Peeter Suure merekindlus I Maailmasõda

19 ruutkilomeetri suurune saar Tallinna lahes militariseeriti Vene tsaarivõimu poolt 1912. aastal ja püsielanikkond sunniti minema kolima. Sinna rajati sadamad, raudteed ja Peeter Suure merekindluse peapositsiooni Naissaare rannapatareid. Esimese maailmasõja ja Vabadussõja ajal asus saarel ka vangilaager. Pärast Eesti iseseisvumist oli saar osa rannakaitsesüsteemist, kuid ka püsielanikkonnal lubati naasta. Nõukogude okupatsiooni ajal oli saar sõjaväe valduses, sinna rajati meremiinide ladu ja montaažitehas. Naissaarel on siiamaani võimalik uudistada Nõukogude armeest maha jäänud hooneid ja mõningal määral isegi varustust. Kunagi merekindluse moodustama pidanud punkrite süsteem ulatub sügavale maa alla. Vähemalt osa punkritest koos juurdekuuluvate kahurialustega on endiselt ligipääsetavad. Soovijal on saarele võimalik teha ring peale umbes päevase matkaga. Saar oli omal ajal kaetud tiheda raudteevõrguga sõjaväeliste objektide jaoks. Seetõttu on seniajani osaliselt säilinud raudtee ideaalseks orientiiriks saarel matkamisel. Naissaarel on 40 kilomeetrit kitsarööpmelist raudteed, mida hakati rajama tsaariajal 1913. aastal. Osaliselt oli raudtee kasutuses ka Eesti Vabariigi ja Venemaa okupatsiooni ajal. Täna on sellest taastatud 2,4 kilomeetri pikkune lõik. Rannarahva Muuseumil pakub saarekülastajatele aga mitmesuguseid ekspositsioone saare ajalooga tutvumiseks. Männiku külas nõukogude aegses üleajateenija elamus asub militaarekspositsioon, mis tutvustab saare vanemat ja lähimat militaarajalugu. Naissaare tuletornis on üleval näitus "Naissaar vanadel postkaartidel", mis annab ettekujutuse saare kunagistest hiilgeaegadest.

Muuseum asub Tallinnas mere ääres Kalamajas.

Lennusadam rajati esimese maailmasõja ajal Vene tsaari Nikolai II käsul osana Peeter I merekindluse süsteemist. Ajaloolises vesilennukite angaaris paiknevas muuseumis on ligi 200 originaaleksponaati: allveelaev Lembit, sajandivanune jäämurdja Suur Tõll, vesilennuk Short 184, vanima eesti päritolu laeva vrakk, miinid, kahurid jne. Püsiekspositsiooni täiendavad ajutised näitused. Vesilennukite angaar on arhitektuuriajalooliselt erakordne: selle kuppelkatus kuulub maailma kõige varasemate raudbetoonkoorikute hulka.

Muuseumi programmid ja iseseisvaks külastuseks mõeldud materjalid on mängulised ja avardavad silmaringi nii lastel kui täiskasvanutel.

Tallinna lahe kirdeosas asuvale kolme ruutkilomeetri suurusele Aegna saarele rajati enne esimest maailmasõda rannakaitsepatareide süsteem ja kolme kilomeetri pikkune kitsarööpmeline kindlusraudtee, mis viisid edasi Peeter Suure 18. sajandil alustatud merekindlustustutöid. Aleksander Nevski patarei ehitust alustati 1915. aastal. 180 m pikkuse betoonrajatise kummaski otsas seisis alusehitusel soomustorn kahe 12-tollise kahuriga. Idapoolsed suurtükid olid kõrgemal kui läänepoolsed, mis võimaldas nendest anda tuld ka üle teise soomustorni lääne suunas. Patarei nr 3 ehitati saare lääneranda ning see sai lahinguvalmiks 1916. aasta sügisel. Esialgu oli kavas üles seada kuus 130 mm kahurit, millest paigaldati lõpuks vaid neli. 

