Беженцы Второй мировой войны
II Вторая мировая война

Памятный знак "Парус надежды", посвященный беженцам Второй мировой войны, которые в 1944 и 1945 годах пересекли Балтийское море на лодках и добрались до острова Готланд в Швеции. Мемориал находится в Освалки на дюнах между морем и шоссе Вентспилс-Лиепая, рядом с остановкой общественного транспорта "Кайяс". Его создал скульптор Гиртс Бурвис, который воплотил его в виде паруса надежды, символизирующего память о латышских беженцах.

С осени 1944 года по весну 1945 года, опасаясь возобновления советской оккупации, но не желая эвакуироваться в разрушенную и находящуюся под угрозой Германию, некоторые жители Латвии пытались добраться по морю до ближайшей нейтральной страны - Швеции. Часть судов была организована Латвийским центральным советом при помощи западных союзников, в результате чего в Юркалнесской волости образовался один из крупнейших пунктов сосредоточения беженцев. Кроме лодок, организованных Латвийским центральным советом, через море переправлялись и другие лодки. По оценкам, около 5000 человек смогли пересечь море. Число погибших неизвестно, так как учет беженцев, покидающих Курземское побережье, не велся. 

Плавание было опасным, поскольку беженцам угрожали немецкие патрули на побережье и в море, морские мины, советские самолеты и военные корабли, а также штормы, поскольку переправа часто осуществлялась на неприспособленных и перегруженных катерах и лодках без достаточного запаса топлива и продовольствия, морских карт и навигационных приборов. Отплытие из Латвии осуществлялось тайно. Местом назначения судов был остров Готланд, а путешествия чаще всего начинались на западном побережье Курляндии (от Юркалне до Готланда 90 морских миль или около 170 километров по полету ворона).

This monument is situated on the water’s edge on Cape Puise. In 1944, around 80,000 people fled westward from the advancing Red Army, many of them by sea. This monument, commemorating that mass flight, was designed by Aivar Simson. The idea originated from Heidi Ivask, who, held in her mother's arms, was one of many who waited for a boat on the beach in Puise. Construction of the monument was led by the Estonian Memento Union.

This house of prayer in situated in the village of Põgari-Sassi near the 1 km marker on the Tuuru-Puise road. On 18 September 1944, the day after the Germans began their retreat, Prime Minister Jüri Uluots, serving as the head of state, swore in the new Government of the Republic of Estonia. The Government adopted a resolution on the restoration of the independence of Estonia and on remaining neutral in the war. The inauguration of the government meant that the Red Army did not ‘liberate’ Estonia from the German occupying forces, but rather occupied an independent nation. The cabinet of Otto Tief held their last meeting at the Põgari Baptist house of prayer on 22 September 1944. This historic meeting is commemorated by a memorial tablet there, unveiled by Prime Minister Mart Laar in 1999. Tief's cabinet members were waiting at the house of prayer for the promised motorboat to be evacuated to Sweden. However, the boat was delayed, arriving on 29 September, and only State Secretary Helmut Maandi fled, carrying a copy of Riigi Teataja confirming the continuity of the Republic of Estonia.

Mazirbe rannik oli Teises maailmasõjas oluline koht, kust 1944. aastal toimus põgenikelaevade liiklus Rootsi.

1944. aastal oli Staldzenest aktiivne pagulaslaevade liiklus Rootsi randadele.

Maja aadressil Lauku tn 4, Ventspils, kus elas ja töötas õpetaja õpetaja Valentīne Lasmane (s. Jaunzeme) (1916–2018), kes 1944.–1945. töötas LCP kontaktisikuna ja Ventspilsi sidegrupi liikmena. Elas pärast II maailmasõda Rootsis. Ta korraldas väljaandes "Üle mere 1944/1945" 130 paadipõgeniku tunnistusi. (Stockholm, 1990), kuid V. Lasmane enda elulugu saab lugeda raamatust "Öö pole ainult magamiseks" (Riia, 2020). 2000. aastal autasustati teda Kolme Tähe ordeniga. Suri 102-aastaselt 2018. aastal Stockholmi eeslinnas Tebias.

Maja aadressil Katrīnes Street 4, Ventspils, kus töötas arheoloog Valdemārs Ęinters.

