Staldzene järsk kallas, kust 1944. aastal toimus põgenike paatide liiklus Rootsi Rada
1944. aastal toimus aktiivne põgenike paaditransport Staldzene kaljudelt Rootsi kallastele.
Ž. Lapuķise mälestused kohtumisest dr. E. Bakusega:
„Ühel pärastlõunal tuli minu juurde kohalik politseinik ja teatas vaikselt, et Koku mägede lähedal asuva Staldzene küla lähedale peaks sel ööl saabuma Rootsist paat, mis peab pagulasi peale võtma. Minu ülesanne oli tulla koos oma üksuse valvurite rühmaga seda kohta valvama ja vajadusel aidata pagulasi mootorpaadile transportida. [...] Mitte kaugel merest, ootamata, seisis meie ees köiel mees, seljas hall poolmantel üleskeeratud kraega ja džokimüts sügavale laubale tõmmatud. Ta ütles vaikselt head õhtut ja küsis: „Kas see on tee Lošupisse?“ See oli rootsi ratsanike tunnuslause selles kohas. Ta ütles, et on siin erilisel missioonil, aga samal ajal tahaks ta oma pere turvaliselt Rootsi saada. Siis, minu suureks üllatuseks, võttis ta taskust meie metsandusplaani. Hämarikus hakkasin võõra nägu jälgima ja tundsin ta peagi ära. See oli Bakūzis, metsandusosakonna metsamajandusjaoskonna juhataja [...]. Lähenes südaöö, kui nägime meres kauguses musta täppi. Andsime taskulambiga kokkulepitud signaali, korrates seda mitu korda. Lühikese aja pärast tuli mustalt täpilt sama vastus, ainult et see ei olnud taskulambist, vaid sõjalaeva valgusläbilaskvusest. Saime aru, et paati sel ööl enam ei oodatud ja põgenikegrupp hakkas laiali minema. Bakūzis kutsus meid mõlemaid koos kompaniiülemaga oma pere juurde ööbima. Leidsime selle luidete lohust tiheda kuuse alt. Seal, rohelises samblas, pead valgel padjal, lamasid sügavas unes selle perekonna kolm järglast ja nende kõrval... nende peal, valge sall ümber pea, istus hoolitsev pereema. Pereisa leidis pudeli ja pereema pakkus võileibu. Tundus, et oma läti siirusega olid nad tõelised pereisa ja -ema, kes olid sel vihmasel sügisööl leidnud oma kodu kodumaa kuuse alt. Ühel pool susiseb meri, teisel pool metsamassiiv ja rasked vihmapiisad langevad aeglaselt kuuse okste vahelt. Tühjendasime pudeli, aga võileibadest keeldusime, sest saime aru, et nad ise vajasid neid rohkem.
Kasutatud allikad ja viited:
Ž. Lapuķis. Dr E. Bakūzi mälestuseks // Meža Vēstis, 1978, nr 167, lk 5-6.
Seotud ajajoon
Seotud teemad
Seotud lood
Esimene põgenikepaat "Centība" Bambalist
31. oktoobril 1944 lahkus laev "Centība" Kurzeme rannikult. Selle laeva väljumise rekonstrueeris Läti Kesknõukogu kokkukutsuja Valentīne Lasmane mitme kaasreisija mälestuste põhjal.
Põgenike paadi ümberistumispunkt Kuramaa rannikult Rootsi "Pāži" majade lähedal
Üks olulisi ümberasumiskohti oli Pāži maja lähedal, kuhu nüüd on püstitatud monument – „Lootuse puri“. „Laevad saabusid regulaarselt ja enamik inimesi lahkus Pāžist,“ seisab I. Freibergsi mälestustes.
Valdemārs Ģinteri salajased ja ohtlikud tegevused
Valdemārs Ģintersi nimi oli paljudele Läti pagulastele viimane lootus Rootsi pääseda. Liigne tähelepanu pagulaste poolt oli ohtlik ja seetõttu hoidis Ģinters seda saladuses.


