Esimene põgenikepaat "Zeal" Bambalist
Am 31. Oktober 1944 verließ das Schiff "Centība" die Küste von Kurzeme. Die Abfahrt dieses Bootes wurde von Valentīne Lasmane, dem Vorsitzenden des lettischen Zentralrats, anhand der Erinnerungen mehrerer Mitreisender rekonstruiert
Am selben Tag, dem 31. Oktober, hatten Voldemārs Jurjaks und die RS die lokale Küstenwache kontaktiert, da die kleinen Ruderboote, die auf dem Motorboot gebaut werden mussten, eingesammelt und in ihrem Wachhauptquartier platziert worden waren. Die Küstenwache war an diesem Ort Litauer. Sie einigten sich darauf, den Anstieg nicht zu stören und auch den Einsatz kleiner Ruderboote zuzulassen. Als die Dämmerung hereinbrach, gingen V. Jurjaks und RS nach der Gewohnheit an die Küste und hörten nach einer Weile das Geräusch des Motors auf See. Es sei darauf hingewiesen, dass die Organisation der Baustelle Bambaļi Anfang September stattfand, als das Motorboot „Blāzma“ unter der Führung von Krišs Lāčs Schweden nach Bambaļi verließ. K. Lācis und seine Frau stammten aus dieser Gegend. Dies erleichterte es V. Jurjak, diesen Ort zu organisieren. Ab Anfang September wurden alle Bootsfahrer angewiesen, sich der Küste von Kurland im Bezirk Pāvilosta-Labrags zu nähern und nach Norden nach Ventspils zu fahren und auf Signale von der Küste zu achten. Nachdem sie die Signale des Bootes erhalten hatten, eilten V. Jurjaks und RS zum Hauptquartier der litauischen Wache, holten ein Ruderboot und gingen zum ankommenden Motorboot. Es war „Eifer“ mit dem Fahrer Veco Jansons und dem Motorradfahrer K. Silēvičs. Die erste Frage von Herrn Janson war, wo sich seine und die Familie von Herrn Lāč aufhielten. Glücklicherweise hatte V. Jurjaks sie endlich an den Bauort liefern können. Vom Land her wehte ein relativ starker Wind. Das Meer war daher wellig, mit plätschernden Wellen. Es gab ein helles Mondlicht mit separaten windgetragenen Wolken. Mehrere ortsansässige Fischer waren ebenfalls an Land gegangen, in der Hoffnung, ihre Söhne nach Schweden zu bringen – diejenigen, die zur lettischen Legion einberufen wurden. Das erste Boot wurde von den Familien Janson und Lāča für insgesamt 6 Personen gebaut. Ruderwelle mit RS, Lenkung von V. Jurjak.
Auf der zweiten Fahrt bestiegen Edward Zvirbulis, seine Frau und sein Kind das Boot. Seine Frau hatte vor einigen Monaten eine Krebsoperation und war schwer krank. (In Schweden wurde sie sofort ins Krankenhaus eingeliefert, starb aber im Januar 1945 in Stockholm.) Die vierköpfige Familie von R. Purēna, Gen. Werner Tepfer und Schriftsteller John Green. Als sie ein gutes Stück vom Ufer schleiften, hörten sie plötzlich das Schießen von Maschinenpistolen. Infolgedessen brach das reibungslose Rudern zusammen, und im Handumdrehen wurde das Boot in die Wellen geschnitten und überflutet. Sowohl Frauen als auch Kinder schrien vor Angst und Verzweiflung. Das Schießen ging weiter. Kugeln schossen über seinen Kopf, aber er wurde nicht direkt ins Boot geschossen und niemand wurde verletzt. Alle Männer sprangen auf beide Seiten des Bootes, damit das Boot anhielt und nicht umkippte. Das Boot wurde am Wasser vor der ersten "Bank" gestoppt. Sowohl Frauen als auch Kinder wurden beiseite geschrien und schrieen und weinten ständig, während die Schießerei fortgesetzt wurde. Das Boot wurde umgeworfen, verschüttet und zur Seite gezogen. Es stellte sich heraus, dass die Schützen am Ufer von der litauischen Wache stammten, die am Anfang alle festnehmen wollte. Aber als ein paar Flaschen Wodka versprochen wurden, durfte der Bau weitergehen. Niemand hatte Wodka am Meer. Es könnte von