Teise maailmasõja põgenikud II Maailmasõda

"Lootuse purje" mälestusmärk Teise maailmasõja põgenikele, kes 1944. ja 1945. aastal laevaga Läänemere kaudu Gotlandi saarele Rootsis jõudsid. Mälestusmärk asub Osvalkis mere ja Ventspils-Liepaja maantee vahelisel luideteel, ühistranspordipeatuse "Kaijas" lähedal. Selle on loonud skulptor Ģirts Burvis, kes realiseeris selle kui Läti pagulaste mälestust sümboliseeriva lootuse purje.

1944. aasta sügisest kuni 1945. aasta kevadeni püüdsid mõned Läti kodanikud, kartes uut Nõukogude okupatsiooni, kuid mitte soovides evakueeruda laastatud ja ohustatud Saksamaale, jõuda meritsi lähimasse neutraalsesse riiki, Rootsi. Osa paate organiseeris Läti Kesknõukogu lääneliitlaste abiga, mille tulemusel tekkis üks suurimaid pagulaste koondumiskohti Jūrkalnesi vallas. Lisaks Läti Kesknõukogu korraldatud paatidele viidi üle mere ka teisi paate. Hinnanguliselt õnnestus merd ületada umbes 5000 inimesel. Hukkunute arv ei ole teada, sest Kurzeme rannikult lahkunud pagulaste kohta ei peetud arvestust. 

Reisid olid ohtlikud, sest põgenikke ohustasid rannikul ja merel Saksa patrullid, meremiinid, nõukogude lennukid ja sõjalaevad, samuti tormid, sest ülepääs toimus sageli ebasobivate ja ülekoormatud kuttide ja paatidega, millel puudusid piisavad kütuse- ja toiduvarud, merekaardid ja navigatsioonivahendid. Väljumine Lätist toimus salaja. Paatide sihtpunktiks oli Gotlandi saar, ja kõige sagedamini alustati sõite Kuramaa läänerannikult (Jūrkalne ja Gotlandi vahel on 90 meremiili ehk umbes 170 kilomeetrit linnulennult).

Mälestusmärk asub Puise ninal, mere ääres. 1944. aastal põgenes Eestisse tunginud punaarmee eest läände ligi 80 tuhat inimest, paljud neist mere kaudu. Mälestusmärgi suurpõgenemise meenutuseks lõi Aivar Simson. Selle idee autor on Heidi Ivask, kes ema süles koos sadade teiste põgenikega Puise rannas paati ootas. Mälestusmärk püstitati  Eesti Memento Liidu eestvedamisel.

Põgari palvemaja asub Põgari-Sassi külas Tuuru–Puise tee 1. kilomeetripunkti juures. 18. septembril 1944. aastal, päev pärast Saksa sõjavägede tagasitõmbamise algust, nimetas peaminister presidendi ülesannetes Jüri Uluots ametisse uue Eesti Vabariigi valitsuse. Valitsus võttis vastu otsuse Eesti iseseisvuse taastamise ja sõjas neutraalseks jäämise kohta. Valitsuse ametisse nimetamine tekitas olukorra, kus punaarmee ei “vabastanud” Eestit Saksa okupatsioonivõimu käest, vaid vallutas iseseisva riigi. Otto Tiefi valitsus pidas oma viimase istungi Põgari baptistide palvemajas 22.09.1944. Ajaloolise tähtsusega istungi toimumist meenutab seal 1999. aastal peaminister Mart Laari avatud mälestustahvel. Nn Tiefi valitsuse liikmed ootasid Põgari palvemajas Rootsist evakueerimiseks lubatud kiirkaatrit. Paat saabus aga alles 29. septembril ning sellega põgenes Eestist vaid riigisekretär Helmut Maandi, kaasas ka Eesti Vabariigi ajaloolist järjepidevust kinnitava Riigi Teataja eksemplar.

Mazirbe rannik oli Teises maailmasõjas oluline koht, kust 1944. aastal toimus põgenikelaevade liiklus Rootsi.

1944. aastal oli Staldzenest aktiivne pagulaslaevade liiklus Rootsi randadele.

Maja aadressil Lauku tn 4, Ventspils, kus elas ja töötas õpetaja õpetaja Valentīne Lasmane (s. Jaunzeme) (1916–2018), kes 1944.–1945. töötas LCP kontaktisikuna ja Ventspilsi sidegrupi liikmena. Elas pärast II maailmasõda Rootsis. Ta korraldas väljaandes "Üle mere 1944/1945" 130 paadipõgeniku tunnistusi. (Stockholm, 1990), kuid V. Lasmane enda elulugu saab lugeda raamatust "Öö pole ainult magamiseks" (Riia, 2020). 2000. aastal autasustati teda Kolme Tähe ordeniga. Suri 102-aastaselt 2018. aastal Stockholmi eeslinnas Tebias.

