Esimene põgenikepaat "Zeal" Bambalist
31. oktoobril 1944 lahkus laev "Centība" Kurzeme rannikult. Selle laeva väljumise rekonstrueeris Läti Kesknõukogu kokkukutsuja Valentīne Lasmane mitme kaasreisija mälestuste põhjal.
Samal päeval, 31. oktoobril olid Voldemārs Jurjaks ja RS võtnud ühendust kohalike rannavalvuritega, kuna mootorpaadile ehitamist vajanud väikesed sõudepaadid olid kokku korjatud ja paigutatud nende valvestaapi. Rannavalvurid olid selles kohas leedulased. Lepiti kokku, et tõusmist nad ei sega ja lubavad kasutada ka väikesi sõudepaate. Hämaruse saabudes läksid V. Jurjaks ja RS harjumuse peale mereranda ja kuulsid mõne aja pärast merel mootorimürinat. Olgu öeldud, et Bambaļi ehitusplatsi korraldamine toimus septembri alguses, kui Krišs Lāčsi juhitud mootorpaat "Blāzma" lahkus Rootsist Bambaļisse. K. Lācis ja tema naine olid pärit sellest piirkonnast. See tegi V. Jurjakul selle koha organiseerimise lihtsamaks. Septembri algusest anti kõikidele paadijuhtidele korraldus läheneda Pāvilosta-Labragi rajoonis Kurzeme rannikule ja suunduda põhja poole Ventspilsi, jälgides rannikult signaale. Pärast paadi signaalide saamist kiirustasid V. Jurjaks ja RS Leedu kaardiväe staapi, hankisid sõudepaadi ja läksid saabuva mootorpaadi juurde. See oli "Zeal" koos autojuhi Veco Jansonsi ja mootorrattur K. Silēvičsiga. Hr Jansoni esimene küsimus oli, kus on tema ja hr Lāči perekonnad. Õnneks oli V. Jurjaks need lõpuks ehituskohta toimetada saanud. Maalt puhus suhteliselt tugev tuul. Meri oli seetõttu laineline, lainetavate lainetega. Seal paistis ere kuuvalgus koos eraldiseisvate tuulepilvedega. Ka mitmed kohalikud kalurid olid tulnud kaldale lootuses tuua Rootsi oma pojad – need, kes kutsuti Läti Leegioni. Jansoni ja Lāča perede poolt ehitati esimesse paati kokku 6 inimest. Sõudelaine RS-ga, roolis V. Jurjak.
Teisel reisil astus paati Edward Zvirbulis koos naise ja lapsega. Tema naisele tehti paar kuud tagasi vähioperatsioon ja ta oli raskelt haige. (Rootsis viidi ta kohe haiglasse, kuid suri 1945. aasta jaanuaris Stockholmis.) R. Purēna 4-liikmeline perekond gen. Werner Tepfer ja kirjanik John Green. Kaldalt korralikku tükki rüüstates kuulsid nad järsku automaatidest tulistamist. Selle tulemusena läks sujuv sõudmine katki ning hetkega katkes paat laintesse ja ujutati üle. Nii naised kui lapsed karjusid hirmust ja meeleheitest. Tulistamine jätkus. Kuulid särasid üle pea, kuid otse paati teda ei lastud ja keegi vigastada ei saanud. Kõik mehed hüppasid kahele poole paati, et paat peatuks ja ümber ei läheks. Paat peatati veepiiril enne esimest "panka". Nii naised kui lapsed karjuti kõrvale, tulistamise jätkudes karjuti ja nutti pidevalt. Paat läks ümber, voolas maha ja tõmmati kõrvale. Selgus, et kaldal olnud tulistajad olid Leedu valvurist, kes kavatses alguses kõik kinni võtta. Aga kui lubati paar pudelit viina, lubati ehitust jätkata. Mere ääres keegi viina ei võtnud. Oleks võinud metsast pagulaste käest saada, u. 200-300 m kaldast. Vilnis läks rannavalvurite loal