"Aga – kellel on elu mere ääres..." (fragment)

Roja kihelkonnas Ģipkas, vaikses metsaserval asub maja imelise võluva nimega – Putnumuiža. Korralikult hooldatud ümbrust haldavad härra Ēriks Sēnes ja tema abikaasa Marija – tema naist nähti Kolkas, aga ta ise on pärit Valdemārpilsist. Kas sa võid ennast tõeliseks mustlaseks nimetada?
– Jah, see on mu isa maja, ehitatud 1928. aastal. Näe, selle tammepuu õuel istutas mu isa ja see on nüüd mulle omamoodi piksevardaks, sest see kasvab jõgede ristumiskohas. Mu isa oli kogu elu kalur. Käisin ka tihti merel võrke vaatamas – see oli huvitav.
Kas mäletad midagi mõlemast ametist?
– Kuidas ma saaksin teisiti? Kuigi olin alles poiss, mäletan ma 1940. aasta venelaste sissetungi. 1941. aastal saadeti mu tädi, tema abikaasa ja mu nõbu, Sturmide perekond, Siberisse. Mu nõbu suri Siberis. Venelased ei olnud määratud kaua möllama. Peagi saabusid sakslased. Saksa okupatsiooni ajal elas meie majas kaks Saksa ohvitseri. Nende suhtumine oli alati korrektne ja kindel. Mäletan, kuidas Saksa sõdurid mind sageli šokolaadiga kostitasid. Kui venelased hakkasid taas Kuramaa poole liikuma, evakueeriti kõik rannikuelanikud kuni 20 km kaugusele. Me sattusime Kaļķisse. Kui sõda lõppes, läksid paljud mehed metsa. Isa juurde naasime 1945. aastal. Venelased käitusid nagu röövlid. Mäletan, et sõnnikureidi käigus rebisid vene sõdurid mu isa vestilt taskukella ja ei puutunud isegi meie köögis olevaid alumiiniumpotte. 1949. aastal küüditati Vecvilki omanikud. 1954. aastal kutsuti mind armeesse ja naasin 1958. aastal – selleks ajaks oli nn piiritsoon juba loodud. Ka Ģipka kalatöötlemistöökoda jätkas tegevust. Ģipka töökoda tegutses iseseisvusajal ja Pūrciemsis oli ka kalakaupmehe töökoda – Šultmaņu Pauls töötas brigaadrina. Kuuekümnendatel töötasin "Bangas" elektrikuna, samuti Ģipka töökojas kala pestes. Aastatel 1962–1980 töötasin Ģipka navigatsioonituletornis tehnikuna.
Kas mäletate mõnda kurioosset juhtumit?
– Muidugi. Pidin kord autobiograafia kirjutama. Siis saadeti mind Riiga – niinimetatud zborsi. Zbori asemel viidi mind tšekki. Seal küsiti, kas ma tunnen ühte teatud Elizabeth Rodriguezi. Ütlesin, et tunnen küll – ta oli mu isa õde (ta oli emigreerunud Lõuna-Ameerikasse). Küsiti uuesti – miks te sellest ei teatanud? Vastasin, et sel ajal, kui mu isa õde veel siin oli, oli mul veel kõik hästi, kui ainult plaanipäraselt. Sellest neile piisas...
Dunlopi kummikud saadeti Rootsist. Piirivalvurite peale pahandatuna viskasin need üle aiaga piiratud ranna mere poole. Venelane vaatab neid – välismaised saapad, nii et keegi on merest välja roomanud. Noh, siin on juba suur kära...
Mäletan ka Ģipka klubi rohelisi balle. Mehed olid soojaks tehtud, nende tuju oli kõrge – nad pidid minema ja sõduritega lõbutsema. Ja nad läksid koos nendega.
Kas oli mingeid absurdseid või traagilisi sündmusi?
– Kuidas me ilma nendeta hakkama saime. Pärast sõda olid kõik punkrid ja kaevikud padruneid ja lõhkeaineid täis. Mida poistel veel vaja oli? Tegime lõkke, laadisime kõik asjad sisse ja iseenda – ühes tükis. Müra oli suur. Kahjuks ei lõppenud kõik õnnelikult. Mäletan, et Gustavsons Leonardil puhus mürsk käe otsast. Vene ajal jahvatati kalajahuks kuni 50 tonni kala päevas. Me tunneme tagajärgi praegu.