Läti ja Eesti ehitavad moodsaid allveelaevu

1923. aastal otsustati täiendada Läti mereväge tolleaegsete uute ja moodsate allveelaevadega. Mõlemad tulevased allveelaevad ehitati Prantsusmaal ja olid tolleaegsete Prantsuse allveelaevade modifikatsioonid. Vee peal võisid allveelaevad saavutada kiiruseks 17,5 sõlme, vee all kuni 10 sõlme. Maksimaalne sukeldumissügavus oli 70 m, meeskond oli 32 meest. Relvastus koosnes 6 torpeedotorust, 75 mm kahurist ja kahest 7,7 mm kuulipildujast. Mõlemad allveelaevad liideti Läti mereväega 1927. aastal. Järgnevatel aastatel osalesid allveelaevad Ronis ja Spīdola mereväe visiitidel Eestisse, Leedusse, Soome ja teistesse Lääne-Euroopa riikidesse. Neid võeti suure huviga vastu ka Läti sadamates. Nii kirjeldab ajaleht Ventas Balss mereväe visiiti 9. juulil 1936 ventspilsi:
Teisipäeva õhtul ilmusid silmapiirile ootamatult paksud suitsupilved, mis lähenesid kiiresti ventspilvele. Möödus vaid lühike pool tundi ja üksteise järel sisenesid reidile meie eskadrilli sõjalaevad: »Virsaitis«, »lmanta« ja »Viesturs«. Peagi järgnes neile allveelaevade baasilaev »Varonis« ning sai teatavaks, et saabumist ootavad ka allveelaevad «Spīdola» ja »Ronis«. »Virsaisil« oli eskadrilli ülem kapten T. Spāde, kelle juhtimisel saabus kogu meie sõjalaevastik Liepājast ventspilsi. Üksteise järel, sujuvalt läbi vee liikudes, sisenesid laevad sadamasse ja dokid Pilskalnsi allvoolu, Ūdeņa ja Lielo tänava vahel.

Kaldal viibinud külalised jälgisid aupaklikult, kuidas paljud ohvitserid pälvisid kangelaslikkuse eest kõrgeima autasu – Lāčplēsise ordeni. Kui linnas teatati, et kallid külalised – meie merevägi – olid ventspilsi külastanud, kogunesid paljud ventspillased laeva kai äärde. Varsti pärast „Virsaiside“ saabumist heisati mastidesse mitmesugused signaallipud, mis teatasid meremeestele eskadrilliülema loast linna puhkusele minna. Valgetesse pluusidesse riietatuna läksid sõjaväekohustustest vabad meremehed kaldale, mõned sugulasi või tuttavaid külastama, teised linnas ringi jalutama või puhkeaias sümfooniaorkestri kontserti kuulama, kolmandad aga oma kallimaga Lossimäel kohtuma ja istuma.

Kui hämarus oli juba saabunud, sisenesid sadamasse ka mõlemad allveelaevad. Märjad tekid viitasid sellele, et reisi ajal olid nad ka vee all sukeldunud. Pealtvaatajad kogunesid Ventmalasse hilisööni, jälgides suure huviga sõjalaevu ja õhtuse elu stseene neil.
Eile varahommikul tõstis eskadrill auru ja pärast kella seitset asus uuesti teele, jättes ventspilslastele lühikesest külaskäigust meeldivad mälestused.

Kui Balti riigid liideti NSV Liiduga, arvati allveelaevad Ronis ja Spīdola punalipulise Balti laevastiku koosseisu. Kui Saksa väed Teise maailmasõja alguses aga kiiresti Liepājale lähenesid, olid mõlemad allveelaevad remondiks ette valmistatud ja mitte lahinguvalmis. Tehti otsus need otse sadamas koos teiste sel ajal kasutuskõlbmatute Nõukogude allveelaevadega uputada. 1942. aastal tõstsid sakslased allveelaevad üles, kuid ilmselt ei olnud need enam merelahinguteks ja renoveerimiseks kasutatavad, seega otsustati need sulatamiseks üle anda.

Sõja puhkedes paiknesid Liepājas ka kaks Eesti allveelaeva Kalev ja Lembit. Nõukogude vägedel õnnestus need evakueerida ning mõlemat kasutati hiljem Läänemeres miinide paigutamiseks ja Saksa laevade uputamiseks.

Eestlased võtsid mõlemad allveelaevad oma mereväe koosseisu kümme aastat hiljem, 1937. aastal. Need toodeti Suurbritannias, modifitseerides olemasolevaid Briti allveelaevade valmiskonstruktsioone. Huvitaval kombel näitas Saksamaa nende allveelaevade vastu suurt huvi ja oli isegi valmis ühte allveelaeva ostma. Ilmselt tundsid sakslased huvi täiesti uue allveelaeva vastu, mille oli projekteerinud potentsiaalne vastane teisel pool La Manche'i väina.

Mõlemad allveelaevad on nime saanud Eesti kangelaste – Lembitu ja Kalevi – järgi. Vee peal on allveelaevade kiirus 13,5 sõlme, vee all 8,5. Nende maksimaalne sukeldumissügavus ulatub 90 meetrini ning relvastusse kuuluvad neli torpeedotoru ja miini. Mõlemad on varustatud ka 40 mm õhutõrjekahuri ja 7,7 mm kuulipildujaga.

Kalev osales kahes lahingoperatsioonis, alustades miinide paigaldamisega Užava ja Oviši vahelises piirkonnas, ilmselt selleks, et muuta navigatsioon ventspilsi sadama lähedal ohtlikuks. Teisel reisil 1941. aasta sügisel kadus Kalev jäljetult. Allveelaeva uppumiskohana on mainitud Soome rannikut Hanko lähedal, samuti Naisaare ehk Prangli saart Eesti ranniku lähedal. On esitatud versioone selle uppumisest pärast miinile otsasõitu või uppumisest teadmata tehnilisel põhjusel. Iseseisva riigi taastamisel korraldasid eestlased korduvalt Kalevi otsinguekspeditsioone ning allveelaeva jäänusteks peeti nii uppunud õhupalli kui ka Nõukogude sõjalaeva.

Lembit tegi sõja ajal seitse reisi, paigutades miine Arkona neemele ja patrullides, et proovida takistada neutraalse Rootsi rauamaagi tarnimist Saksa sõjatööstuskompleksi vajadusteks. Rootsi varud katsid väidetavalt umbes 40% Saksamaa terasetootmisvajadusest. Pärast sõda kasutati allveelaeva väljaõppekeskusena kuni 1979. aastani. Hiljem viidi see Tallinna ja on nüüd oma täies hiilguses restaureeritud ja eksponeeritud Meremuuseumi sadama ekspositsiooniosa vesilennukite angaarides.

Läti plaanis enne sõda osta veel kaks suurema tonnaažiga allveelaeva, eestlased aga tahtsid Soome ehitada veel kolm allveelaeva. See oleks oluliselt tugevdanud mõlema riigi mereväge ja merepiiride turvalisust, kuid saatus oli 20. sajandi esimesel poolel määranud sündmuste käigu teistsuguseks.

Ainus säilinud allveelaeva Lembit saab Tallinnas näha Meremuuseumi näitusel Lennusadama renoveeritud vesilennukite angaarides.