Flüchtlingen im Wald erhalten worden sein, ca. 200-300 m vom Ufer entfernt. Mit Erlaubnis der Küstenwache ging Vilnis mit RS in den Wald. Als die Flüchtlinge zwei Männer kommen sahen und durch die Schüsse verängstigt waren, zerstreuten sie sich irgendwo im Wald. Er sah einige durch das mondbeschienene Feld davonlaufen. General traf sich noch in Mežmala. Eduards Kalniņš, ehem Saeima-Abgeordnete Jānis Breikšs und Epneris mit ihren Familien. Sie besorgten ein paar Flaschen Wodka für die Wachen, die dann zufrieden gingen. Als sie ankamen, hörten die Anführer der "Bemühungen", Vecais Jansons und Silēvičs, die Schüsse, zogen den Anker des Motorboots heraus und fuhren tiefer ins Meer, wo sie ein Ufer als neuen Anker warfen und das Ufer beobachteten. Als die Schüsse aufgehört hatten und Signale vom Ufer empfangen wurden, näherte sich Zedy erneut und ankerte näher am Ufer. Es war gegen Mitternacht. Der kranke Ed brachte ein neues Ruderboot. Mrs. Sparrow mit dem Kind, wie auch die anderen. Die Familie von R. Puren war nicht mehr im Boot, weil ihre beiden Kinder, die durch Schüsse und Wasser im Boot getestet wurden, ihren Eltern nicht mehr zur Verfügung standen. Zurück angekommen, wurde das Boot von Ž begrüßt. Epner und 7-8 weitere junge Männer, darunter Rūdis Jurjaks und Thompson, die aus dem Gefängnis entlassen wurden. Die Familien, die Epner ans Wasser gerufen hatte, hatten sich wegen des Feuers und des zunehmenden Windes geweigert zu fahren. Yurak hatte beschlossen, mit Zed auch nach Schweden zu reisen, um sich an der Organisation von Booten auf Gotland zu beteiligen. Die Kostgänger wurden von Ž geführt. Epners und jemand anderes, der mit dem Boot zurück an Land musste. V. Jurjaks steuerte. Beim Anhalten am Motorboot sprang der andere Ruderer auf „Zeal“ und verließ Ž. Epners Boot allein. (19 Personen sind aus „Eifer“ abgereist, davon 5 Söhne einheimischer Fischer. Das Boot konnte mindestens viermal so viele Flüchtlinge aufnehmen.) Auf dem Weg zum Ufer salbten die Wellen das Boot mit Ž. Epner, wie eine Nussschale, und die Strömung trug das Boot nach Norden, weil Epner das Boot in den großen Wellen nicht alleine steuern konnte. Schließlich näherte sich das Boot der Küste, und Vilnis und RS, die bis zur Brust ins Meer eindrangen, zogen das Boot heraus und platzierten es im Hauptquartier der litauischen Wache. Die Flüchtlinge waren längst über die Siedlungen verstreut. Yurak hatte versprochen, so schnell wie möglich mit dem Boot zurückzukehren.
Übers Meer 1944/45.
Zugehörige Zeitleiste
Zugehörige Themen
Zugehörige Objekte
Pagulaste mälestussilt "Sail of Hope" Jūrkalnes
"Lootuse purje" mälestusmärk Teise maailmasõja põgenikele, kes 1944. ja 1945. aastal laevaga Läänemere kaudu Gotlandi saarele Rootsis jõudsid. Mälestusmärk asub Osvalkis mere ja Ventspils-Liepaja maantee vahelisel luideteel, ühistranspordipeatuse "Kaijas" lähedal. Selle on loonud skulptor Ģirts Burvis, kes realiseeris selle kui Läti pagulaste mälestust sümboliseeriva lootuse purje.
1944. aasta sügisest kuni 1945. aasta kevadeni püüdsid mõned Läti kodanikud, kartes uut Nõukogude okupatsiooni, kuid mitte soovides evakueeruda laastatud ja ohustatud Saksamaale, jõuda meritsi lähimasse neutraalsesse riiki, Rootsi. Osa paate organiseeris Läti Kesknõukogu lääneliitlaste abiga, mille tulemusel tekkis üks suurimaid pagulaste koondumiskohti Jūrkalnesi vallas. Lisaks Läti Kesknõukogu korraldatud paatidele viidi üle mere ka teisi paate. Hinnanguliselt õnnestus merd ületada umbes 5000 inimesel. Hukkunute arv ei ole teada, sest Kurzeme rannikult lahkunud pagulaste kohta ei peetud arvestust.
