Pilsblīdene lahing Roberts Ancānsi memuaarides

"Ööl vastu 16. märtsi vahetasid sakslased minu üksuse Lestenes välja. Oleme jälle teel. Meie diviis täidab "tuletõrjujate" rolli. Sajab vihma. Päevavalguse saabudes oleme Jaunpilsis. Kohe alustavad ka bolševikud õhurünnakuid, alles hea tunni pärast saame oma teekonda jätkata. Vihm nõrgeneb ja muutub järk-järgult lumeks. Mehed kõnnivad vankrite taga, külmunud, kuid venelaste õhurünnakuid pole enam nii palju karta. Nii jätkame oma teekonda Zebre järve äärde."
Zebre järve ääres ja Salduse piirkonnas kõmisevad lakkamatult kahuripaugud. Kuramaa kuues lahing jätkub neljandat päeva. Õhtul jõuame N. mõisa, kus kiiruga laagri püsti paneme. Hommikuks peame asendama lüüasaanud Saksa üksused.
Aga autode saabudes pole hommik veel saabunud ja me peame sõitma Pilsblīdenisse, kus on 8 km sügavune sissetung. Ilm on selginenud, kuu paistab ja hakkab jäätuma. Alguses peatub auto tihti, sest jääme mudasse kinni ja rattad on kaetud paksu Kuramaa savikihiga. Peagi aga sulatab pakane muda ja me saame Skrunda maja juures välja. Mehed pole kaks ööd maganud, on näljased ja nüüd jäävad kõik magama nagu surnud.
Koos rügemendiülemaga läheme Saksa diviisi staapi lahingukäsklusi saama. Meid võetakse kohe vastu ja oleme üllatunud, kindral Schulz pöördub meie poole läti keeles, sest ta on teeninud Läti armees ja juhtinud suurtükiväerügementi. Meie ülesanne on vallutada Pilsblīdene loss ja Salduse suunas kulgev mägismaa. Olukord rindel on ebaselge.
Läheme rügemendi uude juhtimispunkti – Kuiļi mājas – ja laua kohale nõjatudes uurime rünnaku suunda. Olen siinse maastiku hea tundja, sest 1940. aastal, kui 1. Liepāja jalaväerügement Kuramaale paigutati, teenisin otse Pilsblīdene lossis ja olen selle läheduses osalenud paljudel lahingukoolitustel.
Suurtükiväe tuli pidi algama, aga ei midagi. Helistasin rügemendiülemale. Ta lubas, et see algab, aga Saksa suurtükivägi ei töötanud enam korralikult. Rünnak lükati tund aega edasi. Mehed olid kurnatud. Isegi postide vahetamine oli raske. Bolševike suurtükivägi ja granaadiheitjad hakkasid meie kohal tulistama. Lõpuks kell 17 hakkasid ka meie suurtükid veidi tulistama ja kell 17.30 läksime rünnakule. Bolševikud olid meie rünnakut oodanud mitu tundi. Surusime kiiresti edasitungivad rühmad maha ja jõudsime lossi, aga kaugemale me ei saanud, sest ühel hetkel algas meie pihta bolševike automaatrelvade tuli, mis oli nii tugev, et me ei suutnud isegi pead tõsta. Nad tulistasid mitte ainult majade igast nurgast, vaid ka akendest ja pööningutelt. Lossihoovis ja ümbruskonnas oli kostnud tugev tankide mürin.
Mitmed neist osalesid lahingus, aga meie tankid parki ei pääsenud. Vaenlase tank oli tankide rusikatele kättesaamatus kohas. Oleks rumal rünnakut jätkata, miks peaksime proovima rünnata vasakult, tiigist mööda minnes.
Ka see manööver ebaõnnestub ning ettevõte peab läbipõlenud pargi kahjumiga taanduma.
Pärast ebaõnnestunud rünnakut hakkavad bolševikud initsiatiivi haarama ja ründavad meie kompaniid kõrgendikul mõlemalt küljelt, üks lossilt ja teine metsast mööda Kaulači teed. Pimeduse saabudes oleme sunnitud kompanii tagasi tõmbama ja asuma kaitsele mööda raudtee serva. Väsimus on ületamatu. Algab kolmas unetu öö. Suurte raskustega õnnestub meil korraldada postide vahetusi.
Järsku on palees ja selle taga palju vaenlase tegevust. Käsklused, hüüded, prožektorid, mootorite müra. Vahipost on seda jälginud vähemalt pool tundi. Mõne aja pärast alustavad bolševikud tõepoolest öörünnakut tugeva tankide toetusel, kui kogu õhk vibreerib. Me kõik tormame jaamast välja positsioonidele raudteetammil. Kell on veidi üle ühe. Raketid langevad langevarjudega, aeglaselt liugledes. Viis Tiigrit lähevad lahingusse. Minu funkistid teatavad olukorrast komandörile, kuid nad ei kutsu suurtükiväge kohale. Lõpuks juhtub midagi ebatavalist.

Meie saatjal on õnnestunud püüda kinni sama laine mis bolševikel ja nüüd hakkame mängima Vene tankist major Arturovi rolli.
Selle Artūrovi abiga suunasime saabuva rünnaku sinna, kus raudteel pool laius väike lahtise jääkihiga järv. Bolševike tank oli leekides, tulistades pidevalt kuulipildujatest ja plahvatasid granaadid.
Sama äkki kui see algas, lõppes ka võitlus. Mehed lähevad rahule, see ei kesta kaua. Venelased tahavad pettuse eest kätte maksta.
Valgus hakkab hääbuma ja nüüd märkame, et bolševikud ründavad terve tankipataljoni ja mitme jalaväekompaniiga. Meil õnnestub ka oma suurtükivägi kohale kutsuda ja kuna ma piirkonda hästi tunnen, tahan ma Tiigritega õnne proovida. Tankiohvitseriga on kõik juba kokku lepitud.
Meie eesmärk on võtta sisse vaikne positsioon, kus vasakul on 3 tanki katte all, lasta bolševikel jõuda raudteeliinini ja seejärel nad külgtulega hävitada.
Õhk on juba käes ja lahing on täies hoos. Jaam on kõigi vaenlase raskete ja automaatrelvade sihtmärgiks. Olime just tankileitnandiga piirkonda uurinud, kui granaat tabab tanki ja killud kogunevad ohtralt mu paremasse kätte ja...
jalas.
Rünnak on peatatud, aga mu jõud hakkab otsa saama.
Palun jaama kaitsjatelt tungivalt vähemalt 10 tankist koosnevat täiendust, aga enne nende saabumist satub jaam pärastlõunal toimuvas kolmandas venelaste rünnakus nende kätte.
Kiirabi viib mind aeglaselt tagalasse. Teel kohtan uusi üksusi ja tanke, mis annab mulle usku, et kõik saab jälle korda.
Juhi kõrval istudes märkan peeglist, kui väsinud, habemik, tahmas, verine ja kahvatu ma välja näen.
Kell 10 olen Vānes, aga järgmisel päeval saabuvad uued haavatud ja mind viiakse Stendisse ja sealt edasi Talsi. Seal õmmeldakse haavu aeglaselt kinni ja 13 august mu käsivarrel on avatud ainult 7.
Lihavõtted lähenevad ja Talsi uues koolis, mis on nüüd sõjaväehaigla, on palju külastajaid ja delegatsioone. Meie sõduritel pole vähem kingitusi kui vanasti Riias, Kuramaa usub oma võitlejatesse.