Saksa armee 3. soomusrongi viimane lahing Vaiņode jaamas
Oktoobris 1944 taganeb Saksa armee. 3. soomusrong saabub Vaiņode jaama.
Saksa rinde kokkuvarisemise tulemusena on Vaiņode idapoolses äärelinnas vaid väikesed Saksa 61. jalaväediviisi üksused, mida toetab soomusrong. Vastupanu oli kiiresti ületatud ja 9. oktoobri õhtuks oli kogu Vaiņode täielikult Punaarmee kontrolli all.
Saksa armee soomusrongi nr. 3 komandöri aruanne kajastab nende päevade ägedaid sündmusi ja soomusrongi nr. 3 kaotust.
8. oktoobril 1944 saabus Vaiņode soomusrong nr 3 ja võttis ühendust samuti saabunud 61. jalaväediviisi üksustega. 61. jalaväediviisi staabiülema andmetel olid vaenlase positsioonid järgmised:
Vaenlane läheneb Vaiņodele kagust. Elkuzeme jaama Vaiņodest läänes on hõivanud 15 vaenlase tanki. Jaamast põhja pool asuva maantee on vaenlane ületanud. Soomusrongil nr 3 oli nüüd piiratud liikumisvõime, seega asus see kaitsepositsioonidele. 14. tankidiviis asub Elkuzeme lääneosas ja kavatseb rünnata idasuunas. Vaiņodes endas on üks patarei nelja 8,8 cm tankitõrje- ja õhutõrjekahuriga ning nelja 2 cm suurtükiga, üks 61. jalaväediviisi pataljon, kolm rasket ja kaks keskmise kahuriga tankitõrjekahurit. Öösel saabusid täiendavad 61. jalaväediviisi üksused. Rong alustas läänepoolse ala luuret, et tagada öösel läbimurre vaenlase piiramisest läänesuunas. Selle tulemusena tehti kindlaks, et Vaiņodest 2 km läänes asuvad rööpad on õhitud ja sealt mineeritud. 8. oktoobri õhtul ründasid vaenlase tankid ja jalavägi kaasatud ehitusüksust ning üksus taandus, kuid viis siiski võimaluse korral lõpule mõned rööbastee parendustööd. Kaks soomusrongi meeskonnaliiget hävitasid lähivõitluses tankitõrjegranaadiheitjaga (Panzerfaust) ühe T34 tanki. Öine läbimurdekatse näib ebaõnnestunud, mille tagajärjel kaotasid nii soomusrong kui ka selle meeskonna. 9. oktoobri hommikul inspekteeris diviisiülem rongi. Soomusrongi sidekaablid tõmbati välja ja paigutati kaks eelvaatlejat (2 VB). Üks vaatlusvõimekusega suurtükiväeohvitser paigutati läände 14. tankidiviisi rünnaku toetamiseks, teine kagusse patarei lähedale. 9. oktoobri varahommikul sai komandant 61. jalaväediviisi staabiülemalt teate, et vaenlase tankide raadiosõnum on pealt kuulatud: „Vaenlane kaitseb. Olen lahingus. Vaenlane avas soomusrongilt tule. Vastus: Näidake üles kangelaslikkust ja hävitage see soomusrong lõpuks.“
Umbes kell 12.00 algab vaenlase tankide ja jalaväe rünnak idast, kagust, lõunast ning läänest ja loodest vaenlase tanki- ja tankitõrjekahuritule all. Meie väed taanduvad idast tagasi Vainodi. Pärast seda, kui hommikul tulistati ühte soomusrongi laskemoonaladu, mis oli öösel täidetud varustusrongist (Trosszug), mis seisis otse soomusrongi taga, taastati soomusrongi varustus täielikult ja umbes kell 13.30 alustas see võitlust kolmest küljest ründava vaenlase vastu. Umbes kell 13.20 muutis patarei oma positsiooni nii, et rongil polnud enam sellelt poolt varju. Kindla hävingu vältimiseks üritab rong uuesti läände murda. Jalaväeüksusega eesliinil liikus soomusrong Vainodest läänes asuvasse metsa ja sai vintpüssi-, kuulipilduja- ja kuulipildujatuld, nii et jalaväeüksus pidi taganema. Metsa varjust lahkudes said rongile tule tankitõrjekahurid ja tankid. Üks vaenlase suurtükk hävitati koheselt, teine suurtükimeeskond hävis täielikult ja suurtükk sai kahjustada ning kaks vaenlase tanki said tabamuse. Vaenlane tabas ka 21. soomusrongi vedurit, mis oli rongi külge haagitud juhuks, kui päris vedur saaks kahjustada. Rööpad lasti taas õhku ja rebenesid. Läänest tulnud miinipildujatuli tabas rongi väga lähedalt. Kuna rongil oli jäänud vaid 1,5 km rööpaid, suundus see Vainode jaama poole, tulistades igast suunast kõikvõimalikest relvadest, kus jaamas kohtas teda kuus vaenlase tanki. Ka 21. soomusrongi vedur sai jaamas otsetabamuse ja seetõttu kaotas rong liikumisvõime, kuna selle tehnilised liinid olid tulistatud. Tankid olid 450 m kaugusel mäe taga. Jalaväelasi polnud enam näha, välja arvatud mõned. Sel hetkel tegi rongikomandör otsuse rong õhku lasta, et see ei satuks vaenlase kätte. Pärast seda, kui rongist oli kõik võimalik evakueeritud, viisid spetsiaalselt määratud inimesed kell 14.30 läbi rongi plahvatuse. Samal ajal tabasid rongi ka tankimürsud, nii et rongi osad lendasid igas suunas laiali. Rongimeeskond taandus põhja poole.
