Läti kaubalaevade uppumine Tallinna evakueerimise ajal Teise maailmasõja alguses

Kunagi oli kogu Soome lahe piiriala Eesti territooriumil suletud tsoon, mida Nõukogude piirivalvurid valvsalt jälgisid. Metsas on siiani selgelt näha piirivalvehoonete jäänuseid ning Juminda neemel on vaatamisväärsusena paigaldatud umbes 3-4 meetri pikkune metallraketi koopia. Ilmselt püüdis NSVL selliste visuaalsete võltsitud raketikoopiatega petta vaenlase luurelennukeid, mis külma sõja ajal olid varustatud kaameratega ja püüdsid õppida rannikukaitse saladusi. Iga 20 km tagant mööda rannikut asusid piirivalvepostid, kus igas elas umbes 30 piirivalvurit. Öösiti pidid nad täies soomusrüüs mööda rannikut patrullima ja mitte kõik ei suutnud kohustuslikku 15-20 km naaberposti piirkonda ja tagasi kõndida. Paljude jaoks oli selline teenistus ja öine patrullimine liiga raske ja nad ei suutnud seda taluda, seega vabastati füüsiliselt nõrgemad sellisest teenistusest... Nii räägib meile mees, kes kunagi siin teenis ja piiri valvas.

Juminda poolsaare põhjatippu on püstitatud mahukas graniidist mälestuskivi, mis tähistab Teise maailmasõja alguses siin aset leidnud traagilisi sündmusi. Taganedes pidi Nõukogude armee läbi viima suure mereoperatsiooni – juba piiramisrõngas olevast Tallinnast pidid 190 laeva evakueerima inimesed ja varustuse, mida ei saanud jätta kiiresti ründava Saksa armee kätte. Sakslased nägid seda taandumist ette ja rajasid koos soomlastega laevatee äärde suured miiniväljad, valmistasid ette pommitajaid lendudeks juba okupeeritud Eesti osas ning paigutasid Juminda poolsaarele 150 mm rannasuurtükiväepatarei laevade kaldalt tulistamiseks. Rünnakuks valmistati ette ka Saksa kiirpaadid ja Soome torpeedopaadid Soome lahe põhjakaldal.

Laevade evakueerimine algas 27. augustil 1941 väga halbade ilmastikutingimuste korral. Nõukogude laevu, mis olid teel Tallinnast Kroonlinna poole, ründasid Saksa ja Soome ühendatud väed nii õhust kui ka merelt ning neid tulistati kaldalt suurtükitulega. Olles kandnud suuri kaotusi, peatas laevade konvoi öösel miiniväljade ohu tõttu liikumise. Järgmisel hommikul jätkasid laevad liikumist ja rünnakud neile jätkusid. Võimsamate mootoritega sõjalaevad püüdsid võimalikult kiiresti Kroonlinna rannikupatareide varju pääseda ning tegelikult oli kaubalaevade suhteliselt aeglast konvoid valvamas vaid väike arv patrull-laevu. Mõned merenduseksperdid usuvad, et suur osa sõjalaevadest põgenes lihtsalt oma naha päästmiseks, jättes aeglasemad kaubalaevad saatuse hooleks.

Kahe päevaga uppusid ja kadusid Juminda poolsaare lähedal sügavustesse 34 laeva, nii kauba- kui ka sõjalaeva. Nende hulgas oli palju selliseid, mis olid hiljuti sõitnud iseseisva Eesti või Läti lipu all. Siia on leidnud oma igavese puhkepaiga endise Läti kaubalaevastiku laevad Everita, Kalpaks, Ausma, Atis Kronvaldis, Kalpaks, Skrunda. Ka võimas jäämurdja Krišjānis Valdemārs puhkab siin endiselt 100 meetri sügavusel pimeduses ja vaikuses. Vraki asukoht on nüüd täpselt kindlaks määratud ja teada. Tallinna kahepäevase mereevakueerimise jooksul hukkus Soome lahe vetes umbes 12 400 inimest. On ajaloolasi, kes usuvad, et see on üks suurimaid Teise maailmasõja ajal merel aset leidnud tragöödiaid. Nüüdseks on teada, et Teise maailmasõja ajal paigutati Soome lahe vetesse umbes 60 000 meremiini.

Eraldi kivitahvlil vilgub teiste laevanimede hulgas ka sõjaeelse Läti mereväe lipulaeva Virsaitis nimi. See uppus Soome ranniku lähedal Hanko evakuatsioonioperatsioonis osaledes, mis toimus 1941. aasta novembri lõpus ja detsembri alguses. Laev sõitis ilmselt miinile ja uppus. Selle uppumise täpne asukoht on nüüd teada, enam kui aasta pärast Juminda tragöödiat.