Kārlis Skalbe viimane sünnipäeva tähistamine Kurzeme rannikul

Jūrkalne kihelkonnas asuv „Laukgaļi“, kus kirjanik Kārlis Skalbe peatus oktoobris – novembris 1944, oodates Rootsi suunduvat pagulaspaati.

Kirjanik Kārlis Skalbe (1879–1945) oli Läti Ajutise Rahvusnõukogu ja Läti Rahvanõukogu liige, Läti Vabariigi Põhiseadusliku Assamblee ning 1. ja 4. Saeimi saadik. Saksa okupatsiooni ajal oli ta kirjandusajakirja "Latvju Mēnešraksts" peatoimetaja, üks LCP 17. märtsi 1944. aasta memorandumi allkirjastajaid.

11. novembril 1944 põgenes ta Rootsi. Ta suri 1945. aastal Stockholmis.

"Lootuse purje" mälestusmärk Teise maailmasõja põgenikele, kes 1944. ja 1945. aastal laevaga Läänemere kaudu Gotlandi saarele Rootsis jõudsid. Mälestusmärk asub Osvalkis mere ja Ventspils-Liepaja maantee vahelisel luideteel, ühistranspordipeatuse "Kaijas" lähedal. Selle on loonud skulptor Ģirts Burvis, kes realiseeris selle kui Läti pagulaste mälestust sümboliseeriva lootuse purje.

1944. aasta sügisest kuni 1945. aasta kevadeni püüdsid mõned Läti kodanikud, kartes uut Nõukogude okupatsiooni, kuid mitte soovides evakueeruda laastatud ja ohustatud Saksamaale, jõuda meritsi lähimasse neutraalsesse riiki, Rootsi. Osa paate organiseeris Läti Kesknõukogu lääneliitlaste abiga, mille tulemusel tekkis üks suurimaid pagulaste koondumiskohti Jūrkalnesi vallas. Lisaks Läti Kesknõukogu korraldatud paatidele viidi üle mere ka teisi paate. Hinnanguliselt õnnestus merd ületada umbes 5000 inimesel. Hukkunute arv ei ole teada, sest Kurzeme rannikult lahkunud pagulaste kohta ei peetud arvestust. 

Reisid olid ohtlikud, sest põgenikke ohustasid rannikul ja merel Saksa patrullid, meremiinid, nõukogude lennukid ja sõjalaevad, samuti tormid, sest ülepääs toimus sageli ebasobivate ja ülekoormatud kuttide ja paatidega, millel puudusid piisavad kütuse- ja toiduvarud, merekaardid ja navigatsioonivahendid. Väljumine Lätist toimus salaja. Paatide sihtpunktiks oli Gotlandi saar, ja kõige sagedamini alustati sõite Kuramaa läänerannikult (Jūrkalne ja Gotlandi vahel on 90 meremiili ehk umbes 170 kilomeetrit linnulennult).

Aastatel 1944–1945 peeti Liivimaa Odena lossi rajatud vanglas kinni mitmeid LCP ventspilsi sidegrupi liikmeid ja pagulaspaatide operaatoreid.

Paadimees Žanis Fonzovsi mälestused: „Rootsist lahkus kaks paati – „Krīvs” ja „Zvejnieks”. Mina olin „Zvejnieksil” ja meeskonnas olid ka Saulīte ja Grunti. [...] Ilm oli ilus, purjetasin nii märkamatult, mitte eriti kõrgelt. Nägin kohe – olin Morse koodis. Paat lähenes. Läksin alla masinaruumi, sest lisaks Saulīte paberitele olid mul kotis ka saabunute kirjad Lätti sugulastele ja kogutud relvad. Viskasin kirjad ja paberid sellesse relvakotti ja kõik üle parda. Mis siis! Paat lähenes meie omale ja sakslased küsisid meie juhilube. [...] Nii viisidki sakslased meid 21. oktoobril koos kogu „Zvejnieksiga” ventspilsi. Nad viisid meid vangi. Toas oli umbes 30 inimest. Mul oli seljas lambanahkne kasukas, panin selle põrandale ja panin endale selga, aga ma polnud eelmisel ööl maganud. Teisel või kolmandal päeval... Nad kutsusid meid ülekuulamisele. Olime kokku leppinud, et oleme pagulased teel Saksamaale. Olin lihtsalt tahtnud Lielirbesse minna, et oma sõpra järgneda. Tundub, et nad uskusid meid siis. [...] Aga siis muutus olukord ventspilsis: linna võttis üle sõjaväevalitsus ja meid kutsuti teist korda ülekuulamisele. Asi oli hullem, sest meile näidati Rootsi tikkude karpi ja krooni, mis väidetavalt paadist leiti. Üks ülekuulajatest oli lätlane ja ta raius meil isegi pea maha, kuna olime kogu tõe rääkinud. Nägime, et muinasjutt oli läbi, pidime lihtsalt üles tunnistama.

Tee Vārve kihelkonnas asuvate „Grīnieki” majade juurde, kus 1944. aastal asus üks Kuramaa ranniku peamisi paadipõgenike asulaid.

