Miinid, pommid, torpeedod ja keemiarelvad Läänemerel

Nimelt on väidetud, et Vene armee eemaldas oma väed Balti riikidest väljaviimise käigus 1990. aastate alguses Liepaja sadama Liepaja sadamast ning viskas Läänemerele konteinerid keemiarelva ja tuumajäätmetega Gotlandi saare lähedal. Lisaks on Rootsi valitsust sellest teavitatud, kuid seda fakti on varjatud ... Venemaa pool eitab seda fakti, samas kui Läti kaitseministeerium lubab võimalust, et mõned sõjalise sisuga konteinerid võisid selle käigus uputada vägede väljaviimisest, kuigi teatud fakt mitte ... Kas keegi proovib seda teavet kontrollida ja millega see kõik lõpuks välja jõuab, näitab aeg. Aeg -ajalt kerkib aga meedias üle kogu Läänemere piirkonna küsimus Läänemerre uputatud relvade ning kahe möödunud maailmasõja tagajärgede ja nende pärandi kohta.

Peaaegu igal aastal toimuvad Läänemerel ulatuslikud miinide otsimise operatsioonid, kuna nii esimese kui ka teise maailmasõja ajal oli meri tugevalt kaevandatud. Leitakse ja likvideeritakse vene stiilis ankurmiinid M-08, M-12, KB, Saksamaal valmistatud magnetilised maamiinid LMB, Saksa ja Vene torpeedod ning muud sarnased aarded. Isegi 1908. ja 1912. aastal toodetud meremiinid, millega kalurid ikka veel kokku puutuvad ja mida sageli leitakse laevateede läheduses, isegi Irbe väinas, on endiselt ohtlikud. Ekspertide hinnangul võib meres olla endiselt umbes 28 000 miini ja plahvatusohtlikku eset, millest umbes 15 000 asub Irbe väina laevateede vahetus läheduses.

Ohtlikke leide võib aga esineda mitte ainult rannikust kaugel, vaid ka sadamavetes. Näiteks Liepāja sadama akvatooriumilt on siin kunagi toimunud lahingute kinnituseks leitud rohkem kui üks mördimürsk ja lõhkekeha. Kuid see pole veel kõik. Pärast Teist maailmasõda heideti Läänemerre tohutul hulgal keemiarelvi - umbes 40,00 tonni. Need sisaldasid sinepi- või sinepigaasi, närvigaasi tabunit, lämmatavat gaasi fosgeeni ja muid arseeni sisaldavaid ühendeid. Pärast sõda heideti seda keemilist laskemoona suurtes kogustes Taani Bornholmi saarele, Rootsi Gotlandi saarele ja umbes 100 kilomeetrit Liepajast lääne poole. Tõenäoliselt võeti need otse Liepaja sadamast ja osa laskemoona uputati nendesse uppumiskohtadesse toimetamata ja suhteliselt väikesel (vaid 20 meetri!) Sügavusel. Kahtlustatakse, et siis puukastidesse vajunud laskemoon on aja jooksul kokku puutunud hoovustega ja võib nüüd olla kujuteldamatult suurtel aladel laiali.

Selle laskemoona ohtlikkuse kohta on üsna vastakaid seisukohti. Ühest küljest tõstetakse ärevust ja meedias kirjutatakse kilusid sinepitarretises, kuid teisest küljest on süüdistused Taani väinades kolmkümmend aastat tagasi olnud roostes ja tühjad, reostust pole lähedalt leitud ja kahjulikud gaasid fosgeen ja tabu on aja jooksul lagunenud. Teine asi on sinep, mis nullilähedastel temperatuuridel alumistes veekihtides justkui külmub, on oma füüsilises olekus kahjutu ega suuda ujuda. Kuid 1990. aastate alguses tõmbasid Liepājas poole kalurid rohkem kui korra selliseid lahinguid sinepiga võrkudesse, mis põhjustas olulisi terviseprobleeme, kuna sinep soojendas ja taastas kiiresti oma toksilised omadused päikesevalguse ja sooja õhutemperatuuri korral. Esimesed sarnased juhtumid registreeriti 1950. aastatel ning kalurid on aja jooksul õppinud ohtlikke kohti vältima. Siiski võime öelda, kui kaugel on keemilised lõhkepead Liepaja sadamast.

Ärgem unustagem, et Kurzeme potis käisid sõja viimasel hetkel rasked lahingud ning koondusid märkimisväärsed vastujõud ja relvastus. Tõsine hoiatus võib olla süüdistus keemilistes sõjapidamises kasutatavates ainetes, mis leiti ootamatult Klaipeda rannalt, seda kaunistas saksakeelne kiri "Yperit". Nii et koljuga kaunistatud laengus oli sinepit. Inimesed evakueeriti kiiruga rannast, kuid mürsk kahju ei tekitanud. Pärast seda intsidenti oli Leedu merele heidetud laskemoona pärast rahvusvahelist lärmi teinud, kuid skandaal vaibus järk -järgult ja vaikis. Ühest küljest arvatakse, et Läänemeri võib nende keemiliste laengute tõttu muutuda surnud mereks ning kogu elu seal võib olla laastatud, mürgised ained võivad põhjustada mutatsioone eluvormides ja aja jooksul ka inimesi. Rootsis on mõned teadlased öelnud, et viimastel aastakümnetel on vähihaigete arv Läänemere -äärsetes riikides järsult kasvanud ning nad usuvad, et merele heidetakse keemilisi sõjaaineid, mis järk -järgult imenduvad keskkonda ja lasevad merre. õhk, on süüdi. Mõned usuvad, et teise Tšernobõli saatus ootab Läänemerd, teised usuvad, et oht on tugevalt üle hinnatud ja seetõttu teesklevad, et ei näe seda probleemi.