Rannakaitse I Maailmasõda, II Maailmasõda

Tallinna lahe kirdeosas asuvale kolme ruutkilomeetri suurusele Aegna saarele rajati enne esimest maailmasõda rannakaitsepatareide süsteem ja kolme kilomeetri pikkune kitsarööpmeline kindlusraudtee, mis viisid edasi Peeter Suure 18. sajandil alustatud merekindlustustutöid. Aleksander Nevski patarei ehitust alustati 1915. aastal. 180 m pikkuse betoonrajatise kummaski otsas seisis alusehitusel soomustorn kahe 12-tollise kahuriga. Idapoolsed suurtükid olid kõrgemal kui läänepoolsed, mis võimaldas nendest anda tuld ka üle teise soomustorni lääne suunas. Patarei nr 3 ehitati saare lääneranda ning see sai lahinguvalmiks 1916. aasta sügisel. Esialgu oli kavas üles seada kuus 130 mm kahurit, millest paigaldati lõpuks vaid neli. 

Pärast Eesti iseseisvumist 1918. aastal võeti Aegna rannakaitsesüsteemi ehitised Eesti Vabariigi teenistusse. Saarel olid elumajad, kasarm, ohvitseride kasiino, staap, elektrijaam, leivatehas, raamatukogu, ambulatoorium, saun jms. Saare keskkomandopunkt valmis 1927. aastal Eerikneemele. Ka patarei nr 10 moodustati 1927. aastal ning sellesse paigaldati kolm õhutõrjesuurtükki (75 mm, raua pikkusega 3,75 m), millega sai tulistada kuni 6 km kõrgusele.  Aegna olulisusest iseseisva Eesti Vabariigi rannakaitses annab tunnistust tõsiasi, et tipphetkedel teenis pool Eesti merekindluste isikkoosseisust just seal. Olemasolev infrastruktuur võimaldas saareasukatel hakkama saada suhteliselt iseseisvalt; see oli laevaliikluse katkemise tõttu külmal talvel üsna tavapärane. Hoolimata saare militariseeritusest lasti Aegnale iseseisvas Eestis ka külastajaid. 

Pärast teist maailmasõda asus Aegnal kuni 1957. aastani Nõukogude Armee Balti mere laevastikule allutatud õhutõrjeväeosa, kus teenis umbes 100 mereväelast. Saare loodenurka, Neeva Aleksandri patarei helgiheitjavarjendi lähedale ehitati uus õhukaitsepatarei, mis koosnes neljast sõõrjast betoneeritud süvendist vahemaaga 45 m. Relvadena kasutati varem Eesti sõjaväele kuulunud 40 mm Boforsi õhutõrjekahureid. Kuna nõukogude perioodil olid Eesti rannikualad valdavalt kinnised, sai reisimine Aegnale üle pika aja võimalikuks alles okupatsiooni hilisematel aastatel.  Erinevate ajastute jälgi võib Aegna saarel näha tänaseni.

Allikad:

Postimees: https://www.postimees.ee/1708543/enne-teist-maailmasoda-meenutas-aegna-saar-iseseisvat-saareriiki

Eesti Sõjaajaloo Teejuht, Tallinn 2010. Koostaja K. Luts.

19 ruutkilomeetri suurune saar Tallinna lahes militariseeriti Vene tsaarivõimu poolt 1912. aastal ja püsielanikkond sunniti minema kolima. Sinna rajati sadamad, raudteed ja Peeter Suure merekindluse peapositsiooni Naissaare rannapatareid. Esimese maailmasõja ja Vabadussõja ajal asus saarel ka vangilaager. Pärast Eesti iseseisvumist oli saar osa rannakaitsesüsteemist, kuid ka püsielanikkonnal lubati naasta. Nõukogude okupatsiooni ajal oli saar sõjaväe valduses, sinna rajati meremiinide ladu ja montaažitehas. Naissaarel on siiamaani võimalik uudistada Nõukogude armeest maha jäänud hooneid ja mõningal määral isegi varustust. Kunagi merekindluse moodustama pidanud punkrite süsteem ulatub sügavale maa alla. Vähemalt osa punkritest koos juurdekuuluvate kahurialustega on endiselt ligipääsetavad. Soovijal on saarele võimalik teha ring peale umbes päevase matkaga. Saar oli omal ajal kaetud tiheda raudteevõrguga sõjaväeliste objektide jaoks. Seetõttu on seniajani osaliselt säilinud raudtee ideaalseks orientiiriks saarel matkamisel. Naissaarel on 40 kilomeetrit kitsarööpmelist raudteed, mida hakati rajama tsaariajal 1913. aastal. Osaliselt oli raudtee kasutuses ka Eesti Vabariigi ja Venemaa okupatsiooni ajal. Täna on sellest taastatud 2,4 kilomeetri pikkune lõik. Rannarahva Muuseumil pakub saarekülastajatele aga mitmesuguseid ekspositsioone saare ajalooga tutvumiseks. Männiku külas nõukogude aegses üleajateenija elamus asub militaarekspositsioon, mis tutvustab saare vanemat ja lähimat militaarajalugu. Naissaare tuletornis on üleval näitus "Naissaar vanadel postkaartidel", mis annab ettekujutuse saare kunagistest hiilgeaegadest.