RS-iga metsa. Nähes kaht meest tulemas ja tulistamisest ehmunud, hajusid pagulased kuhugi metsa laiali. Ta nägi, et mõned jooksid läbi kuuvalgel välja. Mežmalas sai ikka kokku kindral. Eduards Kalniņš, endine Riigikogu saadikud Jānis Breikšs ja Epneris peredega. Nad said paar pudelit viina valvuritele, kes siis rahulolevalt lahkusid. Kohale jõudes kuulsid „Pingutus“ juhid Vecais Jansons ja Silēvičs tulistamist, tõstsid mootorpaadi ankru ja sõitsid sügavamale merre, kus viskasid uue ankruna kalda ja jälgisid kallast. Kui tulistamine oli lõppenud ja kaldalt hakati signaale võtma, lähenes Zedy uuesti ja jäi kaldale lähemale ankrusse. Kell oli kesköö paiku. Haige Ed tõi uue sõudepaadi. Proua Sparrow lapsega, nagu ka teised. R. Pureni perekonda enam paadis ei olnud, sest nende mõlemad lapsed, laskmise ja paadis veeproovi saanud, polnud enam vanemate käsutuses. Tagasi jõudes tervitas paati Ž. Epner ja veel 7-8 noormeest, sealhulgas Rūdis Jurjaks ja Thompson, kes vabanesid vanglast. Epneri kaldale helistanud pered olid põlengu ja kasvava tuule tõttu keeldunud autoga sõitmast. Yurak oli otsustanud, et sõidab koos Zediga ka Rootsi, et osaleda Gotlandil paatide korraldamises. Laudareid juhtis Ž. Epners ja keegi teine, kes pidi paadiga tagasi kaldale sõitma. V. Jurjaks roolis. Mootorpaadi juures peatudes hüppas teine sõudja "Zeali" peale ja lahkus Ž. Epneri paat üksi. ("innukalt" lahkus 19 inimest, kellest 5 olid kohalike kalurite pojad. Paat suutis vastu võtta vähemalt neli korda rohkem põgenikke.) Teel kaldale määrisid lained paati Ž. Epner nagu pähklikoor ja hoovus kandis paadi põhja, sest Epner ei saanud suurtes lainetes paati üksi juhtida. Lõpuks lähenes kaater kaldale ning Vilnis ja RS rinnuni merre sisenedes tõmbasid paadi välja, asetades selle Leedu vahtkonna staapi. Pagulased olid pikka aega asulates laiali olnud. Yurak oli lubanud esimesel võimalusel paadiga tagasi tulla.
Üle mere 1944/45.
Seotud ajajoon
Seotud teemad
Seotud objektid
Pagulaste mälestussilt "Sail of Hope" Jūrkalnes
"Lootuse purje" mälestusmärk Teise maailmasõja põgenikele, kes 1944. ja 1945. aastal laevaga Läänemere kaudu Gotlandi saarele Rootsis jõudsid. Mälestusmärk asub Osvalkis mere ja Ventspils-Liepaja maantee vahelisel luideteel, ühistranspordipeatuse "Kaijas" lähedal. Selle on loonud skulptor Ģirts Burvis, kes realiseeris selle kui Läti pagulaste mälestust sümboliseeriva lootuse purje.
1944. aasta sügisest kuni 1945. aasta kevadeni püüdsid mõned Läti kodanikud, kartes uut Nõukogude okupatsiooni, kuid mitte soovides evakueeruda laastatud ja ohustatud Saksamaale, jõuda meritsi lähimasse neutraalsesse riiki, Rootsi. Osa paate organiseeris Läti Kesknõukogu lääneliitlaste abiga, mille tulemusel tekkis üks suurimaid pagulaste koondumiskohti Jūrkalnesi vallas. Lisaks Läti Kesknõukogu korraldatud paatidele viidi üle mere ka teisi paate. Hinnanguliselt õnnestus merd ületada umbes 5000 inimesel. Hukkunute arv ei ole teada, sest Kurzeme rannikult lahkunud pagulaste kohta ei peetud arvestust.
