Ilūkste partisanide rügemendi edenemine

Alustasin oma karjääri enamlaste vastu võitlejana 1943. aastal Läti Leegioni ridades. 1944. aastal lõpetasin Jugoslaavias Ljubljanas instruktorite kooli. 1944. aasta juulis naasin Jelgava rajooni Lielaucesse, kus mind määrati värbamisõppepataljoni. Kui algas Vene rünnak Jelgavale, osalesime me kõik lahingutes Jelgava kaitseks. Pärast seda olid paljud meist vaenlase selja taga. Käisin salaja oma sünnikodus Ilūkste rajooni Rubene valda.

Algul elasid desertöörid oma kodudes, varjasid end alles siis, kui ilmus üks punastest varrastest. Need mehed, kelle majad olid lagedal, läksid suurde metsa ja hakkasid organiseeruma partisanirühmadeks.

Tasapisi hakkasime üksteist tundma. Talv tuleb. Ehitasime punkrid 10-15-liikmelistele partisanigruppidele. Partisanid muutusid järk-järgult aktiivseks ega hoidunud tagasi relvastatud kokkupõrgetest "istrebikelite" ja väikeste tšekistide üksustega. Partisanid likvideerisid uue valitsuse aktiivsemad käsilased ja kängurud.

Kesktalvel piiras hästi relvastatud tšekistide üksus reeturi korraldusel ümber ühe meie partisanipunkri. Partisanid otsustasid kiire ja riskantse vasturünnaku kasuks. Vaenlane seda ei oodanud, kogu rühm lahkus piiramisrõngast kaotusteta. Kevade poole lahkus grupp tšekiste Dvietast vankritega Cukurini poole. Nende eesmärk oli terroriseerida ja röövida partisanide hulka kuuluvaid. Ründasime seda röövlite ja marodööride gruppi tagasiteel ootamatult. Lühikese, kuid julma lahingu tulemusena ei pöördunud ükski punatäht tagasi oma baasi Dvietes. Meie partisanide relvastust täiendasid kaks automaati, automaadid ja muud relvad.

1945. aasta kevadel muutus metsavendade elu järjest tihedamaks. Tõsi, me polnud veel piisavalt organiseeritud, aga teadsime hästi kõiki, kes suure metsa punkrites elasid. Mais 1945 tuli minu juurde Latgalest tuntud partisan. Stanislavs Urbanas oli temaga. Umbes nädal hiljem palus Stanislav Urban korraldada kohtumise suures metsas elavate partisanide rühmadega. S.Urbāns kutsus asutama suurde metsa Ilūkste partisanide rügementi. Ta palus mul asuda vastloodud partisanide rügemendi staabiülema kohuseid täitma. Sellest hetkest algab meie ühine tee. Rühmade ühendamine partisanirühmaks aitas kaasa vastupanuliikumise edasisele arengule.

Tšekistid kogusid erinevate "stukatšide" abiga infot meie punkri asukoha kohta ning püüdsid oma vägede ja istrebike pataljonidega likvideerida meie toetuspunkte.

1945. aasta suvel oli meil ühisaktsioon Bebrene kihelkonna partisanide ja Leedu metsavendadega. Neli meie kaaslast kaotasid lahingus elu. Pärast Doonau lahingut soovisid Susej[A1]-Slote partisanid Susej külanõukogu üle võtta. See kavatsus aga ei õnnestunud, sest abiväed tormasid tšekistide juurde. Kaotanud neli langenut, olid partisanid sunnitud taganema.

1945. aasta augustis ründasid meie maleva mehed Dviete külanõukogu. Tulistamises hukkus kaks politseinikku. Meie võit oli 10 vintpüssi ja kuulipilduja. Hiljem okupeeriti Zariņi külanõukogu ja mitmed teised uue nõukogude valitsuse asutused.

Novembris toimus lahing, kus Sudrabini rühma ründas ootamatult tšekistide üksus. Värskes lumes olid õngedel õnnestunud teha jäljed, mis viisid partisanipunkrisse. Üks partisan sai lahingus raskelt haavata ja suri mõne päeva pärast. Tšekistid jätsid lahingupaigale 5 hukkunut ja viis kuulipildujat. Järgmisel päeval tungis vaenlane palju suuremate jõududega edasi ja sattus meie staabikompanii asundusse. Pärast väikest vasturünnakut tõmbusime sügavamale metsa, kuna meie võimuses polnud sõjaväega tõsiseltvõetavasse lahingusse astuda. Kaotasime ühe sõduri.

Vaenlased piirasid ümber meie partisanide asunduse Susea metsas. Taaskord on vaenlane reetur meile jälile saatnud. Tänu üksuse ülema Albert Kaminsky leidlikkusele ja isiklikule kangelaslikkusele pääsesid kõik partisanid, kuid ülem langes taganemist varjates. Elkšų-Aknīste metsas toimunud reetmise tagajärjel hävitasid tšekistid kõik partisanide asunduse metsavennad.

Peaaegu kõik legaliseerunud partisanid arreteeriti ja saadeti Gulagi orjalaagritesse. 25. märtsil 1949 küüditati kõigi rahvuspartisanide perekonnad ja nende toetajad Siberisse. Samuti arreteeriti ja mõisteti 25 aastaks Gulagi ilma õiguseta kunagi kodumaale naasta.

[A1]Kuivab?