Jānis Sūnasi mälestused Grieze filtreerimislaagris veedetud ajast
Jurist Jānis Sūna on avaldanud oma mälestused Grieze filtratsioonilaagris veedetud ajast oma autobiograafilises raamatus.
Meid viidi raskeveokitega minema ja pandi maha Salduse lähedal. Seejärel pidime kõndima Ezerisse, kus meid paigutati Grieze kiriku lähedal asuvale niidule Venta jõe kaldale. Sinna oli koondatud mitu sada meest: Läti teistest piirkondadest pärit põgenikud, Kuramaa kohalikud alalised elanikud ja ka Punaarmee sõdurid, kes olid vangi võetud ja kohalike talunike kodudes tööle võetud. Tšekistid olid kutsunud appi ohvitsere erinevatest sõjaväeosadest. Mul oli mulje, et ülekuulamist korrati. Pidin isiklikult mitu korda selgitust kirjutama, et oma ütluste tõesust kontrollida.
Kulus umbes kolm nädalat, enne kui mind vabastati. Me magasime paljal maal, külmetasime ja soojendasime end lõkete ääres. Magasime okstel aukudes, mille ise kaevasime. Ööd olid külmad. Mäletan, et kord oli mu mantel, millega ma end katnud olin, härmasvalge. [...]
Magus Maa, 26.10.2021
Viie võimuseaduse hulgas: Jānis Sūnase memuaarid on ainulaadne ajalooallikas. Kuigi need kirjutati peaaegu pool sajandit tagasi, on selle käsikirja tänapäevane olulisus üllatav. Ajal, mil kodumaises ühiskonnas lõõmavad kired "tšekakottide" ümber, varisevad kokku Nõukogude ajal loodud müüdid Teise maailmasõja sündmuste, sealhulgas Salaspilsi koonduslaagri tegeliku rolli ja tähtsuse kohta. Need memuaarid ei paku ainulaadset teavet mitte ainult ajaloolastele, vaid panevad iga lugeja uuesti läbi elama olukordi, millesse ühiskondlikult aktiivne jurist Jānis Sūnas tahtmatult sattus. Läti sajanda aastapäeva kontekstis on autori edastatud teave 1917. aasta kohta, mil iseseisva Läti riigi idee tõeliselt sündis, väga oluline. Memuaare on teadlikult vähe toimetatud, säilitades autori stiili ja käekirja. Tuleb märkida, et millegi sellise kirjutamine Nõukogude okupatsiooni õitseajal – 20. sajandi 1970. aastatel – oli suur julgus. Kui käsikiri satuks valedesse kätesse, tekitaks see suuri probleeme mitte ainult kirjutajale endale, vaid ka kogu tema perekonnale.
Seotud ajajoon
Seotud objektid
Punaarmee vangide filtratsioonilaager Grieze'is ja Grieze'i kirik
Grieze asub Läti-Leedu piiril, kus Vadakste jõgi suubub Venta jõkke. Grieze kirik ehitati 1580. aastal, kuid kihelkond eksisteeris juba enne 1567. aastat. Kirikut ehitati mitu korda ümber - 1769. aastal, 1845. aastal ja 1773. aastal paigaldati esimene orel. Nii altarimaja kui ka kaks kirikukella on erinevatel põhjustel kadunud.
Kiriku aias on kalmistu, kuhu on maetud kirikusse kuuluvaid inimesi ja aadlikke inimesi. Üks neist on Grieze organist Friedrich Baris ja tema abikaasa Charlotte, kellele on püstitatud mälestusmärk kirikusakristi ees. Kiriku lõunaküljele on maetud 32 Põhjasõjas langenud Rootsi sõdurit. Kalmistul asuvad ka 110 esimeses maailmasõjas hukkunud saksa sõduri hauad, kellele 1930. aastal püstitati mälestusmärk.
