Saksa sõjaväe 3. soomusrongi viimane lahing Vaiņode jaamas
Oktoobris 1944 taganeb Saksa armee. 3. soomusrong saabub Vaiņode jaama.
Saksa rinde kokkuvarisemise tulemusena on Vaiņode idapoolses äärelinnas vaid väikesed Saksa 61. jalaväediviisi üksused, mida toetab soomusrong. Vastupanu oli kiiresti ületatud ja 9. oktoobri õhtuks oli kogu Vaiņode täielikult Punaarmee kontrolli all.
Saksa armee soomusrongi nr. 3 komandöri aruanne kajastab nende päevade ägedaid sündmusi ja soomusrongi nr. 3 kaotust.
8. oktoobril 1944 saabus Vaiņodesse soomusrong nr 3 ja sõlmis sidemed 61. jalaväediviisiga, kes oli samuti kohale jõudnud. 61. jalaväediviisi staabiülema sõnul olid vastase positsioonid järgmised:
Vaenlane läheneb Vaiņodele kagust. Vaiņodest läänes asuva Elkuzeme jaama on hõivanud 15 vaenlase tanki. Jaamast põhja pool asuva kiirtee on ületanud vaenlane. Soomuk nr 3 oli nüüd piiratud liikumisvõimega, seega asus see kaitsepositsioonidele. 14. tankidiviis asub Elkuzemes lääneosas ja on rünnaku all ida suunas. Vaiņodes endas on üks patarei nelja 8,8 cm tanki- ja õhutõrjekahuriga ning nelja 2 cm suurtükiga, üks 61. jalaväediviisi pataljon, kolm rasket ja kaks keskmist tankitõrjekahurit. 61. jalaväediviisi lisaosad saabusid üleöö. Rong alustas läänepoolse piirkonna luuret, et öösel läände vaenlase piiramisrõngast välja murda. Selle tulemusena leitakse, et Vaiņodest 2 km lääne pool asuvad rajad on õhku lastud ja lammutatud. 8. oktoobri õhtul ründavad kaasatud ehitusüksus vastase tankide ja jalaväe poolt ning taganevad, kuid võimalusel tehakse mõningaid rajaparandustöid. Kaks soomusrongi meeskonda tankitõrjegranaadiheitjatega (Panzerfaust) hävitavad lähivõitluses ühe tanki T34. Katse öösse tungida näib olevat ebaõnnestunud, mistõttu kaotati soomusrong ja selle meeskond. 9. oktoobri hommikul vaatab jaoülem rongi üle. Soomusrongile paigaldatakse sidekaablid, paigutatakse kaks eesmist vaatlejat (2 VB). Üks suurtükiväeohvitser seirevõimekusega läänes, et toetada rünnakut 14. tankidiviisi vastu, ja teine kagus patarei lähedal. 9. oktoobri varahommikul saab ülem 61. jalaväediviisi staabiülemalt teate, et pealt on kuulatud vastase tankide raadioteade: “Vaenlane kaitseb. Olen lahingus. Vaenlane on soomusrongist tule avanud. Vastus: näidake üles kangelaslikkust ja hävitage lõpuks see soomusrong.
Kella 12 paiku toimub vaenlase tankide ja jalaväe rünnak idast, kagust, lõunast ning vastase tankide ja tankitõrjekahurite tulistamine läänest ja loodest. Meie omad taganevad idast tagasi Vaiņodesse. Pärast seda, kui pärastlõunal tulistati laskemoona, mille öösel täitis vahetult soomusrongi taga seisev varustusrong (Trosszug). Soomusrongi varu taastati täielikult ja kella 13.30 paiku algas lahing ründava vaenlasega kolmest küljest. Kella 13:20 paiku muutis patarei asendit nii, et rong ei olnud enam kaetud. Ohutu surma ärahoidmiseks üritab rong uuesti läände murda. Kui jalaväeüksus ees, läks soomusrong Vaiņodest lääne pool asuvasse metsa ja sai tuld vintpüssidest, automaatidest ja kuulipildujatest, mistõttu jalaväeüksus pidi taanduma. Metsakattest väljudes lasti rong tankitõrjerelvadest ja tankidest välja. Kohe hävitati üks vaenlase kahur, teise kahuri meeskond hävis täielikult ning kahur sai vigastada ja kaks vaenlase tanki said pihta. Vaenlane tabas ka 21. soomusrongi vedurit, mis haagiti rongi külge juhuks, kui päris vedur saaks kahjustada. Jäljed lasti jälle õhku ja purunesid. Miinipildujate tuli läänest tabas rongi väga lähedalt. Kuna rongile oli jäänud vaid 1,5 km rööbasteed, läks see Vaiņode jaama suunas, tulistades kõigist võimalikest relvadest igas suunas, kus jaama vastas oli kuus vaenlase tanki. Jaamas sai otsetabamuse ka 21. soomusrongi vedur ja seega kaotas rong tehniliste liinide tulistamise tõttu liikumisvõime. Tankid olid 450m mäe taga. Kõik peale mõne nende jalaväest polnud enam näha. Siinkohal otsustas rongiülem rongi õhku lasta, et see vaenlase kätte ei satuks. Pärast seda, kui kõik võimalik rongist evakueeriti, lasid spetsiaalselt selleks määratud inimesed rongi kell 14.30 õhku. Samal ajal tabasid rongi tankimürsud, nii et osad rongist lendasid igas suunas. Rongi meeskond taganes põhja poole.
