Petras Tarasenko raamatu "Leedu võitlus iseseisvuse eest" kokkuvõte aastast 1925
Raamatukatkend esitab kronoloogilise järjestuse Leedu armee lahingutest Poola armee vastu 1920. aastal, kirjeldades olulisemaid sündmusi ja nende hinnanguid.
1920. aasta juulis hakkasid poolakad bolševike surve all taanduma ja 15. juulil hülgasid Vilniuse. Kuid nad ei andnud Vilniust kohe Leedule üle, vaid alles 27. augustil. <...> Augusti lõpus nõudsid poolakad meie vägede väljaviimist, et me ei takistaks nende tegevust bolševike vastu. Kui leedulased sellega ei nõustunud, okupeerisid Poola väed Augustówi, Suwalki ja Seini. 15. septembril algasid läbirääkimised, poolakad esitasid selliseid nõudmisi, et "et mitte oma nime häbistada, ei aktsepteerinud leedulased..."
22. septembril 1920 ületasid poolakad suurte jõududega Nemunase ja ründasid Grodnot ning selleks, et katkestada Leedu armee ühendus Suwalkiga, ründasid nad Varėnat. Suwalkis allkirjastati leping ning poolakad ei lakanud unistamast Vilniuse ja kogu Leedu okupeerimisest, kui üks käsi kirjutas rahulepingut ja teine orjastas Leedu iseseisvust, mille tagajärjel L. Želigowski väed okupeerisid Vilniuse.
Leedu armee, olles toibunud, alustas rünnakut, „<…> vaprad mehed tormasid edasi ja vallutasid Giedraičiuse“. Nähes, et see pole nii lihtne, murdis kindral L. Želigovskis 17. novembril 1920 ratsaväebrigaadiga rindest läbi kavatsusega leedulased lõplikult maha teha. Olukorra parandamiseks ründas meie armee Širvintaid ja vallutas selle suure eduga. Siin võeti palju sõjavange ja saadi suur hulk sõjasaaki. Teine osa meist vallutas Giedraičiuse sama edukalt. Sel ajal sekkus poolakate palvel Rahvasteliidu Kontrollkomisjon, mis 21. novembril peatas mõlema poole rünnaku.
- P. Tarasenka, Leedu iseseisvusvõitlused, Kaunas, 1925, lk 86–87.