Endine merekindlus asub praeguses Kalamaja asumis Tallinnas.

Patarei merekindlust hakati ehitama 1829. aastal Vene tsaar Nikolai I korraldusel. Kompleks avati 1840. aastal, kuid ehitustööd sellega ei lõppenud. Seoses Krimmi sõja puhkemisega 1853. a asuti kindlust täiustama, sest kardeti Inglise ja Prantsuse laevade ilmumist Tallinna alla. See ka juhtus, kuid suurem sõjategevus jäi ära. Patareist tulistati ainult mõned üksikud lasud. Seoses lõhkemürskude kasutuselevõtuga loobuti 1858. a Patarei kasutamisest kindlusena ning edaspidi paiknes seal kasarm. Vangla sai Patareist Eesti Vabariigi ajal ning nii kasutati seda kuni 2002. aastani. Mõlemad Eestit okupeerinud võõrvõimud kasutasid kohta samuti vanglana; nende seal toimepandud kuriteod muutsid koha laiema avalikkuse jaoks kurikuulsaks. Neljal hektaril laiuvas silmapaistva arhitektuuriga rajatise renoveerimine algas aastal 2020. Aastaks 2026 on seal välja arendatud terviklik linnaruum äripindade, eluruumide ja vaba aja veetmise võimalustega. Hoone idatiivas säilitatakse ehtne vanglainterjöör ja vangide jalutusboksid. Juba praegu paikneb seal ligi 1200 ruutmeetril kommunismi ideoloogiat ja kuritegusid ning hoone ajalugu tutvustav näituseala „Kommunism on vangla“. 

Peterburi merekaitsesüsteemi erinevate kavade järgi pidi Eesti rannikul valmima kuni poolsada rannapatareid. 14-tolliseid patareisid planeeriti kolm, valmis ei jõutud ehitada ühtegi. 12-tolliseid patareisid kavandati kuus, valmis jõuti ehitada neli: Aegnal, Naissaarel, Sõrves ja Tahkunas.

Kuna saartele esialgu patareisid ei planeeritudki, siis toimus ehitus sõja ajal kiirustades ja lihtsustatud projekti järgi ﹘ suurtükid asusid ilma soomuskatteta lahtiselt ümmargustel betoonalustel (läbimõõt 15 m, kõrgus 2 m, vundamendi sügavus 4,5 m). Isegi lihtsustatud projekti betoonitöödest jõuti Tahkunas teha umbes kümnendik. Neli suurtükki paiknevad kahe paarina, suurtükkide vahekaugus 64 m. 1917. a juunis monteeriti kahurid alustele ja tehti proovilaskmised. Sügisest loeti patarei lahingukorras olevaks, kuigi paigaldatud kaugusemõõtja oli väike ega lubanud patareil anda täpset tuld maksimaalsele laskekaugusele. Patareis oli 220 sõjaväelast.

12-tollise suurtüki raua pikkus on 15,8 m, kaal 50 tonni. Mürsu kaal 450 kg, laeng kuni 156 kg. Maksimaalne laskekaugus 28 km. Suurtükiraua ressurss oli 300 lasku, siis tuli raud välja vahetada. Tahkuna patarei nr 39 oli Eesti 12-tollistest patareidest ainus, mille suurtükid jäid terveks, kuigi hävitusmeeskonna raporti järgi suurtükid hävitati. Suurtükirauad viidi 1920. aastate algul Naissaarele sealse patarei taastamiseks, aga see töö jäigi lõpetamata. Naissaarelt müüdi üks varuraud 1934. aastal Soomele.

