Kas tuumalõhkepead maeti Tukumsi lennuväljale?

A. Korsten:

- Olin olnud valves vähem kui kuu aega, kui kaitseministeeriumi esindajad tulid valve organiseerimise kohta pärima, sest Vene armee oli veel lennuväljal. Nad pakkusid mulle valverühma ülema kohta ja kuu aja pärast andsid nad mulle asetäitja auastme ning andsid mulle käskkirja, et mind on kinnitatud rühmaülemaks. Dokumentidele kirjutas alla Dainis Turlais. Juba 1996. aastal käisin Taanis väljaõppel ja siis toimus kaitseväe ja rahvuskaardi ühendamine. Juris Dalbiņš määrati rahvusrelvajõudude ülemaks (see oli tingitud rahvuskaardi survest). See on natuke ajalugu.
Esimesed väed tõime lennuväljale 12. oktoobril 1993, kuigi instruktorid olid juba palju varem tööl. Isegi siis oli Vene armee veel lennuvälja sees, kontrollides kõiki poste ja staape. Põllumajandusettevõte "Durbe" võttis kohe üle kõik naftabaasid ja ka lennuväljaülema Turtšini staabi.
Aga niinimetatud „kurt ja tumma“ osa oli ümbritsetud kolme aiaga – üks plankudest ja kaks okastraadist. Seal oli kaks angaari, mis väidetavalt võisid sisaldada tuumalõhkepäid, aga tõenäolisemalt hoiti neis uraaniga rikastatud pomme (uraan parandab võimsust ja läbitungivust) konkreetsete objektide hävitamiseks (ameeriklased kasutasid selliseid 1991. aasta Pärsia lahe sõjas); sest tuumalõhkepäid kasutatakse endiselt keskmise või keskmise ulatusega rakettide jaoks, mis lastakse välja šahtidest või mobiilsetest kanderakettidest. Lennuvälja „Andaluusia osas“ – kasarmute lähedal – oli üks pliiga vooderdatud angaar, mis arvatavasti sisaldas lühi- või keskmise ulatusega rakette. Need võisid tõepoolest kanda tuumalõhkepäid, aga see ala ei kuulunud meie turvatsooni ja pliiplaadid rüüstati. Kui seal oli radioaktiivset kiirgust, siis on suure tõenäosusega mõned pliivarastest juba maa all...
Kolonel Karl Keene, kes neid asju hästi tundis, väitis, et seal asus niinimetatud "50 kompleks" – mobiilne raketiheitja, aga see eemaldati 1970. aastate lõpus...
Gorbatšovi ajal, kui sõlmiti kokkuleppeid relvastuse vähendamiseks, otsustasid venelased neid lääne mehi üle kavaldada – sõna otseses mõttes paari päevaga vahetasid nad pommitajate piloodid ja muu personali mereväe lennuväe vormiriietuse vastu (piloodid ise kaebasid selle üle), aga midagi neil ei õnnestunud ja nad suutsid neid ikkagi vähendada.

Maasse maetud keemia

– Mida sa oskad öelda „kurt-tumma osa” kohta?
– Seal oli kaks kaponjee tüüpi angaari tõstukite ja teatud temperatuuri hoidmise seadmetega. Erinevalt teistest oli nende sissepääs peidetud betoonplokkidest seina taha; seal sai tõesti hoida raketilõhkepead;

– Aga väidetavalt oli lähedal bussijaam?...
– Seal oli ladu, aga mitte laskemoona hoidmiseks; tõenäoliselt – rakettide kokkupanekuks. Muide, midagi maapinnale jäetakse... Kui ma lennuvälja turvalisust juhtima hakkasin, õppisin ka Riigikaitseakadeemias, kus kapten Gunārs Opmanis muuhulgas õpetas massihävitusrelvadest. Ta oli professionaalne keemik ja hakkas lennuvälja vastu huvi tundma, sest ma rääkisin talle, et venelased olid jätnud nii keemiakaitseülikondi kui ka märkimisväärseid lakmusvarusid. Tahtsin teada saada, kuhu täpselt sel päeval... Muidu – kolonel K. Keene saabub, kontrollime kappe ja leiame suurekaliibrilisi kuulipildujapadruneid kuulidega. Staabi sõdurid leidsid selle!
Koos kapten Opmanisega jalutasime ümber kogu lennuvälja ja kontrollisime – kusagil (ka kaponierides) polnud kiirgustaust kõrgenenud. Laduhoonete taga ühel künkal võis olla väike oht – kui sinna kauemaks jääda, hakkas pea ringi käima. Kapten Opmanis selgitas, et see ei ole kiirgusest, vaid tõenäoliselt on siia maetud kemikaale. Valvasime seda kohta spetsiaalselt, sest seal oli terve ladu nn HIMDIM-iga – kasutatud keemiakaitseülikondadega. Eraldi valgest telliskivist hoones olid metalltünnid ja ampullid deaktiveerimisvedelikuga ülikondade pesemiseks. Need ampullid varastasid kohalikud poisid, sest kui üks neist koolis katki läks, ei saanud terve päev tundi minna – seal oli nii kohutav hais.
Kui ma Taanis kursusel olin, asendas mind kapten Tisļonoks ja käskis need tünnid maasse matta – tõenäoliselt olid need juba roostes ja pinnas selles kohas saastunud. Tasuks uurida. Kapten Opmanis, kes oli nende tünnide keemilise analüüsi teinud, ütles, et need olid mitmesugused kemikaalid – ammooniumkloriid (kasutatakse aianduses), dikloramiin-T – desinfitseerimisvahend, kloramiin (nn seebiürt) ja tünnides – etanoüülamiin (tööstuses kasutatav reagent). Mis otstarbel neid kasutati? Me ei tea. Olgu lisatud – ühes kohas näidati aga suurenenud kiirgust – ühe hoone „kurttumma osas“ olid igasugused lennukite varuosad. Kapten Opmanis kontrollis huvi pärast piloodi kokpiti manomeetri tagakülge ja meie üllatuseks ületas taust oluliselt normi. Huvitaval kombel ei näidatud ekraanil midagi, kuid tagaküljel oli ilmselt mingeid radioaktiivseid elemente...