Reisid olid ohtlikud, sest põgenikke ohustasid rannikul ja merel Saksa patrullid, meremiinid, nõukogude lennukid ja sõjalaevad, samuti tormid, sest ülepääs toimus sageli ebasobivate ja ülekoormatud kuttide ja paatidega, millel puudusid piisavad kütuse- ja toiduvarud, merekaardid ja navigatsioonivahendid. Väljumine Lätist toimus salaja. Paatide sihtpunktiks oli Gotlandi saar, ja kõige sagedamini alustati sõite Kuramaa läänerannikult (Jūrkalne ja Gotlandi vahel on 90 meremiili ehk umbes 170 kilomeetrit linnulennult).
Leedu sõdurite hauad Zaļkalnsi metsas
Mälestusmärk asub Pāvilosta ranna vaatetorni lähedal luidetel. Mälestusmärgi juurde viitavad sildid.
Teise maailmasõja lõpus olid Lätis kasutusel ka kolm Leedu politseipataljoni, 5., 13. ja 256., mis pärast valveteenistust ja võitlust Nõukogude partisanide ja Punaarmee vastu idarindel osalesid 1944. aasta sügisest alates Läänemere ranniku valvamisel Kurzemes.
Oktoobris 1944 allutati kõik kolm pataljoni, mis koosnesid 32 ohvitserist ja umbes 900 instruktorist ja sõdurist, Saksa 18. armee 583. tagavarakaitseüksusele (Koruck 583). Selle üksuse ülesanne oli valvata Kurzeme rannikut Liepājast kuni Ventspilsi. Kõik kolm Leedu pataljoni paigutati Pavilosta lähedusse. Detsembris 1944 viidi 13. pataljon üle Saksa 1. armeekorpuse koosseisu Liepaja järve ääres.
Leedu rannavalve üheks ülesandeks oli lisaks valmisolekule võidelda vaenlase maabumistega ja vaenlase laevade teatamisele ka Läti põgenikepaatide takistamine 160 kilomeetri kaugusel asuvale Gotlandi saarele, kuid Leedu rannavalve mehed ei takistanud põgenikepaatide väljumist. Siiski jõudsid sakslasteni ka teated sellest, et Leedu rannavalve aitab läti põgenikke ja leedulased ise valmistuvad üle mere Rootsi minekuks.
10. jaanuaril 1945 koguti kokku Leedu 5. politseipataljoni 1. kompanii sõdurid. Järgnes üle nädala kestnud ülekuulamine ja kohtuprotsess, mille tulemusena otsustati hoiatuseks teistele seitse leedu sõdurit hukata ja 11 nende kaaslast vangistada Saksamaal asuvates koonduslaagrites. Seitsme leedu sõduri (kompaniiülem seersant Macijauski, sõdur Juozas Sendrjuas, sõdur Vladas Salickas, sõdur Ionas Bašinskis, Krasauskas ja veel kaks teadmata isikut) hukkamine toimus 21. jaanuaril 1945 Zaļkalns Pines Pavilostas.
Jaanuaris 1945 lasti 5. pataljon laiali ja lahinguvõimelised sõdurid jagati kahte allesjäänud pataljoni, ülejäänud moodustasid eraldi sapöörikompanii. Armeegrupi Kurzeme kapitulatsiooni ajal mais 1945 oli kaks pataljoni (13. ja 256.) veel Kurzemes sapöörikompaniina, kokku 900 sõduriga, kes sattusid Nõukogude Liidu poolt vangi.
Staldzene järsk kallas, millelt veeti 1944. aastal põgenikepaate Rootsi
1944. aastal oli Staldzenest aktiivne pagulaslaevade liiklus Rootsi randadele.
Hoone Ventspilsis, kus 1944.-1945 2010. aastal elas Kurzemes LCP esindaja ja pagulaslaevaliikluse korraldaja Dr. Valdemars Ginters
Maja aadressil Katrīnes Street 4, Ventspils, kus töötas arheoloog Valdemārs Ęinters.
Oktoobrist 1944 kuni 8. maini 1945 oli LCP esindaja Kuramaas arheoloog Valdemārs Ęinters (hüüdnimed "Arst", "Aednik") (1899–1979). Läti Vabadussõja osaline, Riikliku Ajaloomuuseumi direktor ja Läti Ülikooli dotsent. Autasustatud Lāčplēši sõja ordeni ja Kolme Tähe ordeniga. Üks 17. märtsi 1944. aasta LCP memorandumi allakirjutanutest. Pärast II maailmasõda elas Rootsis. Aastatel 1949–1979 Läti Rahvusfondi juhatuse esimees.