Maja aadressil Katrīnes Street 4, Ventspils, kus töötas arheoloog Valdemārs Ęinters.

Oktoobrist 1944 kuni 8. maini 1945 oli LCP esindaja Kuramaas arheoloog Valdemārs Ęinters (hüüdnimed "Arst", "Aednik") (1899–1979). Läti Vabadussõja osaline, Riikliku Ajaloomuuseumi direktor ja Läti Ülikooli dotsent. Autasustatud Lāčplēši sõja ordeni ja Kolme Tähe ordeniga. Üks 17. märtsi 1944. aasta LCP memorandumi allakirjutanutest. Pärast II maailmasõda elas Rootsis. Aastatel 1949–1979 Läti Rahvusfondi juhatuse esimees.

1944-1945 Liivimaa Odeni lossis üles seatud vanglas. 2016. aastal peeti kinni mitu LCP Ventspilsi sidegrupi liiget ja pagulaslaevade liigutajaid.

Tee Vārve valda "Grīnieku" maja juurde, kus 1944. aastal asus Kurzeme rannikul üks peamisi paadipõgenike asulaid.

Vārves "onnid", koht Ventspilsi maakonnas, mis oli ajutine majutuskoht Läti põgenikele, kes ootasid 1944. aastal Gotlandilt laevu.

Jūrkalne vallas Ošvalki renoveeritud "Bambaļi" majad olid üks peamisi paadipõgenike elama asumise kohti Kurzeme rannikul.

"Laukgaļi" Jūrkalne vallas, kirjanik Kārlis Skalbe elukohas 1944. aasta oktoobris-novembris põgenikepaati Rootsi oodates.

Pāvilosta Koduloomuuseumis võib vaadata näitust „Pāvilosta, suletud ala”, mis räägib elust Pāvilostas Nõukogude okupatsiooni aastatel: täitevvõimust, piiritsoonist, kalurikolhoosist, kultuurielust ja olmest. Lisaks püsiekspositsioonile on välja pandud interaktiivne tundeküllane diginäitus kahes keeles ning audiovisuaalne installatsioon filmiga Pāvilostast.

Lisaks on muuseumis välja pandud uus näitus „Pāvilosta kuldsed liivaterad”. Digitaalne väljapanek tutvustab ammuseid sündmusi, Pāvilosta kujunemist ja tähtsamaid arenguid alates 1918. aastast tänapäevani. Militaarpärandit puudutatakse vabadusvõitlejatest rääkivas Läti Vabadussõja sektsioonis ja Nõukogude okupatsiooni sektsioonis.

Asub Tukumsi oblastis Lestenes kiriku kõrval.

Vennaskalmistu ehitamine Lestenes algas 1998. aastal. Tegemist on suuruselt teise sõdurite kalmistuga Lätis, kuhu on koos maetud üle 1300 Läti leegionäri. Alles pärast Läti Vabariigi taastamist oli võimalik matta erinevatest kohtadest II maailmasõjas langenud Läti sõdureid.

Läti Leegion oli peamiselt illegaalselt mobiliseeritud lätlastest moodustatud Saksa armee lahinguüksus. Sõdurid tajusid oma kohalolekut leegionis võitlusena Läti iseseisvuse taastamise eest, vaatamata sellele, et see toimus Saksa relvajõudude ridades ja et Saksamaa oli Läti okupeerinud. Polnud ühtegi teist sõjalist jõudu, mis oleks suutnud Nõukogude okupatsiooni naasmist edasi lükata. Läti leegionärid võitlesid Punaarmee vastu, kes oli kaotanud Läti iseseisvuse, hävitas selle armee ja sooritas kuritegusid tsiviilelanike vastu. Saksa armee ridades võitles 110 000–115 000 sõdurit, neist 30 000–50 000 lahkus lahinguväljal.

Lestenes saab täna näha Vennaskalmistut, mille kõrval asub Lestene kirik. See on barokse sakraalkunsti silmapaistev näide. Vanas kirikupubis saab tutvuda Läti Leegioni ajaloole pühendatud ekspositsiooniga. Vennaskalmistu keskse kujutise "Emamaa – ema – Läti" lõi skulptor Arta Dumpe. Lähedal asub Lestene mõis, mis enne Teist maailmasõda kuulus Läti armeekindral Mārtiņš Hartmanisele.

Ekskursioone Lestene kirikusse saab broneerida Lestene Evangeelse Luterliku Kiriku koguduse juhataja Inguna Kokina, tel +371 29993743.