Läti Kesknõukogu (LCP)
II Maailmasõda, III Metsavendade liikumine, IV Nõukogude okupatsioon

Maja aadressil Lauku tn 4, Ventspils, kus elas ja töötas õpetaja õpetaja Valentīne Lasmane (s. Jaunzeme) (1916–2018), kes 1944.–1945. töötas LCP kontaktisikuna ja Ventspilsi sidegrupi liikmena. Elas pärast II maailmasõda Rootsis. Ta korraldas väljaandes "Üle mere 1944/1945" 130 paadipõgeniku tunnistusi. (Stockholm, 1990), kuid V. Lasmane enda elulugu saab lugeda raamatust "Öö pole ainult magamiseks" (Riia, 2020). 2000. aastal autasustati teda Kolme Tähe ordeniga. Suri 102-aastaselt 2018. aastal Stockholmi eeslinnas Tebias.

Maja aadressil Katrīnes Street 4, Ventspils, kus töötas arheoloog Valdemārs Ęinters.

Oktoobrist 1944 kuni 8. maini 1945 oli LCP esindaja Kuramaas arheoloog Valdemārs Ęinters (hüüdnimed "Arst", "Aednik") (1899–1979). Läti Vabadussõja osaline, Riikliku Ajaloomuuseumi direktor ja Läti Ülikooli dotsent. Autasustatud Lāčplēši sõja ordeni ja Kolme Tähe ordeniga. Üks 17. märtsi 1944. aasta LCP memorandumi allakirjutanutest. Pärast II maailmasõda elas Rootsis. Aastatel 1949–1979 Läti Rahvusfondi juhatuse esimees.

1944-1945 Liivimaa Odeni lossis üles seatud vanglas. 2016. aastal peeti kinni mitu LCP Ventspilsi sidegrupi liiget ja pagulaslaevade liigutajaid.

Tee Vārve valda "Grīnieku" maja juurde, kus 1944. aastal asus Kurzeme rannikul üks peamisi paadipõgenike asulaid.

Vārves "onnid", koht Ventspilsi maakonnas, mis oli ajutine majutuskoht Läti põgenikele, kes ootasid 1944. aastal Gotlandilt laevu.

"Lootuse purje" mälestusmärk Teise maailmasõja põgenikele, kes 1944. ja 1945. aastal laevaga Läänemere kaudu Gotlandi saarele Rootsis jõudsid. Mälestusmärk asub Osvalkis mere ja Ventspils-Liepaja maantee vahelisel luideteel, ühistranspordipeatuse "Kaijas" lähedal. Selle on loonud skulptor Ģirts Burvis, kes realiseeris selle kui Läti pagulaste mälestust sümboliseeriva lootuse purje.

1944. aasta sügisest kuni 1945. aasta kevadeni püüdsid mõned Läti kodanikud, kartes uut Nõukogude okupatsiooni, kuid mitte soovides evakueeruda laastatud ja ohustatud Saksamaale, jõuda meritsi lähimasse neutraalsesse riiki, Rootsi. Osa paate organiseeris Läti Kesknõukogu lääneliitlaste abiga, mille tulemusel tekkis üks suurimaid pagulaste koondumiskohti Jūrkalnesi vallas. Lisaks Läti Kesknõukogu korraldatud paatidele viidi üle mere ka teisi paate. Hinnanguliselt õnnestus merd ületada umbes 5000 inimesel. Hukkunute arv ei ole teada, sest Kurzeme rannikult lahkunud pagulaste kohta ei peetud arvestust. 

Reisid olid ohtlikud, sest põgenikke ohustasid rannikul ja merel Saksa patrullid, meremiinid, nõukogude lennukid ja sõjalaevad, samuti tormid, sest ülepääs toimus sageli ebasobivate ja ülekoormatud kuttide ja paatidega, millel puudusid piisavad kütuse- ja toiduvarud, merekaardid ja navigatsioonivahendid. Väljumine Lätist toimus salaja. Paatide sihtpunktiks oli Gotlandi saar, ja kõige sagedamini alustati sõite Kuramaa läänerannikult (Jūrkalne ja Gotlandi vahel on 90 meremiili ehk umbes 170 kilomeetrit linnulennult).

Die restaurierten „Bambaļi“-Häuser in Ošvalki, Gemeinde Jūrkalne, waren einer der Hauptansiedlungsorte für Bootsflüchtlinge an der Küste von Kurland.

„Laukgaļi“ in der Gemeinde Jūrkalne, dem Wohnort des Schriftstellers Kārlis Skalbe im Oktober-November 1944, während er auf das Flüchtlingsboot nach Schweden wartete.

Die Gedenkstätte befindet sich in der Nähe des Aussichtsturms am Strand von Pāvilosta in den Dünen. Es gibt Hinweisschilder, die zum Denkmal führen.

Am Ende des Zweiten Weltkriegs wurden drei litauische Polizeibataillone, das 5., 13. und 256. Bataillon, auch in Lettland eingesetzt, und nach Wachdienst und Kämpfen gegen sowjetische Partisanen und die Rote Armee an der Ostfront waren sie ab Herbst 1944 an der Bewachung der Ostseeküste in Kurzeme beteiligt.