Reisid olid ohtlikud, sest põgenikke ohustasid rannikul ja merel Saksa patrullid, meremiinid, nõukogude lennukid ja sõjalaevad, samuti tormid, sest ülepääs toimus sageli ebasobivate ja ülekoormatud kuttide ja paatidega, millel puudusid piisavad kütuse- ja toiduvarud, merekaardid ja navigatsioonivahendid. Väljumine Lätist toimus salaja. Paatide sihtpunktiks oli Gotlandi saar, ja kõige sagedamini alustati sõite Kuramaa läänerannikult (Jūrkalne ja Gotlandi vahel on 90 meremiili ehk umbes 170 kilomeetrit linnulennult).
Leedu sõdurite hauad Zaļkalnsi metsas
Mälestusmärk asub Pāvilosta ranna vaatetorni lähedal luidetel. Mälestusmärgi juurde viitavad sildid.
Teise maailmasõja lõpus olid Lätis kasutusel ka kolm Leedu politseipataljoni, 5., 13. ja 256., mis pärast valveteenistust ja võitlust Nõukogude partisanide ja Punaarmee vastu idarindel osalesid 1944. aasta sügisest alates Läänemere ranniku valvamisel Kurzemes.
Oktoobris 1944 allutati kõik kolm pataljoni, mis koosnesid 32 ohvitserist ja umbes 900 instruktorist ja sõdurist, Saksa 18. armee 583. tagavarakaitseüksusele (Koruck 583). Selle üksuse ülesanne oli valvata Kurzeme rannikut Liepājast kuni Ventspilsi. Kõik kolm Leedu pataljoni paigutati Pavilosta lähedusse. Detsembris 1944 viidi 13. pataljon üle Saksa 1. armeekorpuse koosseisu Liepaja järve ääres.
Leedu rannavalve üheks ülesandeks oli lisaks valmisolekule võidelda vaenlase maabumistega ja vaenlase laevade teatamisele ka Läti põgenikepaatide takistamine 160 kilomeetri kaugusel asuvale Gotlandi saarele, kuid Leedu rannavalve mehed ei takistanud põgenikepaatide väljumist. Siiski jõudsid sakslasteni ka teated sellest, et Leedu rannavalve aitab läti põgenikke ja leedulased ise valmistuvad üle mere Rootsi minekuks.
10. jaanuaril 1945 koguti kokku Leedu 5. politseipataljoni 1. kompanii sõdurid. Järgnes üle nädala kestnud ülekuulamine ja kohtuprotsess, mille tulemusena otsustati hoiatuseks teistele seitse leedu sõdurit hukata ja 11 nende kaaslast vangistada Saksamaal asuvates koonduslaagrites. Seitsme leedu sõduri (kompaniiülem seersant Macijauski, sõdur Juozas Sendrjuas, sõdur Vladas Salickas, sõdur Ionas Bašinskis, Krasauskas ja veel kaks teadmata isikut) hukkamine toimus 21. jaanuaril 1945 Zaļkalns Pines Pavilostas.
Jaanuaris 1945 lasti 5. pataljon laiali ja lahinguvõimelised sõdurid jagati kahte allesjäänud pataljoni, ülejäänud moodustasid eraldi sapöörikompanii. Armeegrupi Kurzeme kapitulatsiooni ajal mais 1945 oli kaks pataljoni (13. ja 256.) veel Kurzemes sapöörikompaniina, kokku 900 sõduriga, kes sattusid Nõukogude Liidu poolt vangi.
Staldzene järsk kallas, millelt veeti 1944. aastal põgenikepaate Rootsi
1944. aastal oli Staldzenest aktiivne pagulaslaevade liiklus Rootsi randadele.
Hoone Ventspilsis, kus 1944.-1945 2010. aastal elas Kurzemes LCP esindaja ja pagulaslaevaliikluse korraldaja Dr. Valdemars Ginters
Maja aadressil Katrīnes Street 4, Ventspils, kus töötas arheoloog Valdemārs Ęinters.