Praegu on Tahkunas säilinud kõik neli suurtükialust, mille ehitus on jäänud pooleli erinevas staadiumis. Kõige paremini on välja ehitatud kolmas positsioon. Suurtükialused on seisnud lageda taeva all üle sajandi, sellest hoolimata on betoon väga heas korras ja kõik poldiringid terved. Ainult betooni kattev samblavaip läheb aasta-aastalt paksemaks ja ümbritsev mets tihedamaks. Suurtükialustest tagapool on metsa all hulgaliselt varjendite süvendeid ja kaevikuid, mõned betoonvundamendid, äratuntav on raudteetamm ja kuivenduskraavid. 1. suurtükialusest u 200 m kagu pool on õhkulastud laskemoonakeldri suur süvend.

Rohkem infot Hiiumaa militaarpärandi kohta on siin:
https://mil.hiiumaa.ee

Patarei ehitus algas 1914. aastal. Kuna tegu oli lisapatareiga, mida merekindluse esialgses projektis polnud, siis muudeti korduvalt patareisse planeeritud suurtükkide tüüpi. Lõpuks paigaldati neli 120 mm Vickers-tüüpi suurtükki. Suurtükipositsioonide kaitseks kuhjati 200 m pikkune ja 10–20 m laiune liivavall, mis suurtükkide kohal oli betooniga kaetud. Hindu oli Hiiumaa patareidest ainus, mis osales lahingutegevuses Tagalahe dessandi ajal 12. oktoobril 1917. Pärast lühikest tulevahetust saksa laevadega vene suurtükiväelased põgenesid ja patarei jäeti tervena maha. Sakslased saatsid maale väikese dessantsalga, mis patarei suurtükid õhkis. Üks saksa laevadest, mis Hindu patareid tulistas, oli lahingulaev Bayern, veeväljasurvelt suurim Eesti vetes olnud sõjalaev (pikkus 180 m, veeväljasurve 32 200 tonni, kaheksa 380 mm suurtükki).

Patarei raadiojaama hoone veeti Emmastesse rahvamajaks (lammutati 1980. aastatel). Suurtükkide rauad ja muud suuremad detailid olid alles veel 1937. aastal. Tänapäeval on vaadeldavad 1. ja 2. kahurialus, ülejäänud kaks asuvad aiaga piiratud õuemaal. Kolmas kahurisüvend on täidetud pinnasega ja selle eesvallikattest mere poole on ehitatud elamu, neljandast on näha pragunenud betoonplatvorm. Kahest õhutõrje kuulipilduja alusest on säilinud üks (sada meetrit hooldekodu poole, paremal pool tee ääres). Tervena säilinud ehitisi ei ole. 1. ja 2. positsiooni vahel olev dott on valminud 1941. aastal.

Samaaegselt Hindu patarei ehitusega planeeriti mingit ehitust ka Lepiku külla, kuhu veeti kokku suured, tänaseni säilinud kruusavallid. Mis Lepikule tulema pidi, ei ole teada.

Rohkem infot Hiiumaa militaarpärandi kohta on siin:
https://mil.hiiumaa.ee

Ninase  rannakaitsepatarei nr 317 paikneb Saaremaal Tagaranna poolsaarel, Saaremaa sadama lähedal. Teise maailmasõja puhkedes asus Nõukogude Liit kindlustama Lääne-Eesti saari ja vaenlase võimaliku dessandi tagasitõrjumiseks rajati Ninase küla heinamaale neljast 180 mm suurtükist koosnev rannakaitsepatarei. Patarei ehitustööd algasid 1940. aasta juulis. Suurtükid paiknesid üksteisest 200-300 meetri kaugusel, nende lähedale rajati jõujaam, mis varustas kompleksi elektriga. Patarei lahingutegevuses ei osalenud. 20. septembril 1941 piirasid sakslased selle ümber. Meeskonnal õnnestus kaks suurtükki õhkida ja piiramisrõngast välja murda. 

Ninase rannakaitsepatarei on üks paremini säilinud teise maailmasõja mälestisi Saaremaal ja sellest on saanud populaarne turismiobjekt. Viimastel aastatel on patareile atraktiivsust lisanud seal toimuvad Mustjala muusikafestivali kontserdid.

