Mälestusi piirialast

Vene ajal ei saanud merele minna millal ja kus iganes tahtsid. Suure mere poolel, iga küla vastas, oli teatud pikkusega paarisajameetrine bänd, väljas ei tohtinud ilmuda. Aeg oli samuti piiratud: maist oktoobri alguseni kella üheksast hommikul kümneni õhtul.
Mitu korda juhtus nii, et kui nad heinaniidult väsinuna, higisena tulid, tahtsid inimesed merel end jahutada, kuid - liiga hilja! - ei tohi. Siiski ei näinud ma kunagi nii peenelt. Juhtus, et sõdurid ei löönud, aga kui oli, siis üritasime toimuvat selgitada ja saime nendega sageli läbi. Aga kui paljud piirivalvurid tundsid end sel ajal suurepäraselt, kuid kohalikud pärismaalased - alandasid! Seda tõendab see sündmus.
Kord tulin kitsega Mazirbesse, võtsin selle rinnale ja sõitsin mööda metsateed majani. Piirivalvepunktis väljaspool aeda kaevasid mitu sõdurit suure augu, vahetus ka ülemus ise, major. Ta oli latgali keel, valdas ladusalt läti keelt, kuid rääkis ainult erandkorras. Mu tuju oli ärkvel, pähe tuli mõte. Lämmatasin piinamise, sidusin selle männipuu äärde teeäärde ja läksin roheliste juurde. Majorile lähenedes, püüdes võtta mingit sõjalist hoiakut, kuid kõikudes joobeseisundis, mitte väga nutikalt purustades mõnda vene silpi, teatasin: „To-varišč, major! Razreski obrakitsya! ” Sõdurid pöördusid kõik ühena ja vaatasid, öeldes: „Mida see purjus eraisik siin teeb? Kergelt haletseva häälega ütlesin vene valetades ohvitserile, et mul on üsna tõsine nahahaigus, et seda on hea mereveega ravida, aga vaata, hooaeg saab varsti läbi ja ma ei saa et minna enam mere äärde, tuua ämber koju ... Major kuulas mind tähelepanelikult, lükkas mütsi kõrgemale, pani käed seljale ja ütles silmatorkavalt rahulikult, et jalutage siia -sinna, justkui mõtleks millelegi olulisele ja ei kordaks lihtsalt ise kord ja igaveseks: "Nu čto stoboi poģelaješ!" Lõpuks oli ta teinud otsustava otsuse ja küsinud vene keeles: „Mis su perekonnanimi oli? Oh, Anchevich! Siis, vaata, Anševic, erandkorras kohtume teiega ja aitame teid! Mere äärde saab minna igal kellaajal. Aga sõdurite jalajälgede juurde, kuhu nad kõnnivad, pane suur täht "A". Ja kergelt venitatud saapaga jalaga jäljendas kirja. Kõik see meenutas raamatutest loetud ja filmides nähtud parunite aegu - kui härralt küsiti, lubati teda heldelt mitu korda.
Olen palju kordi sõduritega tegelenud, peaaegu alati seoses passi võtmisega. Kuna siin oli keeluala, siis oli teedel sageli dokumentide kontroll. Tõenäoliselt on mind umbes kümme korda liiklusbussist maha lastud, nii piirangutega alal kui ka selle piiril. Ma tekitan alati teistele reisijatele, aga eriti minuga sõitnud sugulastele, teatud ebamugavusi. Midagi halba pole juba juhtunud; samal ajal kui piirivalvurid helistasid, said nad teada, buss ootas umbes viis minutit, et mind vabastada.
Kui sattusin absurdsesse olukorda, istusin ma maja lähedale, sauna. Tol ajal oli mõned mürgised noored, kes tahtsid silma paista. Seal hoiti meid kolm tundi, olin enamiku taldadega hästi kursis, sest mängisime nendega sageli võrkpalli, jalgpalli. Tundsin end kooma seas peaaegu kodus, kuid hoiti kinni ... Lõpuks, pärast mõningaid formaalsusi, vabastati meid kodus. Oli pime, hiline ja vihmane sügisõhtu. Pitragsisse jõudes olime märjad ja läbimärjad nagu karjased, kuid üks meie kolmikust oli siiski Mazirbe ees.
Kui mu tütar Sanita oli kolme- või nelja -aastane, läksime pimedas, hilisõhtul mererannale salaja vaatama, kuidas piirivalvurid eriautoga saabudes aeglaselt väga tugeva valguskiire üle mere lasevad . Järsku läks midagi katki, kõlas koera haukumine ja ööpimeduses, taeva kohal taeva taustal käsiseadmetega sõjalises asendis, kerkis esile kaks korrust, koera kõrval. Küllap arvasid uustulnukad tõesti, et koer on näidanud piiriületajat. Pimedust purustas ere valgusvihk, meid viidi autosse, mõnda aega rääkisin majoriga telefonis, ma ei pidanud Mazirbe'i minema ainult sellepärast, et mul oli laps ... mulle öeldi, et mitte kunagi selliseid lööke teha. Pimedal ööl võib relvadega inimesi ette tulla igal kiirusel ja hirmul.
Ma pole kunagi oma elus püüdnud teadlikult riskisituatsioonidesse sattuda, kuid passi kandmine oli erand. Kui mul polnud passi vaja, ei olnud mul seda peaaegu kunagi kaasas. Tööliste bussis, kus dokumente ka sageli kontrolliti, kuid tavaliselt nad õues ei istunud, teadsid kõik juba: kui sõdurid lähevad Gunnarile, on vähem või rohkem probleeme, sest tal pole dokumente ... Mul oli see, see rumal, alandav süsteem: ma olen kohalik, mu esivanemad on siin elanud sadu aastaid ja ma pean igal sammul võõrale passi näitama! See oli nagu kangekaelne kangekaelsus ja uhkus - mul pole passi kaasas ja ongi kõik! Ma ei väsinud sellest mängust kunagi, veelgi enam, mida edasi, seda rohkem see mulle meeldis.