Nii prostituut kui ka ebaseaduslik alkohoolne jook

– Kas Vene sõdurite evakueerimise ajal üritati maha müüa kõike, nii vallas- kui ka kinnisvara?
– Jah, see oligi kõik – nad müüsid kõike, mida liigutada suutsid – isegi vanu bobikuid. Nad pakkusid mulle 5,45 mm kuulipildujat koos 300 padruniga 130 lati eest koos kõigi Vene paberitega. Tol ajal oli see suur raha. Nad pakkusid täiesti uut väikese võimsusega sisepõlemismootoriga generaatorit – sellega saaksime kogu oma kasarmu elektriga varustada – 70 lati eest... Pärast seda tõid Jauntukumsisse elama asunud kõik garaažidesse ja kui mõned neist välja kolisid, hakkasid nad hinda madalal hoidma.
Sel ajal algas Tšetšeenias sõda ja selle sõja arvelt "maha kandis" Venemaa hulga relvi. Mitteametlikest allikatest tean, et Tšetšeeniast leiti ka õhk-maa tüüpi rakette. Millega tšetšeenid võitlesid? Venemaal toodetud relvadega ja varusid täiendati pidevalt...
Aga paljudel meie meestel kaitseministeeriumist olid puhtmajanduslikud huvid – hea näide oli ministeeriumi egiidi all asutatud ettevõte «Rabarberi», mis väidetavalt tegeles lennuväljal mineraalvee tootmisega (Sel ajal sattusime ühes angaaris puidust vannide ja mitme tuhande klaaspudeli otsa, mida kasutatakse viina, mitte mineraalvee täitmiseks. – Toim.). Minu poisid istusid kaponieril ja jäädvustasid binokliga kõike – sealhulgas seda, et ühel ööl maeti terve rongitank maasse. Sellepärast meist saigi soovimatu – me valvasime liiga usinalt...

Ükski armee ei avalda oma saladusi.

– Kas Vene ohvitserid rääkisid meile, mida lennuväljal hoitakse?
– Jah, kõnelusi peeti. Oli üks vana mees nimega Mihhalic – ta töötas kokana; ta oli tark mees. Ta rääkis, et 60ndatel oli idee siia tuumarelvi hoiustada – ehitati isegi angaar, aga plaan jäi teostamata. „Kurtide ja tummade“ kohta pole mingit infot, sest need olid nagu osa osast või riik riigi sees. Neile pääses ligi ainult spetsiaalsete lubadega. On teada, et seal oli spetsiaalne ladu „maa-õhk“ tüüpi rakettide kokkupanekuks, sest enne nende laskmist või katsetamist prügimäel tuleb need ikkagi kokku panna.

– Mind üllatas, et „kurtide ja tummade“ osakonna ümber olid spetsiaalsed betoonist vaatetornid, millel olid lüngad.
– Selliseid torne ei asu mitte ainult lennuväljal ja selle ümbruses, vaid üks, mis on mõeldud laskmiseks, asub isegi ventspilsi maantee ääres. Selliseid torne on palju.

– Mida teatakse maa-aluste käikude või punkrite kohta – kas olete kuulnud nii palju lugusid?
– Ma pole seda ise näinud, aga olen kuulnud, et laskemoona viidi maa-aluse käigu kaudu. Põhimõtteliselt võttis pärast venelaste lahkumist Turchini peakorteri üle L. Mucenieks ja kui seal oli punker, siis see müüriti kinni ja betoneeriti. Sellise lennuvälja ülem ei istuks kunagi „alasti“ peakorteris – tolleaegsete legendide kohaselt viis üks maa-alustest käikudest Turchini peakorterist „kurtide ja tummade sektsiooni“. Väidetavalt on seal üks selline punker, mille käik on ära rebitud; olen kuulnud, et sees on isegi 25 m lasketiir, relvaladu ja muud sellist. See võib ka nii olla – lihtsalt juba meie sisenemise ajal oli kõik väga hoolikalt betoneeritud ja kamuflaažitud; jäetud ajaloo hooleks.

