Tehumardi öölahing
8. oktoobri õhtul pimedas kohtusid Tehumardi küla juures edasiliikunud Nõukogude ja taganevad Saksa väeosad.
Vahetult enne kohale jõudnud ja mõlemale poole maanteed laagrisse asuvale major Vladimir Milleri eelsalgale lähenes Kuressaare poolt Salme suunas liikuv kapten Klaus Ritteri grenaderipataljon koos tankijäägrite üksusega.
Kapten Klaus Ritter on meenutanud:
„Aimasin eesoleval teelõigul vaenlast. Arvestades sellega andsin kolonni võitlejatele kindlad korraldused ja juhtnöörid. Eesmärk oli võimalikult vaikselt ja märkamatult mööda maanteed teispool Salme jõge liikuda. Seal olid omad juba kaitses. Lubasin kõigist relvadest tule avada ainult minu püstolilasu peale. Niisiis liikusime edasi, kuni äkki enne Salme jõge avastasime end keset vaenlase laagrit.”
Kohalik elanik Hermiine Saar on meenutanud:
„Kell 20.00 läks Tehumardi kandis selliseks raginaks ja laskmiseks. Sinna sekka kostus valju kisa ning hõikeid. Õhku tõusid valged ja rohelised raketid.“
Kapten Klaus Ritter: „Liikudes vaenlase laagri keskelt edasi, nägime vasakut kätt tee ääres seismas töötavate mootoritega nelja vastase tanki T-34. Tankistid, märgates meie kolonni ees liikuvat väikest Ameerika trofeetanketti, mille külgedele olid maalitud ristid, asusid seda kohe rammima. Tanketi juht pani otsekohe tagurpidi käigu sisse. Tagurdades sõitis ta üle talle järgnenud üksusest. Kostis karjeid ja oigeid. Avasin püstolist tule. Selle peale avas kogu kolonn vasakul ja paremal laagris olevate vastaste pihta kõigist käsirelvadest marulise tule. Algas jooksmine. Püüdsime vaenlase laagrist lihtsalt läbi joosta.”
Fjodor Paulmann on meenutanud raamatus „Tuli ja manööver”: „Rivist lüüakse välja vaenlase juhttank. See pöörab risti teele, jääb seisma ja süttib. Leegitseva tanki otsa kihutavad transpordimasinad. Tekib kohutav virrvarr. Tee on ummistunud. Meie kergetankid ja iseliikuvad suurtükid annavad hävitavat tuld seisma jäänud kolonnile, nende mürsud lõhkevad kogu kolonni ulatuses. Mitmed masinad süttivad. [… ] Tehumardi lahinguväli rappub ebainimlikus häälte kaoses.”
Kapten Hermann Ulrichs on meenutanud: „Hobused kappasid, sõdurid jooksid, kõik tahtsid nii kiiresti kui võimalik jõuda üle kanali päästvale sillale, mis ühendas Saaremaad ja Sõrve poolsaart.”
Hommikul avanes Tehumardi küla juures õõvastav vaatepilt. Läbisegi olid mitusada langenut punaväelast ja sakslast. Kuni tänaseni on veel ebaselge lahingu tegelik käik ja vaenupoolte kaotused.
Võib oletada, et vastaspoole kaotused olid langenutena kokku kuni 500 võitlejat.
1. Muinsuskaitseameti kultuurimälestiste register. Militaarpärand. https://www.register.muinas.ee
2. Vendel, Fred. Sügis 1944. Lahingud Lääne-Eesti saartel ja Sõrves. Tallinn, 2020.
Teie kommentaarid
Seotud objektid
Tehumardi öölahingus hukkunute memoriaal
1944. aasta 8. oktoobril, kell 20.00 toimus Tehumardi küla juures Sõrve taanduva Saksa pataljoni ja Punaarmee vahel kokkupõrge. Tolleaegne lahingupaik asub Kuressaare-Sääre maantee 18. kilomeetril.
Kokkupõrke mälestuseks püstitati 1966. aastal selle lähedusse monument ja rajati ka Punaarmee vennaskalmistu. 21 meetri kõrgune monument kujutab endast betoonmõõka, mille horisontaalselt läbivat käepidemekaitset kaunistavad sõjameeste näod. Lisaks on käepidemekaitsmele raiutud eesti ja vene keeles kirjad: "1941-1945. Nõukogude sõjameestele ja Saaremaa kaitsjaile ja vabastajaile." Tehumardi vennaskalmistu koosneb aga 90 dolomiidiplaadist, millel on välja taotud langenud punaväelaste nimed.
Liikudes vennaskalmistult poolsada meetrit mööda maanteed Sõrve poole, tuleb paremat kätt tee ääres nähtavale suur graniidist mälestuskivi. See avati 2012. aasta 15. juulil ja on asetatud umbes lahingu keskkohta. Kivile on paigaldatud plaat, millel on tekst: "Siin puhkes 8. oktoobril 1944 Tehumardi öölahing.“
Tehumardi kalmistu on 2024. aastal eemaldatud, kuid mälestussammas on alles, kuigi osa tekstist on osaliselt varjatud.
Tundsin nooruses (praegu 67-aastane) Nikolai (kõik kutsusid teda Koljaks) Rosmanni, kes oli selles lahingus osaleja. Mõnikord meenus Koljale see veresaun (Kolja sõnul ei saa seda teisiti nimetada), kui ta oli purjus. Nad lõikasid ja peksid vaenlast pilkases pimeduses, tuvastades ta puudutuse, juuste järgi, kui tal oli tihedalt lõigatud soeng, siis ta oli tema oma, kui tal oli soeng, siis oli ta sakslane, ei, saa aru ! Lahinguvälja kohal kostis eesti- ja saksakeelseid karjeid ja sõimu, haavatute oigamist, tulistamist, kuid enamasti võideldi käest-kätte. Eestlased võitsid. Kolja mäletas veel selliseid pisiasju, kuidas ta käsi pimedas kogemata sakslase mantli taskusse kukkus ja seal oli suupill ja me maadlesime selle sakslasega, ma tegin ta. Kolja ei täpsustanud, kuidas ta seda täpselt tegi.