Vangla II maailmasõja ajal Liivi ordulinnuses
1944-1945 Liivimaa Odeni lossis üles seatud vanglas. 2016. aastal peeti kinni mitu LCP Ventspilsi sidegrupi liiget ja pagulaslaevade liigutajaid.
Tee "Grīnieku" majade juurde Vārve vallas
Tee Vārve valda "Grīnieku" maja juurde, kus 1944. aastal asus Kurzeme rannikul üks peamisi paadipõgenike asulaid.
Põgenike ajutine majutuskoht "Vārve onnid"
Vārves "onnid", koht Ventspilsi maakonnas, mis oli ajutine majutuskoht Läti põgenikele, kes ootasid 1944. aastal Gotlandilt laevu.
"Bambaļi" majad - üks peamisi paadipõgenike majutuskohti
Jūrkalne vallas Ošvalki renoveeritud "Bambaļi" majad olid üks peamisi paadipõgenike elama asumise kohti Kurzeme rannikul.
Hoone Ventspilsis, kus 1944. aastal elas LCP sidemees Valentine Jaunzeme (Lasmane).
Maja aadressil Lauku tn 4, Ventspils, kus elas ja töötas õpetaja õpetaja Valentīne Lasmane (s. Jaunzeme) (1916–2018), kes 1944.–1945. töötas LCP kontaktisikuna ja Ventspilsi sidegrupi liikmena. Elas pärast II maailmasõda Rootsis. Ta korraldas väljaandes "Üle mere 1944/1945" 130 paadipõgeniku tunnistusi. (Stockholm, 1990), kuid V. Lasmane enda elulugu saab lugeda raamatust "Öö pole ainult magamiseks" (Riia, 2020). 2000. aastal autasustati teda Kolme Tähe ordeniga. Suri 102-aastaselt 2018. aastal Stockholmi eeslinnas Tebias.
"Laukgaļi" maja, kirjanik Kārlis Skalba elukoht
"Laukgaļi" Jūrkalne vallas, kirjanik Kārlis Skalbe elukohas 1944. aasta oktoobris-novembris põgenikepaati Rootsi oodates.
Mazirbe rannik, kust 1944. aastal toimus pagulaslaevaliiklus Rootsi
Mazirbe rannik oli Teises maailmasõjas oluline koht, kust 1944. aastal toimus põgenikelaevade liiklus Rootsi.
Pāvilosta Koduloomuuseumi püsinäitus
Pāvilosta Koduloomuuseumis võib vaadata näitust „Pāvilosta, suletud ala”, mis räägib elust Pāvilostas Nõukogude okupatsiooni aastatel: täitevvõimust, piiritsoonist, kalurikolhoosist, kultuurielust ja olmest. Lisaks püsiekspositsioonile on välja pandud interaktiivne tundeküllane diginäitus kahes keeles ning audiovisuaalne installatsioon filmiga Pāvilostast.
Lisaks on muuseumis välja pandud uus näitus „Pāvilosta kuldsed liivaterad”. Digitaalne väljapanek tutvustab ammuseid sündmusi, Pāvilosta kujunemist ja tähtsamaid arenguid alates 1918. aastast tänapäevani. Militaarpärandit puudutatakse vabadusvõitlejatest rääkivas Läti Vabadussõja sektsioonis ja Nõukogude okupatsiooni sektsioonis.
Mälestusmärk neile, kes 1944. aasta sügisel üle mere Rootsi põgenesid
Mälestusmärk asub Puise ninal, mere ääres. 1944. aastal põgenes Eestisse tunginud punaarmee eest läände ligi 80 tuhat inimest, paljud neist mere kaudu. Mälestusmärgi suurpõgenemise meenutuseks lõi Aivar Simson. Selle idee autor on Heidi Ivask, kes ema süles koos sadade teiste põgenikega Puise rannas paati ootas. Mälestusmärk püstitati Eesti Memento Liidu eestvedamisel.