Kaugusmõõtjad (aastast 1941) asuvad düüni mändide vahel, vaid 10 m kaugusel teisest, 1954. aastal ehitatud tornist. Rannapatarei 1. ja 2. suurtükipunktid asuvad mere ääres ja on osaliselt erodeeritud, samas kui 4. suurtükipunkt on kõige paremini näha luidetes.  Tükke mehitanud personali raudbetoonpunker on nüüdseks lainete poolt ära uhutud ning selle vundament on välja uhutud, kallutatud ja mere poole kaldu.

Liepaja kindluse 2. patarei plaaniti ehitada kaldast kaugemale ja kaitsta kõrge valliga. Patarei relvastuseks pidi olema 16 11-tollist (280 mm) mürsku 1877. aasta mudelist. Mürsud kasutasid järske trajektoore ja ei vajanud otsest sihtimist.

Vastavalt 5. oktoobril 1939 Läti Vabariigi ja NSVLi vahel sõlmitud "baasilepingule" pidi Kurzemesse paigutama ligi 25 000-liikmelise Punaarmee ja Balti mereväe kontingendi. Märtsiks 1941 rajati Lätis Irbe lahe, Saaremaa ja Liepāja kaitsesektorites rannakaitsepatareidest koosnevad Balti mereväebaasid.

Liepāja rannikukaitsesektor hõlmas 208. suurtükidiviisi kahe 130 mm B-13 suurtükipatarei (nr 23 ja nr 27) ja ühe 180 mm raudtee-relva suurtükipatarei. Patarei nr 23 ehitamist alustati 1939. aasta novembris ja see lõpetati 17. mail 1941, kasutades osaliselt Liepaja kindluse patarei nr 2 raudbetoonist kindlustusi. Patarei 23 koosnes neljast raudbetoonist suurtükipositsioonist mere ääres, komandopunktist ja vaatlustornist (kaugusmõõdistustorn) luidemetsas. Kaugusmõõdistamise positsioonid asusid raudbetoonist tornides, et tagada parem nähtavus, säilitades samal ajal varjamise männimetsas.

Pärast Teist maailmasõda nimetati patarei 23 ümber patareiks 636, mis oli relvastatud samade 130 mm B-13 suurtükkidega, ning 1954. aastal ehitati uus kauguse jälgimise torn tulejuhtimiseks 1941. aasta torni kõrvale. 1963. aastal demonteeriti kõik Liepaja rannakaitse suurtükid.

Pärast Läti iseseisvuse taastamist on patarei nr 2 ala kaitseministeeriumi kasutuses.

Sõjalist infrastruktuuri Kolka neemele ei planeeritud, välja arvatud mitmed avamere tuletornid, mis ehitati ümber pika aja jooksul kas enne Esimest maailmasõda, Esimese maailmasõja ajal või Teise maailmasõja ajal. Rannakaitsepatareid kavandati Irbe väina kitsamasse ossa, Sirvesi poolsaare ja Mihkli torni tuletorni vahele.

Ainsad sõjalise iseloomuga kindlustused ilmusid 1944. aasta lõpus, kui Saksa armeegrupp Põhja valmistas end ette Nõukogude Balti laevastiku võimaliku maabumise tõrjumiseks. 1945. aasta kevadel, pärast jää taandumist, kaitsesid 532. suurtükiväediviisi kaks patareid rannikut Kolka neemel. 7. patarei nelja 75 mm suurtüki ja kolme 20 mm zenitpüssiga. Patarei 8 nelja 88 mm mürsu, kolme 20 mm mürsu ja ühe 81 mm mürsuga. Deserteritõrje jalaväe garnison koosnes Saksa mereväe ühest tuntuimast rannikukaitseüksusest, 531. suurtükiväediviisi 5. kompaniist. Kuigi see oli nime poolest suurtükiväeüksus, oli see kasutuse poolest jalaväeüksus, mis alustas sõda 1941. aasta juunis Liepāja juures. Seejärel oli üksus garnisonis Soome lahe saartel ja võttis hiljem osa lahingutest Saaremaal. Diviisi jäänused formeeriti üheks kompaniiks ja, tugevdatuna seitsme tankitõrjekahuri ja kolme 20 mm õhutõrjekahuriga, paigutati Kolka neemele.

