Läti Kesknõukogu (LCP)
II Maailmasõda, III Metsavendade liikumine, IV Nõukogude okupatsioon

Maja aadressil Lauku tn 4, Ventspils, kus elas ja töötas õpetaja õpetaja Valentīne Lasmane (s. Jaunzeme) (1916–2018), kes 1944.–1945. töötas LCP kontaktisikuna ja Ventspilsi sidegrupi liikmena. Elas pärast II maailmasõda Rootsis. Ta korraldas väljaandes "Üle mere 1944/1945" 130 paadipõgeniku tunnistusi. (Stockholm, 1990), kuid V. Lasmane enda elulugu saab lugeda raamatust "Öö pole ainult magamiseks" (Riia, 2020). 2000. aastal autasustati teda Kolme Tähe ordeniga. Suri 102-aastaselt 2018. aastal Stockholmi eeslinnas Tebias.

Maja aadressil Katrīnes Street 4, Ventspils, kus töötas arheoloog Valdemārs Ęinters.

Oktoobrist 1944 kuni 8. maini 1945 oli LCP esindaja Kuramaas arheoloog Valdemārs Ęinters (hüüdnimed "Arst", "Aednik") (1899–1979). Läti Vabadussõja osaline, Riikliku Ajaloomuuseumi direktor ja Läti Ülikooli dotsent. Autasustatud Lāčplēši sõja ordeni ja Kolme Tähe ordeniga. Üks 17. märtsi 1944. aasta LCP memorandumi allakirjutanutest. Pärast II maailmasõda elas Rootsis. Aastatel 1949–1979 Läti Rahvusfondi juhatuse esimees.

1944-1945 Liivimaa Odeni lossis üles seatud vanglas. 2016. aastal peeti kinni mitu LCP Ventspilsi sidegrupi liiget ja pagulaslaevade liigutajaid.

Tee Vārve valda "Grīnieku" maja juurde, kus 1944. aastal asus Kurzeme rannikul üks peamisi paadipõgenike asulaid.

Vārves "onnid", koht Ventspilsi maakonnas, mis oli ajutine majutuskoht Läti põgenikele, kes ootasid 1944. aastal Gotlandilt laevu.

"Lootuse purje" mälestusmärk Teise maailmasõja põgenikele, kes 1944. ja 1945. aastal laevaga Läänemere kaudu Gotlandi saarele Rootsis jõudsid. Mälestusmärk asub Osvalkis mere ja Ventspils-Liepaja maantee vahelisel luideteel, ühistranspordipeatuse "Kaijas" lähedal. Selle on loonud skulptor Ģirts Burvis, kes realiseeris selle kui Läti pagulaste mälestust sümboliseeriva lootuse purje.

1944. aasta sügisest kuni 1945. aasta kevadeni püüdsid mõned Läti kodanikud, kartes uut Nõukogude okupatsiooni, kuid mitte soovides evakueeruda laastatud ja ohustatud Saksamaale, jõuda meritsi lähimasse neutraalsesse riiki, Rootsi. Osa paate organiseeris Läti Kesknõukogu lääneliitlaste abiga, mille tulemusel tekkis üks suurimaid pagulaste koondumiskohti Jūrkalnesi vallas. Lisaks Läti Kesknõukogu korraldatud paatidele viidi üle mere ka teisi paate. Hinnanguliselt õnnestus merd ületada umbes 5000 inimesel. Hukkunute arv ei ole teada, sest Kurzeme rannikult lahkunud pagulaste kohta ei peetud arvestust. 

Reisid olid ohtlikud, sest põgenikke ohustasid rannikul ja merel Saksa patrullid, meremiinid, nõukogude lennukid ja sõjalaevad, samuti tormid, sest ülepääs toimus sageli ebasobivate ja ülekoormatud kuttide ja paatidega, millel puudusid piisavad kütuse- ja toiduvarud, merekaardid ja navigatsioonivahendid. Väljumine Lätist toimus salaja. Paatide sihtpunktiks oli Gotlandi saar, ja kõige sagedamini alustati sõite Kuramaa läänerannikult (Jūrkalne ja Gotlandi vahel on 90 meremiili ehk umbes 170 kilomeetrit linnulennult).

Jūrkalne vallas Ošvalki renoveeritud "Bambaļi" majad olid üks peamisi paadipõgenike elama asumise kohti Kurzeme rannikul.

"Laukgaļi" Jūrkalne vallas, kirjanik Kārlis Skalbe elukohas 1944. aasta oktoobris-novembris põgenikepaati Rootsi oodates.

Mälestusmärk asub Pāvilosta ranna vaatetorni lähedal luidetel. Mälestusmärgi juurde viitavad sildid.

Teise maailmasõja lõpus olid Lätis kasutusel ka kolm Leedu politseipataljoni, 5., 13. ja 256., mis pärast valveteenistust ja võitlust Nõukogude partisanide ja Punaarmee vastu idarindel osalesid 1944. aasta sügisest alates Läänemere ranniku valvamisel Kurzemes.

