Miinid, pommid, torpeedod ja keemiarelvad Läänemeres

Nimelt väideti, et Vene armee viis 1990. aastate alguses Balti riikidest väljaviimise ajal Liepāja sadamast keemiarelvade ja tuumajäätmetega konteinereid ning uputas need Läänemerre Gotlandi saare lähedal. Rootsi valitsust olevat sellest teavitatud, kuid seda fakti hoiti saladuses... Venemaa pool eitab seda fakti, samas kui Läti kaitseministeerium möönab võimalust, et vägede väljaviimise ajal võidi uputada mõned sõjalise sisuga konteinerid, kuigi selle kohta pole konkreetseid fakte... Aeg näitab, kas keegi üritab seda teavet kontrollida ja mis sellest kõigest edasi saab. Siiski kerkib aeg-ajalt Läänemerre uputatud relvade ning kahe viimase maailmasõja tagajärgede ja pärandi küsimus meedias kogu Läänemere piirkonnas.

Peaaegu igal aastal viiakse Läänemeres läbi ulatuslikke miinitõrjeoperatsioone, kuna meri oli nii Esimese kui ka Teise maailmasõja ajal tugevalt mineeritud. Leitakse ja likvideeritakse Venemaal toodetud ankurmiine M-08, M-12, KB, Saksamaal paigaldatud magnetpõhjamiine LMB, Saksa ja Venemaal toodetud torpeedod ja muid sarnaseid aardeid. Isegi 1908. ja 1912. aastal toodetud meremiinid on endiselt ohtlikud, millega kalurid siiani kokku puutuvad ja mida sageli leidub laevateede lähedal, isegi Irbe väinas. Ekspertarvutuste kohaselt võib meres olla veel umbes 28 000 miini ja lõhkekeha ning neist umbes 15 000 asub Irbe väina laevateede vahetus läheduses.

Ohtlikke leide võib aga leida mitte ainult rannikust kaugel, vaid ka sadamavetes. Näiteks on Liepāja sadama vetest leitud mitu miinipilduja mürsku ja lõhkekeha, mis on tõendiks siin kunagi toimunud lahingutest. Kuid see pole veel kõik. Pärast Teist maailmasõda uputati Läänemerre tohutu hulk keemiarelvi – umbes 40 000 tonni. Nende hulgas olid sinepigaas, närvigaas tabuun, lämbumisgaas fosgeen ja arseeni sisaldavad ühendid. Pärast sõda uputati seda keemilist laskemoona suurtes kogustes Taani saare Bornholmi lähedale, Rootsi saare Gotlandi lähedale ja umbes 100 kilomeetrit Liepājast läänes. Tõenäoliselt toodi need otse Liepāja sadamast ning osa laskemoona uputati ilma nendesse prügimägedesse viimata ja suhteliselt madalale sügavusele (ainult 20 meetrit!). On kahtlusi, et seejärel puidust kastidesse maetud laskemoon on aja jooksul hoovuste mõju all olnud ja on nüüd võimalik, et laiali pillutud kujuteldamatult suurtele aladele.

Selle laskemoona ohtlikkuse kohta on üsna vastakaid arvamusi. Ühelt poolt on häirekell ja massimeedia kirjutab kiludest sinepigaasi tarretises, kuid teiselt poolt olid kolmkümmend aastat tagasi Taani väinades lastud laengud roostes ja tühjad, läheduses pole reostust tuvastatud ning arvatakse, et kahjulikud gaasid fosgeen ja tabun on aja jooksul lagunenud. Teine asi on sinepigaas, mis väidetavalt külmub vee alumistes kihtides nullilähedase temperatuuri juures, on sellises agregaatolekus ohutu ega saa hõljuda. Kuid juba üheksakümnendate alguses on Liepāja poole kalurid korduvalt tõmmanud välja selliseid lõhkepead, mille võrgus oli sinepigaas, mis on põhjustanud olulisi terviseprobleeme, sest sinepigaas on päikesevalguse ja sooja õhutemperatuuri käes soojenenud ja kiiresti oma mürgised omadused taastanud. Esimesed sarnased juhtumid registreeriti 1950. aastatel ja aja jooksul on kalurid õppinud ohtlikke piirkondi vältima. Kui kaugel keemiarelvad Liepāja sadamast tegelikult asuvad, saame vaid oletada.

Ärgem unustagem, et Kuramaa katlas toimusid sõja viimasel hetkel ägedad lahingud ning koondati märkimisväärsed vastujõud ja relvastus. Kõllskveeki rannalt ootamatult leitud keemiarelva laeng, millel oli saksakeelne kiri „Yperit“, võib olla tõsiseks hoiatuseks. Seega sisaldas koljuga kaunistatud laeng sinepigaasi. Inimesed evakueeriti rannalt kiiresti, kuid laeng ei tekitanud kahju. Pärast seda intsidenti tegi Leedu väidetavalt rahvusvahelist kära merre heidetud sõjarelvade pärast, kuid skandaal vaibus järk-järgult ja vaikselt. Ühelt poolt arvatakse, et Läänemeri võib nende keemiliste laengute tõttu muutuda surnud mereks ja kogu elu selles võib hukkuda, et mürgised ained võivad põhjustada eluvormide mutatsioone ja et aja jooksul võivad kannatada ka inimesed. Rootsis on mõned teadlased avaldanud arvamust, et viimastel aastakümnetel on Läänemere-äärsetes riikides vähihaigete arv märgatavalt suurenenud ja nad usuvad, et see on tingitud merre heidetud keemiarelvadest, mis järk-järgult imbuvad keskkonda ja satuvad ka õhku. Mõned usuvad, et Läänemerd ootab ees järjekordse Tšernobõli saatus, teised usuvad, et ohtu on tugevalt üle hinnatud ja teesklevad seetõttu, et ei näe seda probleemi.