– Seega, kui venelased lennuvälja Läti poolele üle andsid, kas nad ei jätnud maha dokumente kogu side kohta?
– Ma olen näinud üleandmisakti – seal oli terve nimekiri inventuuriandmete ja koguväärtusega, aga mitte ühtegi dokumenti side kohta. Minu arvates oli see plaan – see pidi näitama, et Vene armee lahkub kindlalt, aga ükski armee ei avalda oma saladusi. Kui midagi olulist oligi, hoiti seda nii saladuses kui võimalik.

Kängurud hävitasid lennuvälja

– Nõukogude Liidu lagunemine saabus aga ootamatult, Baltimaade sõjaväeobjektid tuli suhteliselt lühikese aja jooksul maha jätta. Ja – mis juhtus Läti strateegiliselt oluliste lennuväljadega? Niipea kui armee lahkuma hakkas, vaadake – seal oli juba sees eraettevõte, millel olid sidemed Venemaa poolega... Seesama Vasilijs Melniks, üks Läti miljonäre ja Godmanise nõunik (!), – lõpetas kunagi Alkšnise lennukooli, kuid sai taassünni ajal mõjukaks isikuks sadama- ja laevaehitusäris. „Minu arvates oli see Venemaa plaan – suruda oma rahvas strateegiliselt olulistesse objektidesse ja need seisma panna; venelaste jäetud sõjalisel pärandil ei tohtinud lasta saada hüppelauaks võõrale armeele.“
Ilmekas näide on Jēkabpilsi transpordilennuvälja lennuväli. Kui Tukumsi lennuvälja teekate suutis kanda 1600 tonni telje kohta (see on väga suur kandevõime), siis Jēkabpilsi lennuväli – 1900 tonni! Aga mis juhtus? Ka Jēkabpilsi lennuväljale anti reservlennuvälja staatus ja selle võttis üle Saksa ettevõte, mis lõpuks osutus seotuks Venemaaga. Mida me tänapäeval Jēkabpilsi lennuväljast teame? Mitte midagi, sest sellist asja enam pole.
Kunagi mõistis iga professionaal, et Tukumsi lennuväli on palju paremas seisukorras kui Lielvārde lennuväli, kuigi ametlikult väideti vastupidist. Lielvārde lennuväli ehitati kahjustatud drenaažiga sohu, see on võssa kasvanud ja vajub. Lielvārdes varastati ka osa plaate, hooneid peaaegu polnudki, ja ometi tunnistati seda väärtuslikumaks kui Tukumsi lennuväli, kuigi isegi siinsed remondiangaarid olid ideaalses korras – kõigi tuletõrjepumpadega (minu ajal lülitas üks sõdur selle kogemata sisse ja vahtu hakkas sadama); ainult kasarmud ja klubi olid haletsusväärses seisukorras. Aga see on juba tühine; aga kõik lennuväljaga seonduv oli ideaalses seisukorras (praegu on NATO eraldanud 31,5 miljonit latti ja lisaks 5,5 miljonit Lielvārde lennuvälja raja ja infrastruktuuri renoveerimiseks – kaitseministeerium. – Toim.)
Meie valverühm oli kõrgema juhtkonna jaoks nagu hambavalu. Meie – valverühma sõdurid – arvasime, et Läti vajab lennuvälja – meil oleks tööd, seega püüdsime kõike kaitsta. Kogusime kõik veel pooleldi kasutuskõlbliku mööbli ühte angaari, aga mind saadeti Taani, minu asemele määrati teine komandör ja angaar rüüstati... "Lugesime üle kõik lennuvälja jaoks demonteeritud rajaplaadid, püüdsime vargad kinni (peamiselt L. Mucenieksi inimesed), kirjutasime üles autonumbrid ja kandsime juhtkonnale ette, aga selgus, et kõik oli kooskõlastatud..."

– Seega selgub, et ka kaitseministeeriumi juhtkond oli korrumpeerunud ja tegi Lätile ebasoodsaid otsuseid?
– Ma ei ole seda öelnud ja ma ei saa seda tõestada, aga kõik kaitseministrid on käinud pealtnäha tähtsusetul Tukumsi lennuväljal – T. Jundzis, JA Trapāns, V. V. Pavlovskis ja riigisekretär J. Davidovičs, rääkimata kaitseväe juhatajast Dainis Turlost ja NAF-i juhatajast Juris Dalbiņšist. Me näeme, milliseid jõude D. Turlais täna toetab (ta kandideeris kohalikel valimistel Šleserase parteis, enne seda oli ta kahe vasakpoolse partei saadik; ajakirjanikud mõistsid ta kunagi hukka siseministeeriumi spordimängude korraldamise eest Kandavas riikliku leinapäeval – 14. juunil. – Toim.) ja – kas me teame, kes oli pankrotistunud põllumajandusettevõtte «Durbe» direktor Laimonis Mucenieks ja mida ta täna teeb? Kuidas sai lihtne kaugsõiduautojuht Jelgavast lennuvälja haldamise õigused? Miks peatus L. Mucenieks Jurmalas, Venemaa poolt ülalpeetavas hotellis?...