Läti ja Eesti ehitavad kaasaegseid allveelaevu

1923. aastal tehti otsus täiendada Läti mereväge uute ja siis moodsate allveelaevadega. Mõlemad tulevased allveelaevad ehitatakse Prantsusmaal ja on modifikatsioon tolleaegsetest Prantsuse allveelaevadest. Vee kohal suudab allveelaev saavutada kiiruse 17,5 sõlme, vee all - kuni 10 sõlme. Maksimaalne sukeldumissügavus - 70 m, meeskond 32 meest. Relvastatud 6 torpeedoga, 75 mm püstoliga ja kahe 7,7 mm kuulipildujaga. Mõlemad allveelaevad võeti Läti laevastikku 1927. aastal. Järgnevatel aastatel osalevad allveelaevad Ronis ja Spidola mereväevisiitidel Eestis, Leedus, Soomes ja teistes Lääne -Euroopa riikides. Neid oodatakse suure huviga ka Läti sadamate vastu. Nii kirjeldab ajaleht Ventas Balss 9. juulil 1936 toimunud mereväekülastust Ventspilsi:
Teisipäeva õhtul ilmusid silmapiirile järsult paksud suitsupilved, mis lähenevad kiiresti Ventspilsi poole. Aega kulus vaid lühike pool tundi ja üksteise järel astusid reidile meie eskaadri sõjalaevad: "Virsaitis", "lmanta" ja "Viesturs". Peagi järgnes neile allveelaevade baaslaev " Hero" ja sai teatavaks, et saabumist ootavad ka allveelaevad "Spidola" ja "Ronis". "Virsaiša" peal oli mereväekapteni eskaadriülem. T. Spāde, kelle juhtimisel saabus Liepājast teel Ventspilsi ka meie täieõiguslik merevägi. Üksteise järel vett libistades sisenesid laevad sadamasse ja maandusid Pilskalnsi all, Ūdeņa ja Lielo tänava vahel.

Kaldal olnud kelnerid jälgisid väärikalt, et paljude ohvitseride rindu kaunistas kõrgeim kangelaslikkuse märk - Lāčplēsise orden. Kui linnas sai teatavaks, et Ventspilsi külastasid kallid külalised - meie merevägi, kogunes kai äärde palju ventspillasi. Varsti pärast tema saabumist heisati "Virsaiša" mastidele mitmesuguseid signaalklappe, mis teavitasid madruseid eskaadri loast linna puhkama minna. Valgetesse pluusidesse riietatuna maandusid teenistusest vabastatud meremehed, osa sugulaste või tuttavate juurde, mõned linnas jalutama või puhkeaias sümfooniaorkestri kontserti kuulama, kolmandad aga kohtuma ja istuma lossimäele nende daam.

Kui tool oli juba laskunud, sisenesid sadamasse ka mõlemad allveelaevad. Märg tekk näitas, et ka need olid reisi ajal vee alla vajunud. Kuni keskööni kogunesid Ventmalasse pealtvaatajad, kes jälgisid elava huviga sõjalaevu ja õhtuse elu stseene nende peal.
Õhtul oli varane eskadron auru ja pärast piiksu. 7 läks uuesti merele, jättes Ventspilsi elanikele lühikesest külastusest meeldivad mälestused.

Kui Balti riigid liitusid NSV Liiduga, kuulusid allveelaevad Ronis ja Spidola Punase lipuga Balti mereväkke. Kui aga Saksa väed teise maailmasõja alguses Liepājale kiiresti lähenesid, olid mõlemad allveelaevad remondiks ette valmistatud ega olnud lahinguvõimelised. Otsustatakse uputada need otse sadamasse koos teiste Nõukogude allveelaevadega, mida sel ajal kasutada ei saa. 1942. aastal kaevasid sakslased allveelaevad välja, kuid mõnda aega ei saanud neid enam kasutada merelahinguteks ja ülesehituseks, mistõttu otsustati need üle sulatamiseks üle anda.

Sõja alguses asusid Liepajas ka Eesti allveelaevad Kalev ja Lembit. Neid evakueerivad Nõukogude väed ning mõlemat kasutatakse hiljem miinide paigutamiseks ja Saksa laevade uputamiseks Läänemerele.

Eestlased lülitasid mõlemad oma allveelaevad oma mereväkke kümme aastat hiljem, 1937. aastal. Need on valmistatud Ühendkuningriigis, muutes olemasolevaid Briti allveelaevade arendusi. Huvitaval kombel näitab Saksamaa nende allveelaevade vastu suurt huvi, kes on valmis isegi ühe allveelaeva ostma. Ilmselt leiavad sakslased teisel pool La Manche'i väina potentsiaalsete vastaste ehitatud huvitava uue allveelaeva.

Mõlemad allveelaevad on saanud nime Eesti kangelaste järgi - Lembit ja Kalev. Vee kohal suudab allveelaev sooritada kiiruse 13,5 sõlme, vee all - 8,5. Maksimaalne sukeldumissügavus ulatub 90 meetrini, relvastuses aga neli torpeedomasinat ja miinid. Igal neist on ka 40 mm õhutõrjerelv ja 7,7 mm kuulipilduja.

Kalev osaleb 2 lahingutegevuses, alustades miinide paigaldamisega Užavast Ovišini, ilmselt selleks, et muuta navigeerimine Ventspilsi sadama lähedal ohtlikuks. Oma teisel reisil 1941. sügisel kaob Kalev jäljetult. Allveelaeva hukkumispaigaks on Soome rannik Hanko lähedal, samuti Naisare saar või Prangli saar Eesti rannikul. Esitatud on versioone selle surmast miinide kokkupõrke või teadmata tehnilistel põhjustel uppumise tõttu. Vaba riigi taastamise ajal korraldasid eestlased korduvalt Kalevi otsinguretki ning allveelaevade jäänustena hoiti nii uppunud aerostaati kui ka Nõukogude sõjalaeva.

Sõja ajal tegi Lembit 7 reisi, mille käigus pani Arkona neemele miinid ja tegi patrulle, et vältida rauamaakide tarnimist neutraalsest Rootsist Saksa sõjatööstuskompleksi vajadusteks. Rootsi tarnib umbes 40% Saksamaa terasetoodangust. Pärast sõda kasutati allveelaeva väljaõppekeskusena kuni 1979. aastani. Hiljem koliti see Tallinna ja see on nüüd täismõõdus taastatud meremuuseumi sadamaekspositsiooni vesilennukite angaaride näitusel.

Läti oli enne sõda plaaninud osta veel kaks suurema tonnaažiga allveelaeva, kuid eestlased tahtsid Soomes ehitada veel 3 allveelaeva. See oleks oluliselt tugevdanud mõlema riigi merevägesid ja merepiiride turvalisust, kuid saatus oli 20. sajandil otsustanud sündmuste teistsuguse käigu. esimesel poolel.

Ainsat säilinud allveelaeva Lembit saab näha Tallinna meremuuseumi ekspositsioonis Lennusadama jaoks renoveeritud vesilennukite angaarides.