Teise maailmasõja ajal sai kirik kannatada, kui 1944. aasta oktoobri lõpus venitati rindejoont mööda Venta jõge ja Saksa 225. jalaväediviis paigutati Grieze kiriku lähedusse. Kui Nõukogude 4. löögiarmee 19. novembril 1944 üle Venta jõe ründas, tabasid mitmed suurtükiväe mürsud kiriku lõunaseina ja kirikutorn sai tugevasti kahjustada.
Pärast armeegrupi Kurzeme kapituleerumist langes Punaarmee Leningradi rindel 284 171 inimest vangi. 7493 olid Saksa vangistusest vabastatud Punaarmee sõdurid. 48 saksa kindralit alistus vangi. Armeegrupi Kurzeme kapitulatsiooni ajal esitatud dokumentide kohaselt oli sõdurite arv umbes 185 000. Ülejäänud ligi 100 000 filtreeritavast inimesest olid Kurzeme tsiviilisikud ja nõukogude põgenikud, sest Nõukogude Leningradi Rinne andis 10. mail 1945 käsu, et kõik mehed vanuses 16-60 aastat tuleb filtreerida.
Punaarmees, erinevalt teiste riikide relvajõududest, ei teostanud sõjavangide sõelumist, valvamist, hooldust ja kaitset mitte armeeüksused, vaid siseorganid - Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaat. Filtreerimise põhiülesandeks oli NSV Liidu ja Nõukogude Liidu poolt okupeeritud riikide kodanike avastamine, kes olid osalenud sõjategevuses Saksa poolel. Vangistatud saksa sõdureid uuriti, et tuvastada võimalikke sõjakuritegude toimepanijaid.
Sõjavangide filtreerimislaager asus Grieze kiriku lähedal 10. maist kuni 17. juunini 1945. Laager asus siin tõenäoliselt seetõttu, et Grieze'i kirik asus peamiste teede lähedal. Ümbruskonnas on siiani selgelt näha maasse tehtud kaevikud, kus vangid varjusid külmade öödega külma eest, kattes end mis tahes kättesaadava materjaliga. Selle aja jooksul tekitas Punaarmee kiriku sisemusele märkimisväärset kahju (kõik pingid eemaldati - "sõjategevuse huvides", kantsel sai kahjustada, orel hävitati jne). Kirikuhoones endas loodi pesumaja.
Viimane jumalateenistus kirikus toimus 1950. aastal ja kogudus lakkas olemast. Pärast koguduse laialisaatmist, ka hiljem Läti Loodus- ja Muinsuskaitse Seltsi järelevalve all, kirikut ei remonditud. Siiski seisis hoone katuse all kuni 1960-1970. aastateni. 1961. aasta tormi ajal sai kirik kahjustada ja 1968. aastal päästsid allesjäänud sisemuse elemendid Rundāle Palace'i töötajad.
Alates 2003. aastast tegeleb kiriku korrastamise ja restaureerimisega rühm Riia koguduste sarnaseid inimesi. Praeguseks on konserveeritud kiriku seinad ja restaureeritud torn.
Ezere kohalik ajaloohoidla "Muitas Nams" ("Tollimaja")
Ezere tollimaja asub Ezeres Saldus-Mažeikiai maantee lähedal Läti-Leedu piiril. Selles hoones kirjutati 8. mail 1945 alla nn Kuramaa taskusse piiratud Saksa armeeüksuste "Kurzeme" (Kuramaa) kapitulatsioonilepingule. Arvatakse, et Teine maailmasõda lõppes tegelikult Ezeres. Tollimajas on II maailmasõja lõpu sündmusi kajastav väljapanek ja Ezere valla ajalugu vanast ajast kuni tänapäevani kirjeldavad eksponaadid. 7. mai 1945. aasta hommikul saatis Leningradi rinde ülem marssal L. Govorov armeegrupi "Kurzeme" juhtkonnale ultimaatumi, et see paneks relvad maha. Üleandmisakt allkirjastati asjaosaliste poolt 8. mail ja selles kirjeldati üksikasjalikult üleandmise korda, relvade kogumiskohti, esitatavaid dokumente ja andmeid ning muid praktilisi meetmeid.