Kuna vaenlase tankid olid lähedal ja tulistasid pidevalt rongi, oli ainsaks väljapääsuks rong võimalikult kiiresti maha jätta, et vältida suuri kaotusi. Seda kinnitas asjaolu, et mitu vagunit said otsetabamuse ja 38(t) tanki torn rebenes. Taganedes tulistasid rongimeeskonda pidevalt idast tankid. Divisjoniga puudus side ja pidevalt muutuv olukord oli ebaselge. Nelja haavatud mehega meeskond liikus läbi soode ja metsade põhjas asuvale maanteele Priekule suunas. Arvestades viimaste päevade sündmusi, pidevat luuret ja soode kaudu taandumist, oli grupp nõrgenenud ja läbimärjaks saanud. Komandöri eesmärk oli toimetada oma meeskond Priekulesse ja oodata 15. oktoobril Königsbergist poolt soomusrongi, et sellega uuesti lahingusse minna. 10. oktoobril Priekulesse jõudes teatab soomusrongi komandör soomusrongi pommitamisest ja saab teada, et raudteel pole enam võimalik varustusrongini jõuda ja sellest piirkonnast lahkuda. 11. oktoobril sai komandant Saksa 18. armee juhtkonnalt käsu saabuda koos personaliga 26. soomusrongis. Koosseis: 2 ohvitseri, 2 spetsialisti, 1 meedik, 8 instruktorit ja 16 meest.
Kadunud: 1 ohvitser (leitnant Walper), 3 instruktorit (Fuhrmann, Mansky, Trost) ja 16 meest. On võimalik, et kadunud murdsid 5. oktoobril edelasse Telšiai suunas. 3 haavatut viidi peamisse sidumispunkti.
Schade allkiri – leitnant ja komandant
NARA arhiiv - Saksa armee soomusrongi nr 3 komandandi aruande ärakiri (tõlgitud saksa keelest)
Seotud ajajoon
Seotud objektid
Vaiņode jaam
Jaamahoone avati koos Liepāja-Vainode raudteeliini ehitamisega 1871. aastal. Jaamahoone ise avati 1872. aastal. Sellega algas ka suur tegevus Vaiņode kesklinna tänavate arendamisel. On märkimisväärne, et tolleaegsetes teejuhtides oli iga hoone või objekti kaugus raudteejaamast märgitud. Raudteejaam oli kunagi oluline sõjalise transpordi sõlmpunkt.
Esimese maailmasõja ajal ehitati jaamast lennuväljale harutee, mis tõi materjale (metallvormid angaaride jaoks), kraanasid, vintsid ja laskemoona sõjavarude jaoks, mida seejärel veeti zeppeliinidega Riiga ja pommitati Vene kindlustusi.
Raudteejaama hoone ei kannatanud Teise maailmasõja hävitustööde tõttu ja ei ole oma välimust aja jooksul muutnud. Vaiņode jaam on nähtav väljastpoolt.
Sõjaline tegevus Vaiņode ümbruses on seotud Punaarmee eduka pealetungiga, mis algas 5. oktoobril 1944 Šiauliai ümbruses. Saksa nõrga vastupanu kiiresti purustades said Nõukogude tankiüksused ülesandeks hõivata strateegiliselt tähtis Liepāja-Shauli raudteeliin. 9. oktoobri 1944. aasta varahommikul alustasid 19. panzerkorpuse 79. tankibrigaadi esimesed üksused ja 143. tankibrigaadi eraldiseisvad üksused pealetungi. Saksa rinde kokkuvarisemise tulemusena olid Vaiņode idapoolses ääres ainult Saksa 61. jalaväediviisi väikesed üksused, mida toetasid soomusrongid. Vastupanu oli kiiresti ületatud ja 9. oktoobri õhtuks oli kogu Vaiņode täielikult Punaarmee kontrolli all. 10. oktoobril saabusid Nõukogude 6. kaardiväe 103. laskurkorpuse üksused, kes jätkasid rünnakuid ja surusid Saksa 61. jalaväediviisi 2 km Skaistkalne sanatooriumist põhja pool tagasi. Kuna nõukogude väed vallutasid Vaiņode vähese võitlusega, kannatasid Vaiņode jaam ja linna hooned suhteliselt vähe.
Võitlused jõudsid Vaiņodele veidi lähemale 24. oktoobril 1944, kui Saksa 10. korpus, eesotsas 14. panzerdiviisiga, viis läbi pealetungioperatsiooni, mis kandis hüüdnime "Eberhard". Lahingute käigus kindlustati rindejoon vahetult sanatooriumist põhja pool ja jäi sinna kuni 27. oktoobrini, mil Punaarmee alustas 1. Kuramaa bolšoi nime all tuntud pealetungi.
