"Läti NSV tuumaelektrijaam tuleb siia!"

Piiritsooni ja venelaste tõttu jäi Akmesragsi poolne ala suuresti asustamata, kuna varem oli nii Rudupi (Rudenieki) kui ka Akmensragsi (Radzenieki) ümbruses palju maju. Inimesed „söödi välja“ nendest kohtadest, mida kirjeldas omal ajal Tālis Vaiders ehk Tālivaldis Sils (sündinud 1927. aastal – surnud?) loos „Rudenieki“. Viis aastat tagasi püüdsime koos õpilastega uurida ja säilitada vanade elamute kohti ja nimesid, valmistasime ja paigutasime vanade talude kohtadele tammepuust elamute nimedega tahvleid.
Akmensragsi plaaniti ehitada tuumaelektrijaam (TEJ). 1980. aastate lõpus jõudis see teema ajakirjandusse ja sellest said teada ka külanõukogud. 1989. aastal, kui kõik Tšernobõli sündmused olid veel värskelt meeles, kogunesid aktivistid kõigist küladest – Sakast, Pāvilostast, Medzest, Vērgale'ist – ja protesteerisid. Minu algatusel kirjutasime LKPCK (Läti Kommunistliku Partei Keskkomitee) ajalehele "Cīņa" kirja, milles motiveeriti mitte ehitada TEJ-d, sest me ei taha, et Tšernobõli katastroof, 1940. aastate küüditamised korduks, väga haletsusväärses vaimus. Samal ajal kogus üks Saka elanik allkirju TEJ ehitamise vastu, kogudes mitukümmend tuhat allkirja. Koos korraldasime kohtumise saate "Labvakar!" loomingulise meeskonnaga, nii et nad tulid Akmensragsi tuletorni, osalesid ajakirjanikud E. Inkēns ja O. Rubenis ning operaator. Ronisime tuletorni otsa ja läksime kohta, kuhu plaaniti tuumaelektrijaama ehitamist. Selles kohas oli väidetavalt maasse maetud tammepuust post (ma seda enam ei näinud), millel oli vene ja läti keeles kiri "Siia tuleb Läti NSV tuumaelektrijaam!". Koht, umbes 1 km kaugusel tuletornist Pāvilosta poole, mererannal. Üritus oli juba niigi lärmakas, aga ilmselt polnud vaja, sest NSVL lagunes.