Ilūkste partisanide rügemendi marss

Alustasin oma võitluskarjääri bolševike vastu 1943. aastal Läti Leegioni ridades. 1944. aastal lõpetasin Jugoslaavias Ljubljanas instruktorikooli. 1944. aasta juulis naasin Jelgava maakonda Lielaucesse, kus mind määrati värvatute väljaõppepataljoni. Kui algas Venemaa rünnak Jelgavale, osalesime kõik lahingutes Jelgava kaitsmiseks. Pärast seda olid paljud meist vaenlase tagalas. Salaja läksin oma sünnikodusse Rubene kihelkonda Ilūkste maakonnas.

Alguses elasid desertöörid oma kodudes ja peitsid end vaid siis, kui ilmus mõni punastest spioonidest. Need mehed, kelle kodud asusid lagedal maal, läksid suurde metsa ja hakkasid organiseeruma partisanigruppideks.

Hakkasime tasapisi üksteist ära tundma. Talv lähenes. Ehitasime punkreid 10-15-liikmelistele partisanigruppidele. Partisanid hakkasid tasapisi aktiivsemaks muutuma ega peljanud relvastatud kokkupõrkeid "Istrebi" ja väikeste tšekistide üksustega. Partisanid likvideerisid uue valitsuse kõige aktiivsemad teenrid ja kängurud.

Keset talve piiras reeturi käsul hästi relvastatud tšekistide üksus sisse ühe meie partisanide punkritest. Partisanid otsustasid alustada kiiret ja riskantset vasturünnakut. Vaenlane ei oodanud seda ja kogu rühm pääses piiramisest kaotusteta. Kevade lõpupoole reisis suur tšekistide rühm vankritega Dvietest Cukuriņisse. Nende eesmärk oli partisanide terroriseerimine ja röövimine. Ründasime ootamatult seda röövlite ja rüüstajate rühma tagasiteel. Lühikese, kuid jõhkra lahingu tagajärjel ei naasnud ükski Punatähe sõdur oma baasi Dvietes. Meie partisanide relvastust täiendati kahe püstolkuulipilduja, kuulipildujate ja muude relvadega.

1945. aasta kevadel muutus metsavendade elu üha elavamaks. Tõsi, me polnud veel piisavalt organiseeritud, aga me tundsime hästi kõiki neid, kes elasid suure metsa punkrites. 1945. aasta mais tuli minu juurde Latgale'ist üks mulle hästi tuttav partisan. Temaga koos oli Stanislavs Urbāns. Umbes nädal hiljem palus Stanislavs Urbāns korraldada kohtumise suures metsas elavate partisanirühmadega. S.Urbāns kutsus üles looma suures metsas Ilūkste partisanirügementi. Ta palus mul võtta üle äsjaloodud partisanirügemendi staabiülema kohustused. Sellest hetkest alates algas meie ühine tee. Rühmade ühendamine partisanirügemendiks aitas kaasa vastupanuliikumise edasisele arengule.

Tšekistid kogusid erinevate "spioonide" abiga teavet meie punkri asukoha kohta ning püüdsid oma vägede ja Istria sõdurite pataljonidega meie tugipunkte likvideerida.

1945. aasta suvel oli meil ühisoperatsioon Bebrene kihelkonna partisanide ja Leedu metsavendadega. Lahingus kaotas elu neli meie kaaslast. Pärast Doonau lahingut tahtsid Susejās-Slote partisanid vallutada Susejāsi külanõukogu. See kavatsus aga ebaõnnestus, sest tšekistidele tormasid peale abiväed. Olles kaotanud neli langenut, olid partisanid sunnitud taanduma.

1945. aasta augustis ründasid meie rügemendi mehed Dviete külanõukogu. Pommiplahvatuses hukkus kaks politseinikku. Meie saagiks oli 10 vintpüssi ja kuulipilduja. Hiljem vallutati Zariņi külanõukogu ja mitu teist uue Nõukogude valitsuse asutust.

Novembris toimus lahing, milles Sudrabiņši gruppi ründas ootamatult tšekistide üksus. Värskes lumesajus olid luurajad suutnud leida jälgi, mis viisid partisanide punkrisse. Lahingus sai üks partisan raskelt haavata ja suri paar päeva hiljem. Tšekistid jätsid lahingupaika viis surnut ja viis kuulipildujat. Järgmisel päeval liikus vaenlane edasi palju suuremate jõududega ja kohtas meie staabikompanii laagrit. Pärast väikest vasturünnakut taandusime sügavamale metsa, sest meie võimuses polnud armeega tõsisesse lahingusse astuda. Kaotasime ühe surnud mehe.

Susėja metsas piiras vaenlane meie partisanide laagrit. Jällegi juhtis reetur vaenlase meie jälgedele. Tänu üksuseülema Albert Kaminskise leidlikkusele ja isiklikule kangelaslikkusele pääsesid kõik partisanid põgenema, kuid ülem langes taandumist kattes. Elkšķi-Aknīste metsas toimunud reetmise tagajärjel hävitasid tšekistid kõik partisanide laagris olnud metsavennad.

Peaaegu kõik end legaliseerinud partisanid arreteeriti ja saadeti Gulagi vangilaagritesse. 25. märtsil 1949 küüditati kõigi rahvuspartisanide ja nende toetajate perekonnad Siberisse. Ka mind arreteeriti ja mõisteti 25 aastaks Gulagi vangi ilma õiguseta kunagi kodumaale naasta.

Kuivatamine?