Paadimees V. Jurjakase mälestused: „„Grīnieki“ õuele sisenedes paistab kõik väga normaalne. Vaikne maamaja, mitte hingelistki, ilmselt inimesed päikese käes. [...] Selgus, et mitte ainult „Grīnieki“ elumaja polnud inimesi täis, vaid kõik hooned olid täis. Ait, ait, heinaküün ja supelmaja. Kohtasin üht-kaht tuttavat, sest oli aeg meie maalt lahkuda. [...] Toitumisolukord polnud kriitiline, aga üsna halb. [...] Õhtul hakkas põgenike karavan mereranna poole liikuma. Hoiatasin kõiki ette, et nad mererannaäärsetest põõsastest välja ei tuleks, sest lähedal olid rannavalve kaevikud ja vaatluspostid. See oli suur karavan, sest umbes 200 inimest läks mererannale. Polnud lootustki, et kõik õigeks ajaks kohale jõuavad. Õhtu polnud väga pime ja sain kogu grupi tegevust üle vaadata. Kõige silmatorkavamad olid suured „Kui inimesed elasid „Grīnieki“-s, siis nad neid ei näinud, aga nüüd, kui nad sisse toodi...“ valgust, nad nägid ainult seda. Ainuüksi kauba jaoks oli vaja tervet paati. Kaupadega laaditi 3-4 kahehobuse vankrit, millele järgnesid inimesed. [...] Me ootasime paati kaua, aga see ei tulnud. Terve karavan pidi tagasi pöörama. Oli väga pime."

"Lootuse purje" mälestusmärk Teise maailmasõja põgenikele, kes 1944. ja 1945. aastal laevaga Läänemere kaudu Gotlandi saarele Rootsis jõudsid. Mälestusmärk asub Osvalkis mere ja Ventspils-Liepaja maantee vahelisel luideteel, ühistranspordipeatuse "Kaijas" lähedal. Selle on loonud skulptor Ģirts Burvis, kes realiseeris selle kui Läti pagulaste mälestust sümboliseeriva lootuse purje.

1944. aasta sügisest kuni 1945. aasta kevadeni püüdsid mõned Läti kodanikud, kartes uut Nõukogude okupatsiooni, kuid mitte soovides evakueeruda laastatud ja ohustatud Saksamaale, jõuda meritsi lähimasse neutraalsesse riiki, Rootsi. Osa paate organiseeris Läti Kesknõukogu lääneliitlaste abiga, mille tulemusel tekkis üks suurimaid pagulaste koondumiskohti Jūrkalnesi vallas. Lisaks Läti Kesknõukogu korraldatud paatidele viidi üle mere ka teisi paate. Hinnanguliselt õnnestus merd ületada umbes 5000 inimesel. Hukkunute arv ei ole teada, sest Kurzeme rannikult lahkunud pagulaste kohta ei peetud arvestust. 

Reisid olid ohtlikud, sest põgenikke ohustasid rannikul ja merel Saksa patrullid, meremiinid, nõukogude lennukid ja sõjalaevad, samuti tormid, sest ülepääs toimus sageli ebasobivate ja ülekoormatud kuttide ja paatidega, millel puudusid piisavad kütuse- ja toiduvarud, merekaardid ja navigatsioonivahendid. Väljumine Lätist toimus salaja. Paatide sihtpunktiks oli Gotlandi saar, ja kõige sagedamini alustati sõite Kuramaa läänerannikult (Jūrkalne ja Gotlandi vahel on 90 meremiili ehk umbes 170 kilomeetrit linnulennult).

Jūrkalne kihelkonnas Ošvalkis asuvad restaureeritud „Bambaļi“ majad, mis olid 1944. aastal Kuramaa rannikul üks peamisi paadipõgenike majutuskohti.

Paadipõgeniku Kārlis Draviņši mälestused: „„Bambaļi” olid vanad, väikesed ja väga lagunenud majad Jūrkalne kihelkonnas, umbes 40 kilomeetri kaugusel ventspilsist. [...] Niiskes kohas laiusid väikesed põllud, kuid teisel pool keerles end vana, võsastunud luide ümber. Meri kohises veidi tagapool – majad olid otse mere ääres. Teisel pool, poole kilomeetri kaugusel, kulges Pāvilosta-Užava maantee, kuid tee majadeni polnud kerge sõita, mistõttu sakslased ei saanud siin igapäevased külalised olla. Koht, kus paadid ootasid, oli kergesti ligipääsetav – väike metsalagend kõrgel kaldal. [...]

„Bambaļi“ omanik ja tema seltskond, kes samuti „vee liikumist“ ootasid, elasid kahes merepoolses toas, aga põgenike grupp elas maja teises otsas, samuti kahes toas. Nad jagasid kööki. Kahe otsa vaheline koridor oli põgenike arvukate asjadega täidetud. Toad olid täidetud õlgedega, mis olid mööda seinu laiali laotatud. Toa mõlemal küljel oli üks voodi, kus magas ema ja tema lapsed. Õlgvoodid olid päeval kaetud linade või millegi muuga. Päeval tuldi välja istuma või magama, sest mujal polnud kusagil magada. [...] Päevad möödusid monotoonselt, üksteise järel. Nad tõusid käsu peale, kiiret polnud. Kui ühine hommikusöök oli söödud, läksid mõned kaarte mängima, mõned hakkasid ennustama, teised aga proovisid lugeda. Mõned pidid tegema majapidamistöid – tooma küttepuid, vett.