Oktoobrist 1944 kuni 8. maini 1945 oli LCP esindaja Kuramaas arheoloog Valdemārs Ęinters (hüüdnimed "Arst", "Aednik") (1899–1979). Läti Vabadussõja osaline, Riikliku Ajaloomuuseumi direktor ja Läti Ülikooli dotsent. Autasustatud Lāčplēši sõja ordeni ja Kolme Tähe ordeniga. Üks 17. märtsi 1944. aasta LCP memorandumi allakirjutanutest. Pärast II maailmasõda elas Rootsis. Aastatel 1949–1979 Läti Rahvusfondi juhatuse esimees.

1944-1945 Liivimaa Odeni lossis üles seatud vanglas. 2016. aastal peeti kinni mitu LCP Ventspilsi sidegrupi liiget ja pagulaslaevade liigutajaid.

Tee Vārve valda "Grīnieku" maja juurde, kus 1944. aastal asus Kurzeme rannikul üks peamisi paadipõgenike asulaid.

Vārves "onnid", koht Ventspilsi maakonnas, mis oli ajutine majutuskoht Läti põgenikele, kes ootasid 1944. aastal Gotlandilt laevu.

Jūrkalne vallas Ošvalki renoveeritud "Bambaļi" majad olid üks peamisi paadipõgenike elama asumise kohti Kurzeme rannikul.

"Laukgaļi" Jūrkalne vallas, kirjanik Kārlis Skalbe elukohas 1944. aasta oktoobris-novembris põgenikepaati Rootsi oodates.

Pāvilosta Koduloomuuseumis võib vaadata näitust „Pāvilosta, suletud ala”, mis räägib elust Pāvilostas Nõukogude okupatsiooni aastatel: täitevvõimust, piiritsoonist, kalurikolhoosist, kultuurielust ja olmest. Lisaks püsiekspositsioonile on välja pandud interaktiivne tundeküllane diginäitus kahes keeles ning audiovisuaalne installatsioon filmiga Pāvilostast.

Lisaks on muuseumis välja pandud uus näitus „Pāvilosta kuldsed liivaterad”. Digitaalne väljapanek tutvustab ammuseid sündmusi, Pāvilosta kujunemist ja tähtsamaid arenguid alates 1918. aastast tänapäevani. Militaarpärandit puudutatakse vabadusvõitlejatest rääkivas Läti Vabadussõja sektsioonis ja Nõukogude okupatsiooni sektsioonis.

Asub Tukumsi oblastis Lestenes kiriku kõrval.

Vennaskalmistu ehitamine Lestenes algas 1998. aastal. Tegemist on suuruselt teise sõdurite kalmistuga Lätis, kuhu on koos maetud üle 1300 Läti leegionäri. Alles pärast Läti Vabariigi taastamist oli võimalik matta erinevatest kohtadest II maailmasõjas langenud Läti sõdureid.

Läti Leegion oli peamiselt illegaalselt mobiliseeritud lätlastest moodustatud Saksa armee lahinguüksus. Sõdurid tajusid oma kohalolekut leegionis võitlusena Läti iseseisvuse taastamise eest, vaatamata sellele, et see toimus Saksa relvajõudude ridades ja et Saksamaa oli Läti okupeerinud. Polnud ühtegi teist sõjalist jõudu, mis oleks suutnud Nõukogude okupatsiooni naasmist edasi lükata. Läti leegionärid võitlesid Punaarmee vastu, kes oli kaotanud Läti iseseisvuse, hävitas selle armee ja sooritas kuritegusid tsiviilelanike vastu. Saksa armee ridades võitles 110 000–115 000 sõdurit, neist 30 000–50 000 lahkus lahinguväljal.

Lestenes saab täna näha Vennaskalmistut, mille kõrval asub Lestene kirik. See on barokse sakraalkunsti silmapaistev näide. Vanas kirikupubis saab tutvuda Läti Leegioni ajaloole pühendatud ekspositsiooniga. Vennaskalmistu keskse kujutise "Emamaa – ema – Läti" lõi skulptor Arta Dumpe. Lähedal asub Lestene mõis, mis enne Teist maailmasõda kuulus Läti armeekindral Mārtiņš Hartmanisele.

Ekskursioone Lestene kirikusse saab broneerida Lestene Evangeelse Luterliku Kiriku koguduse juhataja Inguna Kokina, tel +371 29993743.