Nõukogude mereväe maabumisoperatsiooni ei toimunud ja Saksa üksused kapituleerusid 1945. aasta mais.

Sõjalist infrastruktuuri hakati Kolka neemel rajama pärast Teist maailmasõda, kui siia paigutati nõukogude piirivalvepostid ja Kolka, nagu kogu Kuramaa rannik Mērsragist kuni Leedu piirini, muutus suletud tsooniks.

Rannakaitserajatised asuvad Riias Mangaļsalas, Daugava suudmes Daugavgrīva vastas. Siin võib näha eri sõjavägede (Vene, Läti, Saksa ja Nõukogude) ehitatud kaitserajatisi. Mangaļsala kaitserajatised ehitati Riia linna kaitsmiseks vaenulike merevägede eest. Piirkond oli pikka aega strateegiliselt tähtis. Pärast Esimest maailmasõda ei olnud Läti sõjaväel veel tugevat mereväge. Merepiir oli pikk ja rannakaitse keeruline. Läti armee võttis üle Vene impeeriumi 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses ehitatud kindlustused ja laiendas kaitsesüsteemi. Daugavgrīva ja Mangaļsala suurtükivägi pidi avama tule Daugava suudmesse siseneda püüdvate vaenlaste laevade pihta. Lielupe ja Koiva (Gauja) jõgede suudmetes Jūrmalas ja Carnikavas asusid tugipunktid, mis pidid pidurdama vaenlase dessante. Rannakaitsel oli üks spetsiaalselt varustatud soomusrong, mis võimaldaks suurtükiväe toetuse ja lisavägede saatmise Saulkrasti või Jūrmala suunas. Strateegiliste paikade kindlustamise eesmärk oli tõhustada relvakasutust spetsiaalsete hoonete ja maastikueeliste abil. Rannakaitserajatised olid laiali suurel territooriumil, et sõja korral vähendada vaenlase mõju.

1958. aasta paiku ehitati Mangaļsalale Nõukogude armee vajadusteks spetsiaalne raudteeharu Vecāķi jaamast. See oli kõige mugavam viis siia sõjaväebaasi tuua kütust, laskemoona, tulirelvi ja ehitusmaterjale. Veel varem, alates 20. sajandist kuni nõukogude aastateni, kulges kogu Mangalsala saarest läbi kitsarööpmeline raudtee, mis vedas laskemoona kahuripesadesse. Hiljem ehitati tõsisem raudteeharu, mis ületas Vecdaugava üle ühe kahest – kõige vähem tuntud – Mangaļsala tammist. Näiteks Vecāķi poolt sellele tammile enam ligi ei pääse, sest vaadet varjab eraomand. Looduses nähtav betoonküngas oli platvorm. Kui Nõukogude väed 1990. aastate alguses Lätist lahkusid, veeti seda raudteed mööda 600 vagunit ligikaudu 30 tonni laskemoonaga. Räägitakse, et toona tehti seda nii kiirustades ja nii hooletult, et "õhus oli näha kogu Riia või vähemalt teatud Riia naabruskond".

1950. aastatel ehitati selline punker ja kaeti see mullaga, et potentsiaalne vaenlane seda nii kergesti üles ei leiaks. Selliseid hooneid on Mangalsalas kokku neli, mis kõik on ehitatud aastatel 1953–1955. Nõukogude ajal hoiti siin laskemoona – allveemiine, torpeedod jne. Praegu on see nõukogudeaegsetest kinnist tüüpi laskemoonaladudest puhtaim, kuid kaugemale minnes on näha ka kõige suurem.

Tähelepanu! Talveunes nahkhiirte kaitsmiseks (kõik liigid on kaitse all) ei tohiks me oktoobrist aprillini liikuda maa alla ja punkritesse.

