Jelgava Püha Kolmainu kiriku torn aadressil Akadēmijas tänav 1, kus Egons Užkurelis ja Jānis Ģēģeris heiskasid 1952. aastal omatehtud Läti lipu
12. oktoobril 1952 riputas tollal vaid 14-aastane Egons Užkurelis koos endast aasta vanema sõbra Jānis Ģēģerisega 1944. aasta juulis-augustis Nõukogude-Saksa sõjas hävinud Läti riigilipu Läti Püha Kolmainu kiriku torni.
See kuupäev valiti seetõttu, et see oli pühapäev, mil Pārlielupes toimusid Jelgava mootorratta meistrivõistlused, kuhu kogunes palju inimesi ja sealt oli kirikutorn selgelt näha. Lipp oli valmistatud voodilinast, värvitud akvarellidega. Hiljem tehtud töö viis lubas tšekistidel oletada, et lipuheiskajaid tuleks otsida õpilaste hulgast.
E. Užkurelis ja J. Ģēģeri arreteeriti 23. oktoobril 1952, millele järgnesid ülekuulamised Jelgavas ja Läti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi Nurgamajas Riias. Riia ringkonnakohtu kriminaalkohus süüdistas E. Užkurelist ja J. Ģēģerit nõukogudevastases propagandas ja agitatsioonis ning osalemises kontrrevolutsioonilises organisatsioonis. 10. jaanuaril 1953 mõisteti E. Užkurelisele viis aastat ja J. Ģēģerile 15 aastat vangistust. E. Užkurelis viibis Riia keskvanglas seitse kuud kuni 12. aprillini 1953, mil ta vabastati amnestia alusel.
V. Sprūde. "Ma tean, kes lipu heiskas!" Egons Užkurelis meenutab ajaloolist sündmust teismeeas // Mājas Viesis, 2021, 18. november. https://www.la.lv/zinu-kas-karogu-uzvilka
Seotud ajajoon
Seotud objektid
Jelgava Püha Kolmainu kiriku torn
Jelgava Püha Kolmainu kiriku torn asub Jelgava linna keskel.
Torni ajalugu ulatub enam kui nelja sajandi taha, olles oluliseks tunnistajaks nii linna arengule kui ka traagiliste sündmustele. Kirik ehitati 1574. aastal Kuramaa ja Zemgale hertsogi Gotthard Kettleri käsul ning selle torn, mis valmis 1688. aastal ehitusmeister Martin Knochi juhtimisel, sai linna üheks silmapaistvamaks ehitiseks.
Teise maailmasõja ajal hävis Jelgava rängalt ja 1944. aastal põles kirik Nõukogude õhurünnaku tagajärjel maha. Pärast sõda lasid Nõukogude võimud õhku kiriku altariosa ja lammutasid müürid. Strateegilise objektina säilitati ainult torn, kuna see oli linna kõrgeim punkt. Sõja ajal ja pärast sõda kasutati torni sõjalistel eesmärkidel. Tornist jälgiti vaenlase positsioone ja kontrolliti ümbrust.
Sõjajärgsetel aastatel oli torn ka vastupanutegevuse strateegiliseks punktiks. Sellest sai salajane kohtumispaik ja baas teabe edastamiseks, mis oli oluline võitluses Nõukogude režiimi vastu. Torn, säilitades oma ajaloolise tähtsuse, on tänapäeval taassündinud kultuuri- ja hariduskeskusena.
