Mälestused piiritsoonist

Vene ajal ei saanud lihtsalt mere äärde minna millal ja kuhu iganes tahtsid. Suure mere poolsel poolel, iga küla vastas, oli teatud paarisaja meetri pikkune riba, millest väljaspool ei tohtinud ilmuda. Ka aeg oli piiratud: maist oktoobri alguseni, kella üheksast hommikul kuni kella kümneni õhtul.
Tihti juhtus nii, et heinamaalt väsinult ja higiselt tulles tahtsid inimesed meres jahutada, aga – liiga hilja! – neil ei lubatud. Ma aga ei vaadanud kunagi nii hoolikalt. Juhtus nii, et sõdurid mööda panid, aga kui nad seda tegid, püüdsime selgitada, milles asi oli, ja tihtipeale suutsime nendega kokkuleppele jõuda. Aga oi, kui võimsana piirivalvurid end sel ajal tundsid ja kui alandatuna kohalikud külaelanikud end tundsid! See juhtum on selle tõestuseks.
Kord tulin kitsega Mazirbesse, võtsin ta rinnale ja sõitsin mööda metsateed maja juurde. Piirivalvepostil aia taga kaevasid mitu sõdurit suurt auku ja seal hängis ka ülem ise, major. Ta oli latgal, oskas läti keelt hästi, aga rääkis seda vaid erandkorras. Olin heas tujus ja mulle tuli mõte. Kägistasin kitse ära, sidusin ta männipuu juurde tee äärde ja läksin rohelusse. Lähenesin majori juurde, püüdes sisse võtta mingit sõjaväelist asendit, aga ikka veel joobes olekus komberdades, mitte eriti osavalt paar vene silpi välja purskamas, teatasin: "That-varishtch, major! Razreshiķe obrakhitsya!" Kõik sõdurid pöördusid kui üks mees ja vaatasid, öelge mulle, mida see purjus reamees siin teeb? Kergelt kaeblikul (spetsiaalselt lavastatud) häälel ütlesin ohvitserile vene keeles, et mul on üsna tõsine nahahaigus, et seda on hea mereveega ravida, aga, noh, hooaeg saab varsti läbi ja ma ei saa enam mere äärde minna, aga nii hea oleks aeg-ajalt ämber koju tuua... Major kuulas mind tähelepanelikult, lükkas mütsi kõrgemale, pani käed selja taha risti ja märgatavalt kiirustamata käskis mul edasi-tagasi kõndida, justkui mõeldes millelegi olulisele ja korrates endale mitu korda: "No mis sa stoboi poļelaješ oled!" Lõpuks oli ta langetanud otsustava otsuse ja küsis vene keeles: "Mis su perekonnanimi oli? Oh, Anšević! Siis, siin, Anšević, erandkorras, tuleme sulle järele ja aitame sind! Mere äärde võid minna igal ajal. Aga sõdurite jälgede kõrvale, kuhu nad jalutamas lähevad, joonista suur täht "A". Ja kergelt välja sirutatud saapajalaga imiteeris ta tähe joonistamist. Kõik see tuletas mulle meelde parunite aegu, millest ma raamatutest lugesin ja filmidest nägin – kui sa isandalt korralikult palusid, lubas ta sul seda sageli heldelt teha.
Mul on olnud palju kokkupuuteid sõduritega, peaaegu alati seoses passi äravõtmisega. Kuna tegemist oli piiratud alaga, toimusid teedel sageli dokumentide kontrollid. Mind on bussist maha võetud umbes kümme korda, nii piiratud alal kui ka piiril. Iga kord põhjustasin teistele reisijatele, aga eriti oma sugulastele, kes minuga koos reisisid, väiksemaid ebamugavusi. Midagi halba ei juhtunud; samal ajal kui piirivalvurid helistasid ja mu isikut kontrollisid, ootas buss umbes viis minutit, enne kui mind minema lasti.
Kord sattusin absurdsesse olukorda ja mind pandi maha väga lähedale oma majale, Saunagasesse. Sel ajal pidid seal olema mingid ebameeldivad noored, kes tahtsid silma paista. Ilma pikema jututa, hoolimata teiste bussis viibinud töötajate protestidest, pandi mind ja veel kahte inimest bobikasse ja viidi Saunagase politseijaoskonda. Meid hoiti seal kolm tundi, enamik solljukisid olid mulle hästi tuttavad, sest mängisime nendega tihti võrkpalli ja jalgpalli. Tundsin end tšoomide seas peaaegu nagu kodus, aga mind ikkagi peeti kinni... Lõpuks, pärast mõningaid formaalsusi, lasti meid koju. Oli pime, hiline ja vihmane sügisõhtu. Pitragasesse jõudes olime märjad ja läbimärjad nagu karjased, aga üks meie kolmest pidi ikkagi Mazirbesse kõndima.
Kui mu tütar Sanita oli kolme-nelja-aastane, läksime pimedas, hilisõhtul mere äärde salaja vaatama, kuidas spetsiaalse autoga saabunud piirivalvurid saatsid aeglaselt üle mere väga võimsa valgusvihu. Järsku midagi sahisema hakkas, koer haukus ja ööpimeduses, meretaeva taustal, ilmusid kaks meest sõjakas poosis, kuulipildujad käes, koer nende kõrval. Vist arvasid kohale tulnud inimesed tõesti, et koer oli piiririkkujat hammustanud. Ere valgusvihk läbistas pimeduse, nad viisid meid autosse, rääkisin majoriga mõnda aega telefonis, ma ei pidanud Mazirbesse minema ainult sellepärast, et mul oli laps kaasas... Mulle öeldi, et ma ei tohiks kunagi selliseid asju teha. Ööpimeduses, relvastatud inimesed... kõik võib juhtuda kiirustades ja hirmuga.
Ma pole oma elus kunagi teadlikult üritanud riskantsetesse olukordadesse sattuda, aga passi kaasa võtmata jätmine oli erand. Kui ma just passi absoluutselt ei vajanud, polnud mul seda peaaegu kunagi kaasas. Tööliste bussis, kus dokumente tihti kontrolliti, aga tavaliselt ei lubatud mul õues istuda, teadsid kõik juba: kui sõdurid Gunārsi juurde jõudsid, algas suurem või väiksem kära, sest tal polnud dokumente kaasas... Minu jaoks, ehkki lapsik ja poisilik, oli see ikkagi omamoodi mäss selle rumala, alandava süsteemi vastu: ma olen kohalik, mu esivanemad on siin elanud sajandeid ja ma pean igal sammul oma passi mõnele võõramaa okupandile näitama! See oli omamoodi kangekaelselt järeleandmatu trots ja uhkus – mul pole passi kaasas ja ongi kõik! Ma ei väsinud sellest mängust kunagi ja pealegi, mida kaugemale ma jõudsin, seda rohkem see mulle meeldis.