mu haavad kinni ja ei jätnud mind järgmistel päevadel maha."

Major Willis Hasner ütleb, et taganemise ajal, kui kostis suurtükitule salv, „viskasid mehed tee kraavidesse. Kuid rügemendiülem (Aperāts), olles kõigile eeskujuks, jätkas keset teed kõndimist suure rahuga, justkui poleks teda häirinud ümberringi plahvatavad mürsud. Ja tõepoolest, kogu üksus tõusis uuesti püsti ja läks koos ülemaga. See oli eeskuju tunnistus!“ Hasner meenutab: „Ma polnud selles sõjas kunagi sellist hävitustööd kogenud. Meid kõiki peksti tükkideks... Venelased olid arvuliselt loendamatud, neil oli kümneid tanke, terveid miinipildujapatareisid, tankitõrjekahureid ja meie nõrk relvastus ei olnud kümnendiku võrra venelaste omast väärtuslikum. Lisaks oli neil kümnekordne või isegi suurem inimjõu ülekaal. Me võitlesime meeleheitlikult.“

Kuna Venemaa keeldus lubamast mälestusmärgi rajamist oma territooriumil asuvasse Mozuļi mõisa, loodi see Läti poolel Zilupe jõe kaldale. Mälestusmärk avati Krivandas 1992. aastal, kui Läti Daugava Hawks'i Rēzekne haru algatusel paigaldati valgeks värvitud raudbetoonist rist. 2003. aastal paigutati vasakpoolse risti kõrvale ebakorrapärase kujuga punasest graniidist mälestuskivi. Igal aastal korraldatakse monumendi juures langenud leegionäride mälestusüritusi.