Pärast Eesti iseseisvumist 1918. aastal võeti Aegna rannakaitsesüsteemi ehitised Eesti Vabariigi teenistusse. Saarel olid elumajad, kasarm, ohvitseride kasiino, staap, elektrijaam, leivatehas, raamatukogu, ambulatoorium, saun jms. Saare keskkomandopunkt valmis 1927. aastal Eerikneemele. Ka patarei nr 10 moodustati 1927. aastal ning sellesse paigaldati kolm õhutõrjesuurtükki (75 mm, raua pikkusega 3,75 m), millega sai tulistada kuni 6 km kõrgusele.  Aegna olulisusest iseseisva Eesti Vabariigi rannakaitses annab tunnistust tõsiasi, et tipphetkedel teenis pool Eesti merekindluste isikkoosseisust just seal. Olemasolev infrastruktuur võimaldas saareasukatel hakkama saada suhteliselt iseseisvalt; see oli laevaliikluse katkemise tõttu külmal talvel üsna tavapärane. Hoolimata saare militariseeritusest lasti Aegnale iseseisvas Eestis ka külastajaid. 

Pärast teist maailmasõda asus Aegnal kuni 1957. aastani Nõukogude Armee Balti mere laevastikule allutatud õhutõrjeväeosa, kus teenis umbes 100 mereväelast. Saare loodenurka, Neeva Aleksandri patarei helgiheitjavarjendi lähedale ehitati uus õhukaitsepatarei, mis koosnes neljast sõõrjast betoneeritud süvendist vahemaaga 45 m. Relvadena kasutati varem Eesti sõjaväele kuulunud 40 mm Boforsi õhutõrjekahureid. Kuna nõukogude perioodil olid Eesti rannikualad valdavalt kinnised, sai reisimine Aegnale üle pika aja võimalikuks alles okupatsiooni hilisematel aastatel.  Erinevate ajastute jälgi võib Aegna saarel näha tänaseni.

Allikad:

Postimees: https://www.postimees.ee/1708543/enne-teist-maailmasoda-meenutas-aegna-saar-iseseisvat-saareriiki

Eesti Sõjaajaloo Teejuht, Tallinn 2010. Koostaja K. Luts.

Endine merekindlus asub praeguses Kalamaja asumis Tallinnas.

Patarei merekindlust hakati ehitama 1829. aastal Vene tsaar Nikolai I korraldusel. Kompleks avati 1840. aastal, kuid ehitustööd sellega ei lõppenud. Seoses Krimmi sõja puhkemisega 1853. a asuti kindlust täiustama, sest kardeti Inglise ja Prantsuse laevade ilmumist Tallinna alla. See ka juhtus, kuid suurem sõjategevus jäi ära. Patareist tulistati ainult mõned üksikud lasud. Seoses lõhkemürskude kasutuselevõtuga loobuti 1858. a Patarei kasutamisest kindlusena ning edaspidi paiknes seal kasarm. Vangla sai Patareist Eesti Vabariigi ajal ning nii kasutati seda kuni 2002. aastani. Mõlemad Eestit okupeerinud võõrvõimud kasutasid kohta samuti vanglana; nende seal toimepandud kuriteod muutsid koha laiema avalikkuse jaoks kurikuulsaks. Neljal hektaril laiuvas silmapaistva arhitektuuriga rajatise renoveerimine algas aastal 2020. Aastaks 2026 on seal välja arendatud terviklik linnaruum äripindade, eluruumide ja vaba aja veetmise võimalustega. Hoone idatiivas säilitatakse ehtne vanglainterjöör ja vangide jalutusboksid. Juba praegu paikneb seal ligi 1200 ruutmeetril kommunismi ideoloogiat ja kuritegusid ning hoone ajalugu tutvustav näituseala „Kommunism on vangla“.