Pinge jälgedes

Aasta pärast meie esimest saabumist Aizklāņi, olid lihavõtted. Pärast Mērsragsi ja Roja dokumentide kontrollimist peatati ja kontrolliti ka lisandeid enne Melnsilsi - Dundaga põlve. Piirivalveauto, relvastatud sõdurid vaatasid ristmikul; ohvitser teatas raadiosaatjast midagi. Tundus, et valvsad NSV Liidu piirivalvurid võeti taas üle spiooniotsinguga. Kui me oma maja juurde jõudsime, oli selle lähedal toimunud tõeline sõjaline operatsioon: maja küljel seisis pikendatud antenniga sõjaväebob, valjuhääldist kostis põnevaid fraase. Sisenesime oma õue, kust sai vaadata üle aia toimuvat, nagu oleks luuranud filmi.
Selle süžee pöördus täiesti ootamatusse suunda: kui kaheksajalg valjusti haukus, piirasid piirivalvurid meie naabri maja ümber! Aga seal elas August Rozenfeld (tema jaoks nüüd kerge liiv Melnsila kalmistul!) - tol ajal sotsialistliku töö kangelane ja NSVL Ülemnõukogu liige, mees, kes rändas edasi -tagasi Kremlisse sama lihtsalt kui teised Roja kaubamajja või Talsi turule. Kas sellist inimest võiks kahtlustada? Piirivalvurid sisenesid aga nende majja. Tõsi, viie minuti pärast tulid nad uuesti välja ja sõitsid minema. Operatsioon oli läbi, taas tekkis rahu ja vaikus.
Mis tol ajal täpselt juhtus, saime teada palju hiljem. Selgub, et just ülestõusmispühade hommikul, kui vihma sadas peene, armastuseta vihma käes, läks Rozenfelds Augusts presendimantliga selga ja pani oma lemmikhalli džoki pähe. Seal kõndis ta tüvede vahel edasi -tagasi, kuni kükitas põõsasele jõulupuule ja haaras ettevaatlikult samblast midagi. Lahkumine varjas ikka oma koha nõeltega. Pärast lühikest aega Kolkas (kus, nagu ka teistes piirivalvepostides, kaunistas seina selge vene keeles loosung (NSVL KAITSE KÕIKI INIMESI), tehti äratus. Ta ütles midagi kuuse all, tundub, et raadiosaatja ja ta ise kadus.
Selleks, et te saaksite lõpuks kogu selle detektiiv-sõjaväelise patriotismi kohta selgust, tuleb paljastada, et mu naaber August ei olnud sel lihavõttehommikul oma maja lähedale kuuse alla raadiot peitnud, vaid maalis mune nii, et tema ja hiljem tulnud lapselapsed leiavad!
…
"No pardid juba puhuvad!", Võib -olla mõni lugeja hüüatab: "Siis selgub, et Kuramaa venelased olid rumalad kui saapad!"
Kuid juba on maetud koer, kes tegelikult olid targemad kui targad: nad üritasid elevandi igast kärbsest välja puhuda, et oma Moskva juhtkonnale pidevalt meelde tuletada selle kaldal valitsevat ohtlikku olukorda ja et keegi ei mõtleks kärpimisele või ümberpaigutamisele neid (näiteks piirini). brrr… Afganistan). Siin elasid aga rohelised mütsid kuldset elu: lõhet sai püüda merre suubuvates ojades, jahtides metsades, seeni, marju. Kui Vene armee väljaviimine oli lõpuks alanud, lugesin ajalehest Ventspilsi piirivalve palgasõduri kirjasaatmisi korrespondentidele, kui kohutavat üleastumist nüüd ohvitseride naistele ja lastele tehakse. No mis sa arvad? Sellised, et nad on harjunud siin metsades marju ja seeni korjama ning talveks ette valmistama - mida nad, vaesed, nüüd Vene tasandikel välja ajama on hakanud?