Mälestused KGB kongidest Tartus

“Üles pealikule teatamine läks ruttu ja karistus tuli alla veel rutem: kümme päeva jahedat ja üheksas norm. Rahvakeeli kartsa kümneks päevaks, kusjuures seljas võis olla vaid üks ürp üleval ja teine all. Süüa anti kord päevas viilakas leiba, kruus teevett ja kolme päeva tagant kausitäie suppi. Omaalgatuslikult võttis see kuradima “Pikk M” ka tabureti ära, nii et pidi terve nädala laiutama peaaegu paljana jääkülmal betoonpõrandal, mille mõõtmed oli pikuti alla meetri ja laiuti napilt üle poole meetri. Lisaks röövis vaba pinda ära parask D-30cm, mille kaas tuletas meelde neljakümnendate vene sõduri “täitorni”. Minu riietuse juurde kuulus siiski veel paar sokke. Juba esimeseks õhtuks oli mul välja mõeldud kolm “asendit”. Esimene - seisa püsti ja ära mõtle mitte millegi peale. Teine - kisu põlved lõua alla ja istu paraski kõrvale krõnksu maha, sealjuures püüa mitte millelegi mõelda. Kolmas - heida turja peale põrandale, aja jalad kongi seina pidi üles ja püüa mõtelda, et sul ei ole külm. /…/ Kuuendal või seitsmendal päeval märkasin, et sõrmede lülide vahel hakkavad pehmed padjakesed tekkima. Ma olin kuulnud näljapaistetusest. Ju siis ka mina olin nii kaugel.”