Spiooni jälgedes

Ühel aastal langes meie esimene saabumine Aizklāņisse lihavõttepühade ajal. Pärast dokumentide kontrollimist Mērsragsis ja Rojas peatati ja kontrolliti meid täiendavalt enne Melnsilasit – Dundagase põlvel. Ristmikule ilmusid piirivalve auto ja relvastatud sõdurid; ohvitser teatas raadiosaatjast midagi. Tundus, et valvsad NSV Liidu piirivalvurid olid taas kord sattunud spioonijahi ohvriks. Kui me oma maja juurde jõudsime, oli selle lähedal alanud tõeline sõjaline operatsioon: nora serval seisis väljatõmmatud antenniga sõjaväebobiks, raadio valjuhääldist kostis erutatud fraase, lühikese aja pärast jooksis Kolka eelpostist ülemus ise, samal ajal kui grupp kuulipildujate ja hundikoeraga relvastatud sõdureid jooksis mööda metsaserva. Sõitsime oma õuele, kust saime aia tagant toimuvat jälgida, peaaegu nagu spioonifilmi vaataksime.
Selle süžee võttis täiesti ootamatu pöörde: samal ajal kui hagijas valjult haukus, piirasid piirivalvurid meie naabri maja sisse! Aga seal elas August Rosenfeld (puhka ta nüüd rahus Melnsila kalmistul!) – tol ajal Sotsialistliku Töö Kangelane ja NSV Liidu Ülemnõukogu asetäitja, mees, kes käis Kremlisse edasi-tagasi sama kergesti kui teised Roja kaubamajja või Talsi turule. Kas sellist inimest võis kahtlustada? Piirivalvurid sisenesid aga tema majja. Tõsi, viie minuti pärast tulid nad uuesti välja ja sõitsid minema. Operatsioon oli läbi, valitses taas rahu ja vaikus.
Palju hiljem saime teada, mis tegelikult juhtus. Selgub, et just lihavõttehommikul, kui peen, ebameeldiv vihm tibutas, pani Augusts Rosenfeldu selga presenningu ja pani oma armastatud halli džoki pähe ning läks metsa serva. Seal kõndis ta tüvede vahel edasi-tagasi, kuni kükitas paksu kuuse alla ja kraapis ettevaatlikult midagi samblasse. Kõndides kattis ta koha isegi okastega. Mitte kaua aega hiljem helises Kolka piirivalveposti juures (kus, nagu ka teistel piirivalvepostidel, oli müüri kaunistanud selges vene keeles loosung (TERVE RAHVAS VALVUB NSV Liidu PIIRI) telefonikõne. Murtud vene keeles teatas valvas rahva esindaja, et oli metsas märganud kahtlast presenningus meest – too oli kuuse alt midagi välja kaevanud, tundus, et raadiosaatja, ja kadus ise. Kohe kuulutati välja lahinguhäire.
Et teile kogu selle detektiivi-sõjaväe-patriootliku jama kohta lõpuks selgust tuua, pean avaldama, et sel lihavõttehommikul polnud mu naaber Augusts oma maja lähedal asuva jõulupuu alla peitnud mitte raadiosaatjat, vaid... värvitud mune, et hiljem koos külla tulnud lastelastega kogemata selle lihavõttejänese jäetud kingituse leida!
…
„No see on nali!“, hüüatab ehk mõni lugeja: „Siis selgub, et Kuramaa venelased olidki rumalad!“
Aga tõsi on see, et nad olid tegelikult targemad kui kõige targemad: nad püüdsid igast kärbsest elevanti teha, et oma Moskva ülemustele pidevalt meelde tuletada ohtlikku olukorda sellel kaldapealsel ja et keegi ei mõtleks koosseisu vähendamisele või mujale üleviimisele (näiteks brrr… Afganistani piirile). Siin elasid roheliste mütside elu kulda: nad said merre suubuvatest ojadest lõhet püüda, metsades jahti pidada, seeni ja marju korjata. Kui Vene armee väljatõmbumine oli lõpuks alanud, lugesin ajalehest, kuidas ventspilsi piirivalveülem kurtis korrespondentidele, millist kohutavat ülekohut nüüd ohvitseride naistele ja lastele tehakse. No mis te arvate? Nad on siin harjunud metsades marju ja seeni korjama ning neid talveks ette valmistama – mida nemad, vaesed, nüüd teevad, kui nad on Venemaa tasandikele aetud?