Nõukogude ajal toodi Mangalsalasse nii palju laskemoona ja sõjatehnikat, et ladudes ei jätkunud ruumi, mistõttu tuli suur osa sellest vabas õhus hoiustada. Ruumidesse paigutati vaid esemeid, mis võivad niiskusest kahjustuda. See aktsioon näitab ka Nõukogude armee hoolimatut suhtumist igasugusesse inventari: selle ümber ehitati liivavall, millest väike küngas on alles, kuid pank ise kaitses laskemoona tulekahjude ja plahvatuste eest. Kui rakett selles piirkonnas plahvataks, lööks lööklaine vastu seina ega liiguks kaugemale või leviks palju väiksemal määral. Läheduses paistab raudbetoonpost - piksevarras! Sellised postid võimaldasid kaitsta laskemoona pikselöögi eest. Sarnaseid sambaid on näha ka mujal. Näha on ka kunagised veekaevud, et saaks vajadusel midagi välja panna. Üldiselt oli info Mangalsala laskemoonaladude kohta väga salajane - isegi vanadel nõukogudeaegsetel sõjaväekaartidel on need kohad märgitud pioneerilaagritena. Umbes 50 meetrit muldkeha taga asub veel üks betoonpunker.

See hoone ehitati aastatel 1876–1885, mil siin valitses tsaar Aleksander II ja pärast teda tsaar Aleksander III. Tähelepanu tasub pöörata hoone fassaadile oma karniiside ja aknaavade ning muude dekoratiivsete vormidega. Seda hoonet kasutati laona, kus hoiti kahurimürske. Siit umbes 300 meetri kaugusel asub teine selline ladu, millel on isegi ilusad kumerad aknavõred. Sarnaseid punastest tellistest sõjaväeehitisi leidub veel siin-seal Lätis – näiteks Liepāja Karostas. Kõik Mangalsala punastest tellistest hooned on ehitatud ligikaudu samal ajal. Poliitiline olukord Euroopas oli sel ajal keeruline ja Vene impeerium asus sõjaliselt tugevdama oma läänepiiri. Hoonel on kahekordne välissein ja seinte vahel ringleb õhk, mis mitte ainult ei loo lisaventilatsiooni, tagades hoones vajaliku temperatuuri- ja niiskustaseme, vaid suudab ka plahvatust pehmendada. Suure plahvatuse korral variseb välissein kokku, kuid sisemine jääb terveks, kaitstes seda, mis on hoone sees. Teisel pool Mangaļsalas tänavat asuvate punkrite peal olid mördipositsioonid. Vaba Läti ajal – 1926. aastal – kasutati miinipildujate asemel õhutõrjekahureid ehk ratastel kahureid! Siit mitte kaugel asub üks Riia kõrgeimaid mände. Pealegi pole see mitte ainult paks ja suur, vaid ka haavatud – männitüvelt võib leida kuulijälgi. Pole teada, millistes lahingutes mänd kannatas!

Tähelepanu! Talveunes nahkhiirte kaitsmiseks (kõik liigid on kaitse all) ei tohiks me oktoobrist aprillini liikuda maa alla ja punkritesse.

See punker ehitati 1955. aastal, Nõukogude okupatsiooni ajal. Seda hoonet ümbritsev rada oli kunagi möödasõidutee, mida ümbritses kahekordne okastraataed. Selle taga kõndisid valvurid, kes jälgisid, kas objektile ei lähenenud kõrvalisi isikuid. Seda hoonet on mõnes allikas mainitud laskemoonalao, teistes aga kemikaalide hoidlana. Väidetavalt oli siin isegi tuumarakette, kuid kiirguse jälgi pole siit leitud. Sees on täiesti pime, aga siis - valgust paistab. Kunagi oli see ventilatsioonisüsteem. See on ainus hoone Mangalsalal, kus on olnud ventilatsioon. Kaubad toodi siia mootorvagunite abil. Akustika on siin väga hea – üks noor koor käis siin isegi kord proovis! Siiski on siin-seal hoone seintele paigutatud graffiti kunstiteoseid.

Tähelepanu! Talveunes nahkhiirte kaitsmiseks (kõik liigid on kaitse all) ei tohiks me oktoobrist aprillini liikuda maa alla ja punkritesse.

Omanäoline hobuserauakujuline betoonkonstruktsioon oli kunagi tähelepanu keskpunktis. Vahepeal sada meetrit edasi Vecāķi poole istus prožektori tüürimees väikeses betoonpunkris ja jälgis, kas kaldalt ei lähenenud kõrvalisi isikuid. Puid siin praktiliselt polnud, seega oli kogu ala hästi näha. Kui ründaja peaks valgusallika pihta tulistama, oleks tüürimees täielikult kaitstud – pimeduse ja betooni varjus. Selle prožektoripunkti ehitas Läti armee 1928. aastal, jätkates juba militariseeritud Mangaļsala kohandamist oma vajadustega. Hiljem, nõukogude okupatsiooni ajal, võis prožektorit kasutada ka selleks, et hoida silma peal kõigil, kes kavatsevad minna vastassuunas ja põgeneda "metsikusse läände". Ilma loata riigist lahkumine oli keelatud. Lisaks turvalisusele künti ka rannaliiva, et oleks näha illegaalide või jalakäijate jalajälgi.