Kuna vaenlase tankid olid vahetus läheduses ja rongist tulistati pidevalt, oli rongist võimalikult lühikese aja jooksul lahkumine väljapääs hiiglaslike kaotuste ärahoidmiseks. Seda kinnitas tõsiasi, et mitu vagunit said otselööke ja tanki 38 (t) torn lõhuti. Taganedes tulistati rongimeeskonda pidevalt tankidest idast. Jaoskonnaga kontakti polnud ja pidevalt muutuvast olukorrast ei saanudki aru. Nelja vigastatuga meeskond suundus läbi soode ja metsade maanteele põhja poole Priekule suunas. Viimaste päevade sündmuste, pideva luure ja läbi soode taganemise tõttu jäi rühm nõrgemaks ja läbimärjaks. Komandöri eesmärk oli viia oma meeskond Priekulesse ja oodata 15. oktoobril poole Königsbergi soomusrongist, et uuesti lahingusse minna. 10. oktoobril Priekulesse jõudes annab soomusrongi komandör teada soomusrongi pommirünnakust ja saab teada, et raudteel ei ole enam võimalik varustusrongi juurde pääseda ja piirkonnast lahkuda ei saa. 11. oktoobril sai komandör Saksa 18. armee juhatuselt korralduse saabuda koos isikkoosseisuga 26. soomusrongile. Koosseis: 2 ohvitseri, 2 spetsialisti, 1 arst, 8 instruktorit ja 16 meest.
Kadunud: 1 ohvitser (leitnant Walper), 3 instruktorit (Fuhrmann, Mansky, Trost) ja 16 meest. On võimalus, et 5. oktoobril kadunuks jäänud murdsid edelasse Telšiai poole. 3 vigastatut viidi peamisse sidumispunkti.
Allakirjutanud Schade - leitnant ja komandör
NARA arhiiv – Saksa armee soomusrongi nr 3 ülema aruande koopia (tõlgitud saksa keelest)
Seotud ajajoon
Seotud objektid
Vaiņode jaam
Jaamahoone avati koos Liepāja-Vainode raudteeliini ehitamisega 1871. aastal. Jaamahoone ise avati 1872. aastal. Sellega algas ka suur tegevus Vaiņode kesklinna tänavate arendamisel. On märkimisväärne, et tolleaegsetes teejuhtides oli iga hoone või objekti kaugus raudteejaamast märgitud. Raudteejaam oli kunagi oluline sõjalise transpordi sõlmpunkt.
Esimese maailmasõja ajal ehitati jaamast lennuväljale harutee, mis tõi materjale (metallvormid angaaride jaoks), kraanasid, vintsid ja laskemoona sõjavarude jaoks, mida seejärel veeti zeppeliinidega Riiga ja pommitati Vene kindlustusi.
Raudteejaama hoone ei kannatanud Teise maailmasõja hävitustööde tõttu ja ei ole oma välimust aja jooksul muutnud. Vaiņode jaam on nähtav väljastpoolt.
Sõjaline tegevus Vaiņode ümbruses on seotud Punaarmee eduka pealetungiga, mis algas 5. oktoobril 1944 Šiauliai ümbruses. Saksa nõrga vastupanu kiiresti purustades said Nõukogude tankiüksused ülesandeks hõivata strateegiliselt tähtis Liepāja-Shauli raudteeliin. 9. oktoobri 1944. aasta varahommikul alustasid 19. panzerkorpuse 79. tankibrigaadi esimesed üksused ja 143. tankibrigaadi eraldiseisvad üksused pealetungi. Saksa rinde kokkuvarisemise tulemusena olid Vaiņode idapoolses ääres ainult Saksa 61. jalaväediviisi väikesed üksused, mida toetasid soomusrongid. Vastupanu oli kiiresti ületatud ja 9. oktoobri õhtuks oli kogu Vaiņode täielikult Punaarmee kontrolli all. 10. oktoobril saabusid Nõukogude 6. kaardiväe 103. laskurkorpuse üksused, kes jätkasid rünnakuid ja surusid Saksa 61. jalaväediviisi 2 km Skaistkalne sanatooriumist põhja pool tagasi. Kuna nõukogude väed vallutasid Vaiņode vähese võitlusega, kannatasid Vaiņode jaam ja linna hooned suhteliselt vähe.
Võitlused jõudsid Vaiņodele veidi lähemale 24. oktoobril 1944, kui Saksa 10. korpus, eesotsas 14. panzerdiviisiga, viis läbi pealetungioperatsiooni, mis kandis hüüdnime "Eberhard". Lahingute käigus kindlustati rindejoon vahetult sanatooriumist põhja pool ja jäi sinna kuni 27. oktoobrini, mil Punaarmee alustas 1. Kuramaa bolšoi nime all tuntud pealetungi.
