Naissaar Infrastruktuuri objekt

19 ruutkilomeetri suurune saar Tallinna lahes militariseeriti Vene tsaarivõimu poolt 1912. aastal ja püsielanikkond sunniti minema kolima. Sinna rajati sadamad, raudteed ja Peeter Suure merekindluse peapositsiooni Naissaare rannapatareid. Esimese maailmasõja ja Vabadussõja ajal asus saarel ka vangilaager. Pärast Eesti iseseisvumist oli saar osa rannakaitsesüsteemist, kuid ka püsielanikkonnal lubati naasta. Nõukogude okupatsiooni ajal oli saar sõjaväe valduses, sinna rajati meremiinide ladu ja montaažitehas. Naissaarel on siiamaani võimalik uudistada Nõukogude armeest maha jäänud hooneid ja mõningal määral isegi varustust. Kunagi merekindluse moodustama pidanud punkrite süsteem ulatub sügavale maa alla. Vähemalt osa punkritest koos juurdekuuluvate kahurialustega on endiselt ligipääsetavad. Soovijal on saarele võimalik teha ring peale umbes päevase matkaga. Saar oli omal ajal kaetud tiheda raudteevõrguga sõjaväeliste objektide jaoks. Seetõttu on seniajani osaliselt säilinud raudtee ideaalseks orientiiriks saarel matkamisel. Naissaarel on 40 kilomeetrit kitsarööpmelist raudteed, mida hakati rajama tsaariajal 1913. aastal. Osaliselt oli raudtee kasutuses ka Eesti Vabariigi ja Venemaa okupatsiooni ajal. Täna on sellest taastatud 2,4 kilomeetri pikkune lõik. Rannarahva Muuseumil pakub saarekülastajatele aga mitmesuguseid ekspositsioone saare ajalooga tutvumiseks. Männiku külas nõukogude aegses üleajateenija elamus asub militaarekspositsioon, mis tutvustab saare vanemat ja lähimat militaarajalugu. Naissaare tuletornis on üleval näitus "Naissaar vanadel postkaartidel", mis annab ettekujutuse saare kunagistest hiilgeaegadest.