See on Mangalsala suurim sõjaline ehitis, mida alustati aastatel 1912–1916. Punkri seinad olid mitme meetri paksused ja seda kaitses mere eest liivavall. I maailmasõja ajal Saksa laevastik Riiga ei tulnud, vaid tänu siin paiknevatele suurtükkidele. 1917. aastal taganesid venelased omal jõul Riiast ja lasid lahkudes osa punkrist õhku. Iseseisvunud Läti riigi perioodil – 1930. aastatel – ja hiljem nõukogude aastatel seda patareid renoveeriti ja laiendati – ehitati ümber kahuriplatvorme ja paigaldati uued kahurid. 1941. aastal, II maailmasõja ajal, lasid venelased selle patarei uuesti õhku, kartes, et Saksa väed võivad Lätti siseneda. Esimesed relvad tulistasid umbes 12–15 kilomeetri kaugusel, kuid uuemad võisid tabada sihtmärki kuni 40 kilomeetri kaugusel. Seal on kiri: “Ehitatud meremeeste poolt” – ehitatud meremeeste poolt 1946. aastal. Punkri keldris asusid laskemoonakeldrid, kus hoiti suurtükkide jaoks vajalikke mürske. Seintes olid spetsiaalsed luugid, mille kaudu sai mürske sööta lahingus kahurite kiiremaks laadimiseks. Nüüd asub siin Mangalsala pikim sõjaväetunnel – umbes 100 meetri pikkune koridor. Kevadel kipub osa punkrist üle ujutama! 1960. aastatel arenes lennutehnoloogia, leiutati raketid ja õhutõrjesüsteemid ning see patarei koos kõigi relvadega – kunagi nii hirmus ja võimas – muutus kellelegi tarbetuks.

Tähelepanu! Talveunes nahkhiirte kaitsmiseks (kõik liigid on kaitse all) ei tohiks me oktoobrist aprillini liikuda maa alla ja punkritesse.

Sellesse piirkonda ehitas Läti armee 1920. aastate lõpus ja 1930. aastate alguses sõjaväelaagri Mangalsalal töötanud ohvitseridele ja sõduritele. Hiljem läks linn koos Mangalsala sõjaväebaasiga Nõukogude Liidu omandusse. Siin elasid ilma konkreetse staatuseta tsiviilisikud, kuid hiljem loodi sotsiaalkorterid vähekindlustatud inimestele. Paremal pool oli jalgpalliväljak ja väikesed aiad, kuid aja jooksul muutusid need heinamaadeks ja soodeks. Hiljem tekkisid siia eramud ja autoremonditöökoda. Kuni 1960. aastateni ei kuulunud Mangaļsala üldse Riia koosseisu, vaid pigem Mangaļi kihelkonna osa. Sel ajal tegeleti siin kalapüügiga või töötati sõjaväebaasis, sest põllumajandus oli praktiliselt võimatu – Mangalsalal on põllumaa pindala vaid 3,8%. Kunagi kulges linna kitsarööpmeline raudtee otse mööda Mangaļsalas tänavat, kuid tänav ise oli asfalteeritud. Nüüd on teekate asfaldikihi alla peidetud. Tee lõpus on sadamaala ja endine sõjaväemuul. Kunagi sildusid seal sõjaväelaevad, mille vahele rajati käiguteed.

Vaadatav väljast mööda Mangaļsalas tänavat kõndides.

