Tiivulised sõdalased
Postituvide ehk kirjatuvide kasutamine oli 20. sajandi alguses laialdaselt kasutatav sidevahend.
Meriposti tuvijaamaga on seotud ka mitu kurioosset sündmust. Teatud Miķelis Ozols tabati petmisega – talle maksti jaama lähedal kullide küttimise eest korralikult ning mehel õnnestus kiskjate küüniste asemel näidata kanakoibi.
Esimesed katsed lindudega algasid 1898. aasta kevadel. Tiivulised käskjalad võeti ja lasti lahti laeva tekilt 20 miili kaugusel rannikust. Tulemused olid kehvad – 20 tuvist naasis üheksa, kellest kolmel olid kaelas rippuvad "tähtsad paberid" kadunud. Ebaõnnestumise ja kroonivara kaotamise eest (ühe tuvi väärtus oli 2,68 rubla) viidi leitnant-kapten Olimp Kvastsova üle Sveaborgi kindlusesse. Nagu hiljem selgus, oli kevad julgustanud mõnda lahingmissioonile saadetut kolima linnaelanike majade pööningutele tuvimaju vabastama. 1901. aasta suvel katsed jätkusid, lastes linde laevadelt Danzigi sadama reidil lahti. Seekord pidid Vene diplomaadid end selgitama, sest mingil põhjusel väljendasid preislased nördimust Vene mereväe sellise omapärase tegevuse üle Saksamaa territoriaalvetes Liepāja kindluse rahumeelsete lennukitega. 1904. aasta veebruaris oli Liepāja sadama reid mattunud 2. Vaikse ookeani eskadrilli sõjalaevade suitsu. Jaamalaevadelt „komandeeriti“ 200 tuvi Korea ja Jaapani mere merelahingute paikadesse. 5. novembril, kui ristleja Oleg oli lahkuvas armaadis 200 miili kaugusel Liepājast, purunes propeller. Komandör, 2. järgu kapten Otto Richter, ei uskunud imesse, käskis siiski kell 14.00 tekilt viis tuvi lahti lasta koos teatega kedast. 6. novembri hommikul kell 4.00 oli kahe tuvi poolt veetud teade Liepāja baasi komandöri admiral Ireckase laual. Liepāja jaamast pärit tuvid osalesid ka Venemaa Balti laevastiku suurmanöövritel 1907. aasta suvel. Näiteks lasti miinilaevadelt Ukrainec, Gaidamak ja Vsadņik 30 miili kaugusel rannikust lahti 25 tuvi, kellest seitse kadusid. Suurim tuvipartii – 197 tuvi – paigutati transpordilaevale Angāra ja lasti viishaaval lahti 50 miili kaugusel asuvatest puuridest. 13 tuvi ei naasnud. Kirjatuvisid kasutati üsna edukalt kuni 1914. aastani Liepāja sidepidamisel Vene rannasuurtükiväepatareidega tänapäeva Hiiumaal ja Saaremaal.
Seotud ajajoon
Seotud teemad
Seotud objektid
Tuvipost merejaam Karosta
Endine mereväe tuvijaam nr 2 - tegelikult aretusjaam - asub Karostas, Pulkveža Brieža iela 6. See ehitati aastatel 1899-1900 ja oli mõeldud umbes 450 postituvi - tiivuliste sõdurite - majutamiseks. Hilisematel aastatel ehitati hoone ümber korteriteks, nii et alles on jäänud vaid hoone punastest tellistest maht. Teine postituvijaam, nr 1, mis ei ole säilinud, oli mõeldud 750 maaväelase jaoks ja asus Atmodase puiestee põhjapoolses otsas.
Postituvid olid lihtne, kiire ja usaldusväärne viis tagada sidepidamine kalda ja merel asuvate laevade vahel. Kuigi raadiotelegraaf kui kaasaegne sidevahend oli juba sel ajal laialdaselt kasutusel, peeti postituvide kasutamist turvalisemaks - vaenlane võis sõnumit pealtkuulata ainult postituvi ise. Postituvid liikusid keskmiselt 60 km tunnis, kuid soodsates tuuleoludes võisid nad liikuda kuni 100 km tunnis. Tuvisid tuli spetsiaalselt ette valmistada ja treenida, mistõttu nende käitlemine nõudis hoolt ja kannatlikkust. Postituvi suhtlemine toimis tänu lindude võimele naasta oma kodupuuri. Kui lind viidi teise kohta - tuvijaama, väljalaskekohta - ja vabastati koos sõnumikapsliga, pöördus väike sõnumitooja tagasi oma kodupuuri. Selleks, et tagada sidepidamine kahe tuvijaama vahel, oli vaja hoida kummaski jaamas teatud arvu linde, kes olid üles kasvanud korrespondentide side- ehk postituvijaamas. Igal aastal osalesid tuvid erinevates manöövrites ja võistlustes. Ka pärast Läti iseseisvumist, aastatel 1920-1940, asus Liepājas Läti armee Kuramaa diviisi jaoks sõjaväe postituvijaam, mis suutis suhelda nii Riiga kui ka Daugavpilsi linnaga. Sõdadevahelisel perioodil rändasid Läti territooriumile ka Saksamaalt, Poolast, Leedust, Soomest ja Eestist pärit eksinud sidetuvid. Lätist pärit tuvisid leidus äkki ka naaberriikides.
Hoone on aastate jooksul mitu korda ümber ehitatud ja nüüdseks on see elamu. Kuid Karosta vanadele hoonetele iseloomulikest punastest tellistest ehitatud hoone iseloomulik kuju on väljastpoolt ikka veel selgelt näha.
