Jānis Sūna mälestused Grieze filtreerimislaagris veedetud ajast
Jurist Jānis Sūna on avaldanud oma mälestused Grieze filtratsioonilaagris veedetud ajast oma autobiograafilises raamatus.
Meid viidi veoautoga ja maandusime Salduse taha. Edasi tuli jalutada järve äärde, kus olime pargitud Grieze kiriku juurde heinamaale, Venta kaldale. Sinna oli koondatud mitusada meest: põgenikke mujalt Lätist, kohalikke Kuramaa elanikke, aga ka punaarmeelasi, kes olid vangi võetud ja kohalike talunike kodudesse tööle võetud. Tšekistid olid appi kutsunud ohvitsere sõjaväe erinevatest osadest. Mulle jäi mulje, et ülekuulamist korrati. Mina isiklikult pidin oma väidete õigsuse kontrollimiseks mitu korda selgitust kirjutama.
Minu vabastamiseks kulus umbes kolm nädalat. Lamades lagedal maas, saartel ja end lõkke ääres soojendamas. Lamasime ise kaevatud aukudes okstel. Ööd olid jahedad. Mäletan, et kunagi oli mu mantel, millega ma katsin, mattvalge.
Saldus Zeme, 26.10.2021
Viie võimu seaduste hulgas: Jānis Sūna mälestused on ainulaadne ajalooallikas. Kuigi need on kirjutatud peaaegu pool sajandit tagasi, on selle käsikirja praegune aktuaalsus silmatorkav. Ajal, mil kohalikus kogukonnas lõõmavad kired "Tšehhi kottide" ümber, on kokku varisemas nõukogudeaegsed müüdid II maailmasõja sündmustest, sealhulgas Salaspilsi koonduslaagri tegelikust rollist ja tähendusest. Need mälestused mitte ainult ei anna ajaloolastele ainulaadset teavet, vaid panevad iga lugeja üle elama olukordi, millesse avalikult aktiivne jurist Jānis Sūna tahtmatult sattus. Läti sajanda aastapäeva kontekstis on väga oluline autori antud teave 1917. aasta kohta, ajast, mil tegelikult sündis idee iseseisvast Läti riigist. Mälestusi on teadlikult vähe toimetatud, säilitades autori stiili ja käekirja. Väärib märkimist, et sellise nõukogude okupatsiooni õitseajal – 1970. aastatel oli väga julge midagi kirjutada. Kui käsikiri satuks valedesse kätesse, oleks see suur häda mitte ainult kirjanikule endale, vaid ka kogu tema perele.
Seotud ajajoon
Seotud objektid
Punaarmee vangide filtratsioonilaager Grieze'is ja Grieze'i kirik
Grieze asub Läti-Leedu piiril, kus Vadakste jõgi suubub Venta jõkke. Grieze kirik ehitati 1580. aastal, kuid kihelkond eksisteeris juba enne 1567. aastat. Kirikut ehitati mitu korda ümber - 1769. aastal, 1845. aastal ja 1773. aastal paigaldati esimene orel. Nii altarimaja kui ka kaks kirikukella on erinevatel põhjustel kadunud.
Kiriku aias on kalmistu, kuhu on maetud kirikusse kuuluvaid inimesi ja aadlikke inimesi. Üks neist on Grieze organist Friedrich Baris ja tema abikaasa Charlotte, kellele on püstitatud mälestusmärk kirikusakristi ees. Kiriku lõunaküljele on maetud 32 Põhjasõjas langenud Rootsi sõdurit. Kalmistul asuvad ka 110 esimeses maailmasõjas hukkunud saksa sõduri hauad, kellele 1930. aastal püstitati mälestusmärk.
Teise maailmasõja ajal sai kirik kannatada, kui 1944. aasta oktoobri lõpus venitati rindejoont mööda Venta jõge ja Saksa 225. jalaväediviis paigutati Grieze kiriku lähedusse. Kui Nõukogude 4. löögiarmee 19. novembril 1944 üle Venta jõe ründas, tabasid mitmed suurtükiväe mürsud kiriku lõunaseina ja kirikutorn sai tugevasti kahjustada.