Daugava jõe suudmes asuvad kindlustused on Mangaļsala vanimad ehitised. See koht tutvustab kogu saare sõjalise pärandi 400-aastast ajalugu, aga ka näiteid militaararhitektuurist mitmest perioodist – Rootsi ajast, tsaariajast, vaba Läti ajastust ja Teise maailmasõja aastatest. Esimesed kahuripositsioonid sellel alal ilmuvad muistsetele kaartidele juba 17. sajandil Daugavgrīva kindluse rajamisega, kuid hiljem hakati kindlustusi järk-järgult laiendama ja renoveerima. Rootsi okupatsiooni ajal veeti dolomiiti siia praamiga Koknese karjääridest mööda Daugava jõge tunnelite ja kahuripositsioonide rajamiseks. 19. sajandi keskel hakati Daugavale ehitama muule Paarkümmend-kolmkümmend aastat hiljem hakati siia ehitama punastest tellistest punkrid. Kaks raudbetoonist kahuripositsioonidest on ehitatud iseseisva Läti riigi ajal – 1934. aastal, millest annab tunnistust sõrme või oksaga betooni tehtud graveering. Ida poole liikudes on näha Saksa vägede poolt Teise maailmasõja ajal ehitatud õhutõrjekahurite positsioone. See on ainuke koht Mangalsalal, kus on toimunud tõeline sõjategevus – Krimmi sõja ajal 19. sajandi keskel ründas Briti laevastik Riiat, kuid tänu Daugava jõe suudmes asuvatele kindlustustele ei olnud rünnak kuigi edukas. . Pool sajandit hiljem – 2. juulil 1919. aastal – tulistasid Eesti kahurpaadid Läti Vabadussõja ajal rannikult edukalt Saksa rauddiviisi positsioone Mangalsalal. Esimese maailmasõja ajal olid Daugavgrīva kindlustused nii suured, et Riia oli ainus linn Läänemere rannikul, mille vastu Saksa laevastik vältis sõjategevuse alustamist. Niisiis on need Daugavgrīva kindlustused valvanud sadamaväravaid sajandeid, takistades vaenlase Riiga sisenemist.

Tähelepanu! Talveunes nahkhiirte kaitsmiseks (kõik liigid on kaitse all) ei tohiks me oktoobrist aprillini liikuda maa alla ja punkritesse.

Mõlemad Daugava jõe muulid on tihedalt seotud sõjaliste sündmuste ja ajalooga. Need ehitati 19. sajandi lõpus, et vähendada jõesuudme ummistumist ja reguleerida vooluhulka, tagades seeläbi navigatsiooni ja samal ajal kaitstes Daugava suudme. Nende strateegiline tähtsus oli seotud Riia kui olulise sadama ja sõjaväebaasi kaitsmisega.

I maailmasõja ja Läti Vabadussõja ajal oli Daugava jõe suudme ümbrus sõjaliste operatsioonide tsoon. Teise maailmasõja ajal oli muulidel suur strateegiline tähtsus, kuna need aitasid kontrollida merelt lähenemist Riiale.

Muuli vundament on valmistatud kividega kaetud puitvaiakonstruktsioonist. Muuli pikkus on ligikaudu üks kilomeeter.

Kuigi tänapäeval kasutatakse Daugava muule peamiselt jalutusala ja ajaloolise paigana, on nende ajalooline seos sõjalise strateegia ja mereteede kaitsega Läti ajaloo oluline aspekt.

Tähelepanu! Muti pind võib olla libe. Tugeva tuule ja tormide ajal on selle külastamine ohtlik!

Nüüd on siin võsa ja võsa, kuid 1930. aastatel asus siin Riia garnisoni sõjaväe suvelaager. Mõnel pool on veel näha ristkülikukujulisi valle. Nendes kohtades asusid neljas pikas reas sõdurite telgid, mille keskel olid väikesed tänavad. Ridade otstes seisid garnisoni üksuste logod – need olid valatud betoonist, kaunistused ja pealdised aga väikestest värvilistest kivikestest. Telkide ümber olevad kaldteed olid vajalikud mitte ainult niiskuse hoidmiseks, vaid ka sõjalistel eesmärkidel. Kui dessantväed peaksid sisenema Mangalsalasse, kasutataks neid katte all kaevikutena, et kaitsta territooriumi vaenlase eest. Kuigi siin toimus tõeline sõjaline õppus, valitses õhus romantiline idüll, mis on nähtav ka omaaegsetel fotodel. Noored mängisid võrkpalli. Ohvitseride suvilate hoovides olid hästi hooldatud lehtlad ja lillepeenrad. Sõdurite lähedased külastasid neid pühade ajal, tuues maasikakorve ja värsket leiba. Kõik sõid oma eineid enamasti õues laudades värskes õhus.