Oktoobris 1944 allutati kõik kolm pataljoni, mis koosnesid 32 ohvitserist ja umbes 900 instruktorist ja sõdurist, Saksa 18. armee 583. tagavarakaitseüksusele (Koruck 583). Selle üksuse ülesanne oli valvata Kurzeme rannikut Liepājast kuni Ventspilsi. Kõik kolm Leedu pataljoni paigutati Pavilosta lähedusse. Detsembris 1944 viidi 13. pataljon üle Saksa 1. armeekorpuse koosseisu Liepaja järve ääres.

Leedu rannavalve üheks ülesandeks oli lisaks valmisolekule võidelda vaenlase maabumistega ja vaenlase laevade teatamisele ka Läti põgenikepaatide takistamine 160 kilomeetri kaugusel asuvale Gotlandi saarele, kuid Leedu rannavalve mehed ei takistanud põgenikepaatide väljumist. Siiski jõudsid sakslasteni ka teated sellest, et Leedu rannavalve aitab läti põgenikke ja leedulased ise valmistuvad üle mere Rootsi minekuks.

10. jaanuaril 1945 koguti kokku Leedu 5. politseipataljoni 1. kompanii sõdurid. Järgnes üle nädala kestnud ülekuulamine ja kohtuprotsess, mille tulemusena otsustati hoiatuseks teistele seitse leedu sõdurit hukata ja 11 nende kaaslast vangistada Saksamaal asuvates koonduslaagrites. Seitsme leedu sõduri (kompaniiülem seersant Macijauski, sõdur Juozas Sendrjuas, sõdur Vladas Salickas, sõdur Ionas Bašinskis, Krasauskas ja veel kaks teadmata isikut) hukkamine toimus 21. jaanuaril 1945 Zaļkalns Pines Pavilostas.

Jaanuaris 1945 lasti 5. pataljon laiali ja lahinguvõimelised sõdurid jagati kahte allesjäänud pataljoni, ülejäänud moodustasid eraldi sapöörikompanii. Armeegrupi Kurzeme kapitulatsiooni ajal mais 1945 oli kaks pataljoni (13. ja 256.) veel Kurzemes sapöörikompaniina, kokku 900 sõduriga, kes sattusid Nõukogude Liidu poolt vangi.
 

Mazirbe rannik oli Teises maailmasõjas oluline koht, kust 1944. aastal toimus põgenikelaevade liiklus Rootsi.

1944. aastal oli Staldzenest aktiivne pagulaslaevade liiklus Rootsi randadele.

Muuseum asub mõne kilomeetri kaugusel Renda keskusest. Ekspositsioon tutvustab 50 aastat kestnud vastupanuliikumist Lätis: vastupanu esimesele Nõukogude okupatsioonile, Natsi-Saksamaa okupatsioonile ning nii relvastatud kui vägivallatut vastupanu teisele Nõukogude okupatsioonile. Ekspositsioon asub kahes hoones. Ühes hoones asub esimest Nõukogude okupatsiooni ja Saksa okupatsiooni tutvustav näitus. Taastatud aidahoonesse on välja pandud näitus metsavendlusest. Kahe hoone vahel asub punker autentse sisseseadega ja kaevikud, mida mööda sõdurid liikusid. Muuseumi lähedal Rendas asub harjutusväljak – kaevikud, blindaažid ja takistusrada – noorsõduritele ja teistele huvilistele. Külastused tuleb ette tellida.

Siin lähedal leidis 1946. aasta jaanuaris aset üks suurimaid metsavendade lahinguid. Āpūznieki lahingus alistas Kabile metsavendade rühm okupatsioonivõimu väed, kes olid arvulises ülekaalus. Lahingupaika on sisse seatud puhkeala ja püstitatud infostendid.

Jelgava (Mītava) Põllumajandusakadeemias (tänapäeval Läti Bioteaduste ja Tehnoloogiate Ülikool) 1943-1944. mitmed 13. augustil 1943 Riias loodud akadeemilise üksuse "Austrums" liikmed ja Läti Kesknõukogu salaliikmed - seal töötasid professorid Rūdolfs Markus, Andrejs Teikmanis, Alfrēds Tauriņš ja teised õppejõud. 10. märtsil 1944 trükkis Põllumajandusakadeemia dotsent Vilis Eihe koos abikaasa Aleksandrase ja assistendi Hermani Zeltiņaga Jelgavas paljundusmasinaga LCP illegaalset ajalehte "Jaunā Latvija". See andis teavet Läti rahvusvahelise positsiooni kohta ja määras edasised suunised lätlaste poliitiliseks eluks. 188 Läti avaliku ja poliitilise töötaja hulgas, kes LCP 17. märtsi 1944. aasta memorandumis väljendasid vajadust taastada 1922. aasta põhiseaduse alusel iseseisev ja demokraatlik Läti Vabariik, olid Jelgavas asuva Põllumajandusakadeemia õppejõud – professorid Jānis. Vārsbergs, Pāvils Kvelde, A. Teikmanis ja R. Marcus.