Robert Ancānsi mälestustes Pilsblīdene lahingust

"Ööl vastu 16.-17. märtsi asendati minu üksus Lestenes sakslastega. Oleme taas teel. Meie diviis tegutseb "tuletõrjujana". Sajab. Valguse saabudes oleme Jaunpilsis. Kohe hakkavad lendama ka bolševikud, teekonda saame jätkata alles tubli tunni pärast. Vihm eeldab järk-järgulist üleminekut lumele. Vankrite taga jalutavad mehed on küll vihased, aga venelaste rünnakuid nad nii väga kartma ei pea. Jätkame teed Sebre järve äärde.
Sebre järve ääres ja Salduse rajoonis on pidevad suurtükid. Kuues Kurzeme lahing jätkub neljandat päeva. Õhtuks jõuame N. mõisa, kuhu meil on kiire. Peame hommikuks asendama sakslaste lüüa saanud osad.
Aga kohale jõudmine pole veel loomulik, kui autod on kohal ja peame sõitma Pilsblideneni, kus on 8 km sügavune invasioon. Selgub, et kuuvalgus paistab ja hakkab külm. Alguses jääb auto tihti seisma, sest sõidame porisse ja rattad jäätuvad ümber suure Kurzeme savikihiga. Varsti aga keeb pakane poriseks ja maha saame Skrundu kodus. Mehed pole kaks ööd maganud, on näljased ja nüüd puhkavad kõik nagu niiduk.
Koos rügemendiülemaga läheme Saksa diviisi staapi lahingukäsku vastu võtma. Oleme kohe omaks võetud ja üllatunud, gen. Schulz pöördub meie poole läti keeles, kuna ta on teeninud Läti sõjaväes ja juhatanud suurtükiväerügementi. Meie ülesandeks on hõivata Pilsblīdene loss ja mägismaa Salduse poole. Esiosa asukoht on ebaselge.
Läheme rügemendi uuele missioonile - Kultide majja ja oleme ümber pööranud ja rünnaku suunda uurinud, siin olen hea piirkonna tundja, sest 1940. aastal, mil 1. Liepaja jalaväerügement asus a. Kurzeme, teenisin paljudel lahinguväljaõppetel.
Suurtükivägi oleks pidanud algama, aga ei midagi. Helista rügemendi ülemale. Lubas küll, aga Saksa suurtükivägi enam ei tööta. Rünnak lükatakse ühe tunni võrra edasi. Mehed on väsinud. Asjade vahetamine on isegi keeruline. Bolševike suurtükivägi ja granaadiheitjad hakkavad meie kohal tulistama. Lõpuks pl. 17 meie suurtükid ja pl. 17.30 läheme rünnakule. Bolševikud on meie rünnakut oodanud mitu tundi. Kuigi surume kiiresti väljaulatuvad rinderühmad maha ja olemegi lossi juures, ei liigu me enam edasi, sest ühel hetkel hakkab meie kohal käima bolševike automaatide lukk, mis on nii tugev, et me ei jõua riistagi tõsta. Pildistage mitte ainult kõigist maja nurkadest, vaid ka akendest ja pööningutest. Lossihoovis ja ümbruses tugev tankide mürin.
Mitmed neist osalesid lahingus, kuid meie tanke pargis polnud. tankirusikate vaenlane on kättesaamatus. Rünnakut jätkata oleks rumal, milleks tagasi tõmbuda, et proovida rünnata vasakult, tiigist mööda minnes.
Ka see manööver ei õnnestu ja läbi põlenud pargi tuleb ehted kaotustega tagasi tõmmata.
Pärast ebaõnnestunud rünnakut hakkavad bolševikud haarama initsiatiivi ja ründama meie ehteid mägismaal mõlemalt küljelt. on lossist on mööda Kaulači teed metsast. Pimeduse saabudes oleme sunnitud oma ehted tagasi võtma ja mööda raudteeliini äärt edasi kaitsma. Väsimus on ületamatu. Algab kolmas unetuse öö. Üksuste vahetusi on väga raske korraldada.
Ühtäkki algab lossis ja selle ümbruses suur vaenlase sagimine. Käsklused, karjed, prožektorid, mootorimürin. Üksust on vaadatud vähemalt pool tundi. Mõne aja pärast alustavad enamlased tõesti tugeva tankitoetusega öist rünnakut, kuna kogu õhk vibreerib. Me viskame kõik jaamast välja raudteetammi äärde. Kell on veidi üle ühe. Aeglaselt libisedes kukuvad raketid langevarjudesse. Viis tiigrit astuvad lahingusse. Minu ametnikud teatavad olukorrast komandörile, kuid suurtükivägi ei suuda välja kutsuda Midagi ebatavalist on lõpuks juhtumas

Meie saatja on suutnud enamlastega sama laine vastu võtta ja nüüd hakkame mängima Vene tankimajorit Arturovit.
Selle Artūrovi abil suunasime gativeni rünnaku sinna, kus järv jääb lahtise jääkihiga raudteel. Leekides bolševike tank laseb automaatidest pidevate mürskudena, granaadid plahvatavad.
Sama ootamatult kui lahingud algasid, lõppesid lahingud. Mehed lähevad rahu, nii et see ei võta kaua aega. Venelased tahavad pettuse eest tasuda.
Valgus hakkab higistama ja nüüd märkame, et bolševikud ründavad terve tankipataljoni ja mitme jalaväeornamendiga. Meil õnnestub ka oma suurtükivägi välja kutsuda ja piirkonda hästi tundes tahan Tiigrites õnne proovida. Tankiohvitseriga on kõik juba kokku lepitud.
Meie kavatsus on võtta vasakpoolsete sildi all 3 tankiga vaikne positsioon, et lasta vingerpussid raudteeliinile ja seejärel küljetulega hävitada.
Õhku on juba käes ja lahing käib täies hoos. Jaam on kõigi vaenlase raske- ja automaatrelvade sihtmärk. Minu tankileitnant uuris just piirkonda, kus granaat tabas tanki ja mu paremas käes rikkalikult killustikku.
jalgsi.
Rünnak on peatunud, kuid minu jõud on lõppemas.
Jaama kaitsjad paluvad kiirkorras lisajõude ja vähemalt 10 tanki, kuid enne nende saabumist, pärastlõunal toimuval kolmandal Vene rünnakul, langeb jaam nende kätte.
Kiirabi viib mind aeglaselt tahapoole. Teel kohtan uusi ehteid ja ka tanke, mis annavad kindlustunde, et kõik saab jälle korda.
Juhi kõrval istudes märkan peeglist, kui väsinud, ülekasvanud, räbaldunud, vereplekiline ja kahvatu välimusega.
Pl. 10 Olen Vanes, aga järgmisel päeval tulevad uued haavatud mehed ja viivad mind tribüünile ja sealt edasi Talsile. Seal õmmeldi haavad aeglaselt kinni ja kätte jäi 13-st august vaid 7.
Lähenemas on ülestõusmispühad ja Talsi uus kool, kus sõjaväehaiglas on nüüd palju külastajaid ja delegatsioone. Meie sõduritel pole Riias vähem kingitusi kui kunagi varem, Kurzeme usub oma võitlejatesse.