Oktoobrist 1944 kuni 8. maini 1945 oli LCP esindaja Kuramaas arheoloog Valdemārs Ęinters (hüüdnimed "Arst", "Aednik") (1899–1979). Läti Vabadussõja osaline, Riikliku Ajaloomuuseumi direktor ja Läti Ülikooli dotsent. Autasustatud Lāčplēši sõja ordeni ja Kolme Tähe ordeniga. Üks 17. märtsi 1944. aasta LCP memorandumi allakirjutanutest. Pärast II maailmasõda elas Rootsis. Aastatel 1949–1979 Läti Rahvusfondi juhatuse esimees.
Vangla II maailmasõja ajal Liivi ordulinnuses
1944-1945 Liivimaa Odeni lossis üles seatud vanglas. 2016. aastal peeti kinni mitu LCP Ventspilsi sidegrupi liiget ja pagulaslaevade liigutajaid.
Tee "Grīnieku" majade juurde Vārve vallas
Tee Vārve valda "Grīnieku" maja juurde, kus 1944. aastal asus Kurzeme rannikul üks peamisi paadipõgenike asulaid.
Põgenike ajutine majutuskoht "Vārve onnid"
Vārves "onnid", koht Ventspilsi maakonnas, mis oli ajutine majutuskoht Läti põgenikele, kes ootasid 1944. aastal Gotlandilt laevu.
"Bambaļi" majad - üks peamisi paadipõgenike majutuskohti
Jūrkalne vallas Ošvalki renoveeritud "Bambaļi" majad olid üks peamisi paadipõgenike elama asumise kohti Kurzeme rannikul.
Hoone Ventspilsis, kus 1944. aastal elas LCP sidemees Valentine Jaunzeme (Lasmane).
Maja aadressil Lauku tn 4, Ventspils, kus elas ja töötas õpetaja õpetaja Valentīne Lasmane (s. Jaunzeme) (1916–2018), kes 1944.–1945. töötas LCP kontaktisikuna ja Ventspilsi sidegrupi liikmena. Elas pärast II maailmasõda Rootsis. Ta korraldas väljaandes "Üle mere 1944/1945" 130 paadipõgeniku tunnistusi. (Stockholm, 1990), kuid V. Lasmane enda elulugu saab lugeda raamatust "Öö pole ainult magamiseks" (Riia, 2020). 2000. aastal autasustati teda Kolme Tähe ordeniga. Suri 102-aastaselt 2018. aastal Stockholmi eeslinnas Tebias.
"Laukgaļi" maja, kirjanik Kārlis Skalba elukoht
"Laukgaļi" Jūrkalne vallas, kirjanik Kārlis Skalbe elukohas 1944. aasta oktoobris-novembris põgenikepaati Rootsi oodates.
Mazirbe rannik, kust 1944. aastal toimus pagulaslaevaliiklus Rootsi
Mazirbe rannik oli Teises maailmasõjas oluline koht, kust 1944. aastal toimus põgenikelaevade liiklus Rootsi.
Pāvilosta Koduloomuuseumi püsinäitus
Pāvilosta Koduloomuuseumis võib vaadata näitust „Pāvilosta, suletud ala”, mis räägib elust Pāvilostas Nõukogude okupatsiooni aastatel: täitevvõimust, piiritsoonist, kalurikolhoosist, kultuurielust ja olmest. Lisaks püsiekspositsioonile on välja pandud interaktiivne tundeküllane diginäitus kahes keeles ning audiovisuaalne installatsioon filmiga Pāvilostast.
Lisaks on muuseumis välja pandud uus näitus „Pāvilosta kuldsed liivaterad”. Digitaalne väljapanek tutvustab ammuseid sündmusi, Pāvilosta kujunemist ja tähtsamaid arenguid alates 1918. aastast tänapäevani. Militaarpärandit puudutatakse vabadusvõitlejatest rääkivas Läti Vabadussõja sektsioonis ja Nõukogude okupatsiooni sektsioonis.
Mälestusmärk neile, kes 1944. aasta sügisel üle mere Rootsi põgenesid
Mälestusmärk asub Puise ninal, mere ääres. 1944. aastal põgenes Eestisse tunginud punaarmee eest läände ligi 80 tuhat inimest, paljud neist mere kaudu. Mälestusmärgi suurpõgenemise meenutuseks lõi Aivar Simson. Selle idee autor on Heidi Ivask, kes ema süles koos sadade teiste põgenikega Puise rannas paati ootas. Mälestusmärk püstitati Eesti Memento Liidu eestvedamisel.