Im Oktober 1944 wurden alle drei Bataillone mit 32 Offizieren und etwa 900 Ausbildern und Soldaten der 583. rückwärtigen Wacheinheit (Koruck 583) der deutschen 18. Die Einheit hatte den Auftrag, die Kurzeme-Küste von Liepāja bis Ventspils zu bewachen. Alle drei litauischen Bataillone wurden in der Nähe von Pavilosta eingesetzt. Im Dezember 1944 wurde das 13. Bataillon dem deutschen 1. Armeekorps am Liepaja-See unterstellt.

Zu den Aufgaben der litauischen Küstenwache gehörte neben der Abwehr feindlicher Anlandungen und der Meldung feindlicher Schiffe auch die Verhinderung der Überfahrt lettischer Flüchtlingsboote auf die 160 Kilometer entfernte Insel Gotland, doch die litauischen Küstenwächter verhinderten die Abfahrt der Flüchtlingsboote nicht. Die Nachricht, dass die litauische Küstenwache den lettischen Flüchtlingen half und die Litauer selbst die Überfahrt nach Schweden vorbereiteten, erreichte jedoch auch die Deutschen.

Am 10. Januar 1945 wurden die Soldaten der 1. Kompanie des 5. litauischen Polizeibataillons festgenommen. Es folgte ein mehr als einwöchiges Verhör und ein Prozess, bei dem als Warnung für die anderen beschlossen wurde, sieben der litauischen Soldaten hinzurichten und 11 ihrer Kameraden in deutschen Konzentrationslagern zu inhaftieren. Die Hinrichtung der sieben litauischen Soldaten (Feldwebel Macijauski, der Kompaniechef; Juozas Sendrjuas, ein Soldat; Vladas Salickas, ein Soldat; Ionas Bašinskis, Krasauskas und zwei unbekannte andere) fand am 21. Januar 1945 in den Zaļkalns Pines in Pavilosta statt.

Im Januar 1945 wurde das 5. Bataillon aufgelöst und die kampffähigen Soldaten wurden auf die beiden verbleibenden Bataillone aufgeteilt, während der Rest zu einer eigenen Pionierkompanie zusammengefasst wurde. Zum Zeitpunkt der Kapitulation der Heeresgruppe Kurzeme im Mai 1945 befanden sich noch zwei Bataillone (13. und 256.) als Pionierkompanie mit insgesamt 900 Soldaten in Kurzeme, die von den Sowjets gefangen genommen wurden.
 

Die Küste von Mazirbe war ein wichtiger Ort im Zweiten Weltkrieg, von wo aus 1944 der Verkehr von Flüchtlingsbooten nach Schweden stattfand.

1944. aastal oli Staldzenest aktiivne pagulaslaevade liiklus Rootsi randadele.

Muuseum asub mõne kilomeetri kaugusel Renda keskusest. Ekspositsioon tutvustab 50 aastat kestnud vastupanuliikumist Lätis: vastupanu esimesele Nõukogude okupatsioonile, Natsi-Saksamaa okupatsioonile ning nii relvastatud kui vägivallatut vastupanu teisele Nõukogude okupatsioonile. Ekspositsioon asub kahes hoones. Ühes hoones asub esimest Nõukogude okupatsiooni ja Saksa okupatsiooni tutvustav näitus. Taastatud aidahoonesse on välja pandud näitus metsavendlusest. Kahe hoone vahel asub punker autentse sisseseadega ja kaevikud, mida mööda sõdurid liikusid. Muuseumi lähedal Rendas asub harjutusväljak – kaevikud, blindaažid ja takistusrada – noorsõduritele ja teistele huvilistele. Külastused tuleb ette tellida.

Siin lähedal leidis 1946. aasta jaanuaris aset üks suurimaid metsavendade lahinguid. Āpūznieki lahingus alistas Kabile metsavendade rühm okupatsioonivõimu väed, kes olid arvulises ülekaalus. Lahingupaika on sisse seatud puhkeala ja püstitatud infostendid.

Jelgava (Mītava) Põllumajandusakadeemias (tänapäeval Läti Bioteaduste ja Tehnoloogiate Ülikool) 1943-1944. mitmed 13. augustil 1943 Riias loodud akadeemilise üksuse "Austrums" liikmed ja Läti Kesknõukogu salaliikmed - seal töötasid professorid Rūdolfs Markus, Andrejs Teikmanis, Alfrēds Tauriņš ja teised õppejõud. 10. märtsil 1944 trükkis Põllumajandusakadeemia dotsent Vilis Eihe koos abikaasa Aleksandrase ja assistendi Hermani Zeltiņaga Jelgavas paljundusmasinaga LCP illegaalset ajalehte "Jaunā Latvija". See andis teavet Läti rahvusvahelise positsiooni kohta ja määras edasised suunised lätlaste poliitiliseks eluks. 188 Läti avaliku ja poliitilise töötaja hulgas, kes LCP 17. märtsi 1944. aasta memorandumis väljendasid vajadust taastada 1922. aasta põhiseaduse alusel iseseisev ja demokraatlik Läti Vabariik, olid Jelgavas asuva Põllumajandusakadeemia õppejõud – professorid Jānis. Vārsbergs, Pāvils Kvelde, A. Teikmanis ja R. Marcus.