Pärast armeegrupi Kurzeme kapituleerumist langes Punaarmee Leningradi rindel 284 171 inimest vangi. 7493 olid Saksa vangistusest vabastatud Punaarmee sõdurid. 48 saksa kindralit alistus vangi. Armeegrupi Kurzeme kapitulatsiooni ajal esitatud dokumentide kohaselt oli sõdurite arv umbes 185 000. Ülejäänud ligi 100 000 filtreeritavast inimesest olid Kurzeme tsiviilisikud ja nõukogude põgenikud, sest Nõukogude Leningradi Rinne andis 10. mail 1945 käsu, et kõik mehed vanuses 16-60 aastat tuleb filtreerida.
Punaarmees, erinevalt teiste riikide relvajõududest, ei teostanud sõjavangide sõelumist, valvamist, hooldust ja kaitset mitte armeeüksused, vaid siseorganid - Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaat. Filtreerimise põhiülesandeks oli NSV Liidu ja Nõukogude Liidu poolt okupeeritud riikide kodanike avastamine, kes olid osalenud sõjategevuses Saksa poolel. Vangistatud saksa sõdureid uuriti, et tuvastada võimalikke sõjakuritegude toimepanijaid.
Sõjavangide filtreerimislaager asus Grieze kiriku lähedal 10. maist kuni 17. juunini 1945. Laager asus siin tõenäoliselt seetõttu, et Grieze'i kirik asus peamiste teede lähedal. Ümbruskonnas on siiani selgelt näha maasse tehtud kaevikud, kus vangid varjusid külmade öödega külma eest, kattes end mis tahes kättesaadava materjaliga. Selle aja jooksul tekitas Punaarmee kiriku sisemusele märkimisväärset kahju (kõik pingid eemaldati - "sõjategevuse huvides", kantsel sai kahjustada, orel hävitati jne). Kirikuhoones endas loodi pesumaja.
Viimane jumalateenistus kirikus toimus 1950. aastal ja kogudus lakkas olemast. Pärast koguduse laialisaatmist, ka hiljem Läti Loodus- ja Muinsuskaitse Seltsi järelevalve all, kirikut ei remonditud. Siiski seisis hoone katuse all kuni 1960-1970. aastateni. 1961. aasta tormi ajal sai kirik kahjustada ja 1968. aastal päästsid allesjäänud sisemuse elemendid Rundāle Palace'i töötajad.
Alates 2003. aastast tegeleb kiriku korrastamise ja restaureerimisega rühm Riia koguduste sarnaseid inimesi. Praeguseks on konserveeritud kiriku seinad ja restaureeritud torn.
Ezere kohalik ajaloohoidla "Muitas Nams" ("Tollimaja")
Ezere tollimaja asub Ezeres Saldus-Mažeikiai maantee lähedal Läti-Leedu piiril. Selles hoones kirjutati 8. mail 1945 alla nn Kuramaa taskusse piiratud Saksa armeeüksuste "Kurzeme" (Kuramaa) kapitulatsioonilepingule. Arvatakse, et Teine maailmasõda lõppes tegelikult Ezeres. Tollimajas on II maailmasõja lõpu sündmusi kajastav väljapanek ja Ezere valla ajalugu vanast ajast kuni tänapäevani kirjeldavad eksponaadid. 7. mai 1945. aasta hommikul saatis Leningradi rinde ülem marssal L. Govorov armeegrupi "Kurzeme" juhtkonnale ultimaatumi, et see paneks relvad maha. Üleandmisakt allkirjastati asjaosaliste poolt 8. mail ja selles kirjeldati üksikasjalikult üleandmise korda, relvade kogumiskohti, esitatavaid dokumente ja andmeid ning muid praktilisi meetmeid.
